Uute elamute ja elamupiirkondade detailplaneeringute koostamise puhul eelistada mitmekesise ja kvaliteetse elukeskkonnaga piirkondade kavandamist, mis võimaldaks atraktiivset avalikku ruumi, multifunktsionaalset keskkonda ja ka käidavaid vahemaid. Oluline komponent elamupiirkonna mitmekesisusest on sotsiaalne mitmekesisus. Uute elamupiirkondade planeerimisel tuleb arvestada erinevas vanuses elanikele vajaliku sotsiaalse infrastruktuuri osade, ühistranspordi võimaluste, avaliku ruumi ja kohalike keskuste arenguga.
Kvaliteetset elukeskkonda ei taga ainuüksi formaalne lähtumine üldplaneeringus toodud minimaalsest krundisuurusest, paigutades alale maksimaalselt ühesuuruseid krunte nagu kinnisvarabuumi ajal ehitatud ümbrusega seostamata põllukülades. Hea detailplaneeringu koostamisel tuleb analüüsile toetudes kohapõhiselt arvestada olemasolevate teedega, reljeefiga ja maastikumustriga, samuti mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõttega.
Ehitatavad hooned ja rajatised peavad sobima ümbritsevasse keskkonda ja harmoneeruma omavahel proportsioonide, mahtude ning välisviimistlusmaterjalide poolest. Elamute planeerimisel ja projekteerimisel olemasolevas väljakujunenud elamupiirkonnas tuleb reeglina lähtuda konkreetse asumi hoonestuslaadist, sh hoonete ning hoonegruppide vahelise kauguse määramisel väljakujunenud ruumistruktuurist sh krundistruktuurist. Kui tegemist on vaikse aedlinna piirkonnaga ja kavandatakse uut hoonestust selle tihendamiseks, tuleb hoonestuse kavandamisel arvestada ümbritsevate elamute elukvaliteedi püsimisega (hoovialade privaatsus, piisava haljastuse säilitamine) ja väärtustada olemasolevat elukeskkonda. Kõik muutused tuleb kavandada selliselt, et naaberkruntide elukeskkond ei halveneks.
Oluline ja läbipaistvust vajav kaalutlemise lähtekoht võimaluste, vastutuse ja kohustuste jagamisel on proportsionaalsus – näiteks mida suurem on arendusala ja üldjuhul ka läbi selle piirkonda lisanduvate elanike arv, seda suurema osaga sellest alast peab panustama avalike hüvede ja avalikult kasutatavate alade, sh rohealade loomisesse .
Piisava avaliku ruumi olemasolu, säilitamine ja tekitamine on oluline tagada nii uutes kui ka varem detailplaneeritud, kuid projekteerimata ja välja ehitamata elamupiirkondades, mille sisse või külge väiksemale alale mõne krundi detailplaneeringu koostamisel suurem pilt enamasti puudub või ei ole tervikpilt enam ajakohane. Sama kehtib ka üksiku elamukrundi detailplaneerimisel olemasolevasse elamupiirkonda, nt hoone juurdepääsude sidumine jalgteedega, ühiskasutatavate läbikäikude tagamine vms. Planeerimisel tasub läbi mõelda nii see, kuidas on elanikele tagatud juurdepääs ümbritsevatele puhkealadele kui ka täiendava rekreatsiooniruumi vajadus ala sees.1Näide Keila linna loodeosas ellu viidud detailplaneeringute lahendusest, kus elamukruntide vahelt planeeriti kitsad juurdepääsuteed Keila terviseradade rohealani, et tagada piirkonna elanikele rekreatsioonivõimalused. Teed planeeriti looklevad ja maastikku järgivad. Lisaks eriilmelisele eluhoonestusele kavandati piirkonda ka lasteaed ja üldkasutatavad rohealad.
Nii uute kui olemasolevate elamualade detailplaneerimisel tuleb reeglina ette näha kas piisav ruum jalg- ja rattaliiklusele ning haljastusele üldjuhul mõlemal pool sõiduteed või kõrvaltänavatel jagatud tänavaruumi põhimõttel rahustatud liiklusega tänavad, kus jalakäija liikumine sõiduteel tehakse ohutuks liikluskorralduslike võtete abil.2„Kõige väiksemad tänavad töötavad tänu oma lihtsusele. Need on avalikud ruumid, mida kõik kasutajad jagavad omavahel võrdselt ning mis arvestavad nii inimese kui ka auto ruumivajadusega, samal ajal jätavad need võimaluse ka loodusele. Kõige väiksemad tänavad on mitmekülgsed: lisaks autoliikluse läbilaskmisele on esindatud nii looduse kui ka inimeste eriilmelised vajadused. Pealiskaudse mulje alusel võib arvata, et olukord vajab nüüdisajastamist, kuid lihtsameelne sekkumine kipub üldjuhul probleeme rohkem tekitama kui neid lahendama.“ Müüripeal, A. Kõige väiksemad tänavad. Sirp 23.02.2018. https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/koige-vaiksemad-tanavad/ Kõnniteed, kergliiklusteed ja jagatud tänavaruumid tuleb alati siduda olemasoleva jalgratta- ja jalgteede ning radade võrgustikuga.