Tavaliselt on kohalikud omavalitsused ise sõnastanud valla arengus oluliste teemadena ja väärtustena nii looduslikud, majanduslikud, sotsiaalsed kui ka kultuurilised nähtused, objektid ja alad. Viimaste hulka arvestatakse reeglina ka omavalitsuse alal asuvad kultuurimälestised. Seega järgitakse neile üldplaneeringus tähelepanu pöörates PlanS § 75 toodud ülesandeid: määratakse asustust suunavad tingimused, maakasutus- ja ehitustingimused, sh projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused ja maakasutuse juhtotstarbed, taristu üldised asukohad jt valla arenguks olulised teemad. Siin ei ole põhjendatud vahe tegemine kohaliku tähtsusega (PlanS § 75 lg 17) ja riiklikult kaitstaval (MuKS § 3) kultuuripärandil. Üks ei välista teist. Erinevate huvide tasakaalustamine (PlanS § 10), sh nii riiklikul kui kohalikul tasandil, ning hea elukeskkonna planeerimine (PlanS § 8) toetavad otseselt MuKS § 3 põhimõtteid: kultuuripärand on meie ühine ja taastumatu rikkus, mille väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Kultuuripärandi kui avaliku väärtusega tuleb arvestada nii riigil kui kohalikul omavalitsusel oma ülesannete täitmisel ning toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist (MuKS § 3 lg 7). Üldplaneering peab vastama kõigile seadustele, mitte ainult planeerimisseadusele.
Lisaks looduslikule esteetikale on inimtekkelise pärandi väärtustamise olulist rolli elukeskkonna kvaliteedi tagamisel ka rõhutanud ka mitmed maakonnaplaneeringud (nt Põlva maakonnaplaneering 2030+, lk 11; Valga maakonnaplaneering 2030+, lk 13, Võru maakonnaplaneering 2030+, lk 12, Lääne-Viru maakonnaplaneering 2030+ p 4.5.1, lk 63 jt).
Muinsuskaitseameti ootus on, et üldplaneering koostatakse vastavuses maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkidega, mis saavad üldplaneeringu tasandile vajaliku detailsusega sisustatud ja täpsustatud.
- Näiteks: kui maakonnaplaneeringus on toodud välja vajadus mälestiste kasutuses hoidmiseks, siis üldplaneeringus oleks vaja näidata, kuidas see tagatakse (nt uute hoolekandeasutuste rajamisel vaadatakse kõigepealt üle kasutuseta seisvad ehitismälestised ja võimalusel tuuakse üldplaneeringusse näidete varal sisse ka juba konkreetsed võimalikud uued funktsioonid või siis näidatakse, kuidas läbi maa juhtotstarve tagatakse mälestisele võimalikult mitmekesised kasutusvõimalused).
Üldplaneeringu seletuskirjas ei ole vajalik kõigi mälestiste üles lugemine, küll aga kompaktse muinsuskaitse peatüki kirjutamine ja mälestiste liigi kaupa analüüsimine. Seletuskirjast peab olema välja loetav, kas ja kuidas on riikliku kultuuripärandiga planeeringulahenduses arvestatud.
Planeerimisalase teave koondamine on vajalik ka edasiste tegevuste teadvustamise mõttes, sh detailplaneeringu lähteülesande või projekteerimistingimuste andmisel.
Muinsuskaitseamet aitab nii muinsuskaitse peatüki koondamise, maastikus oluliste mälestise määratlemisel, mille harjumuspäraste kaugvaadete säilimine on oluline (kirikud, mõisa peahooned ja alleed, ajaloolised tootmishoonete kompleksid jms), kui ka liigipõhiste mälestise üldplaneeringus käsitlemise osas viisil, mis tooks maakonnaplaneeringus kehtestatud pärandiga arvestamise põhimõtted üldplaneeringu tasandile vajaliku täpsuse ja detailsusega sisse.