ÜRO andmetel elab 2050. aastal 68% Maa elanikkonnast linnades. Eestis on linnastumise tase juba täna ca 69% ja kasvab1Tiit, E.-M., Servinski, M., Eesti maakondade rahvastik. Hinnatud ja loendatud. https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-08/Eesti_maakondade_rahvastik.pdf. Eesti elanikest omakorda elab 40% Tallinnas või selle ümber. Aastatel 2000–2017 on asustatud alade pindala Eestis, peamiselt Tallinna lähedastes valdades, suurenenud 138 km2 võrra2Eesti inimarengu aruanne 2019/2020 Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud https://www.inimareng.ee/eesti-inimarengu-aruanne-20192020.html. Selleks, et sellist asustuskoormust vastu võtta, tuleb linnad muuta säästlikumaks ning loodussõbralikumaks. Linn ei saa enam vastanduda loodusele, vaid peab muutuma selle osaks. Sellele väljakutsele vastamiseks tuleb üha enam arvestada elurikkuse suurendamise ja rohevõrgustiku toetamise eesmärkidega.
MEELESPEA
- Detailplaneeringute koostamisel on väga oluline keskenduda mitte ainult üldplaneeringuga määratud olemasoleva rohevõrgustiku säilimisele ja toimimise tagamisele vaid võimalusel tekitada detailsemal tasandil olemasoleva elustiku baasil uus kohaliku tasandi rohevõrgustik, mis tagaks liikide ja inimeste roheluses liikumise kogu linnahaljastu ulatuses ning seosed väljaspool linnu asuvate rohemassiivide vahel. Seda saab detailplaneeringus käsitleda haljastuse põhimõtete määramise ülesannet lahendades.
- Koos rohevõrgustikuga tuleb väärtustada ka sinivõrgustiku arendamist. Detailplaneeringutes tähendab see muuhulgas suurema tähelepanu pööramist säästlikele sajuvete kogumise ja immutamise lahendustele. Linnades, kuhu on rajatud vihmapeenrad ja looduslikud sademevete immutamise alad (näiteks Soomes ja Rootsis) on täheldatud elurikkuse tuntavat tõusu.
- Ruumilahenduse koostamisel arvestada puhkeväärtusega rohekoridoride ja haljastuteedeTuul, K. Linnahaljastus. Tallinn 2006, lk 13 https://www.ester.ee/record=b2455500*est planeerimise vajadusega hoonestuse vahelisel alal, mis oleks seotud piirkonna kergliiklusteede võrgustikuga. Puhkeväärtusega rohekoridori kujundamisel peab arvestama, et see on inimese kõrval liikumiskoridoriks ka paljudele väiksematele liikidele (linnud, putukad, pisiimetajad). Puhkeväärtusega rohekoridoris seada planeeringuga tingimuseks, et oleks esindatud nii rohu-, põõsa- kui ka puurinne. Elamualade kruntide planeerimisel on soovitav nt hoonestusalade valikuga ette näha ka eraldi haljaskoridorid putukatele ja väikeloomadele, vältida tuleb ökolõksude ja tupikute teket.
- Mitmetes linnades üle maailma (näiteks Helsingis, Berliinis, Hamburgis, Malmös ja Seattle’s) kasutatakse detailplaneeringute ja projektide koostamisel planeeringu rohefaktorit. Rohefaktor on töövahend haljastuse ja elurikkuse planeerimiseks linnas. Rohefaktori abil saab arvutada välja nõudeid uutele arendusaladele ja olemasolevate ümberkujundamiseks, et tagada kruntidel piisav hulk ökoloogiliselt toimivaid alasid ning minimeerida kõvakattega alasid. Vt. Uustal, M. Juhend elurikka linna planeerimiseks. SEI Tallinna väljaanne nr 22, Tallinn 2013, lk 11 https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/112362
- Rohealade ja veekogude võrgustik aitab linnadel paremini hakkama saada kliimamuutuse poolt põhjustatud (ekstreemsete) ilmastikuolude – kuumalainete ja valingvihmade – negatiivsete mõjudegaNäiteks kõrghaljastuse osakaalu suurendamine tänavatel, et varjestada liikumisteekondi kuuma leevendamiseks; asfaltpindade ja tumedate katuste osakaalu vähendamine et leevendada kuumasaari jne. Ökoloogiline võrgustik aitab linnasid jahutada, kõrvaldada liigset sademevett ning ühtlasi pakub linnakodanikele vajalikke ökosüsteemiteenuseid ehk loodushüvesidSall, M., Uustal, M., Peterson, K. 2012. Ökosüsteemiteenused. Ülevaade looduse pakutavatest hüvedest ja nende rahalisest väärtusest. Säästva Eesti Instituudi väljaanne nr 18, Tallinn 2012 https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/14947. Üldjuhul seisneb tegevus tavalistele kaitse all mitteolevatele liikidele mitmekesiste elupaikade loomises. Elustiku ekspert valib välja antud planeeringualal relevantsed liigirühmad. Seejärel töötatakse koostöös planeerija, arhitekti, maastikuarhitekti ja arendajaga välja sobilikud meetmed elustiku säilitamiseks ja rikastamiseks alal. Nende andmete põhjal saab kavandada planeeringuala elurikkuse kujundamist.
- Elamukrundi ehitiste ja parklate pindala kavandamisel ja tingimuste seadmisel lähtuda üldpõhimõttest, et kõvakattega alad krundil ei oleks kokku suuremad kui krundi haljastusega ehk haljastatav ja säilitatava haljastusega osa. Nii kliimamuutustega kohanemise kontekstis kui ka tehnilisest ja majanduslikust aspektist on haljasalade roll väga oluline sademeveekanalisatsiooni ja sademevett koguvate veekogude koormuse vähendamisel. Võimalusel kavandada hoonestusele katusehaljastust. Katusehaljastus toimib valingvihmade vastu võtjana ja elurikkuse suurendajanaNäide: Oslo kultuurikeskus, millel on haljaskatus kohalike taimestikuga ning mis võimaldab valingvihmade korral rahustada 60l/m2 sademevett https://vegascene.no/.
Rohelise linna arendamisel on üheks ülemaailmselt tuntud heaks näiteks Singapur – riik on arvestanud asjaoluga, et nende asustus on rajatud alale, kus varem oli looduslikult kasvanud vihmamets ning nad on sellest lähtudes teinud suuri pingutusi, et maapinda maksimaalses võimalikus ulatuses uuesti taimedega katta, et võimaldada loodusel lahendada sademeveest tekkivaid probleeme. Samas on nad ka inimeste jaoks loonud meeldiva elukeskkonna. Kõige parem on Singapuris saavutatud erinevust tajuda naaberriigis Malaisias liikudes, kus linnakeskkonnas domineerib kivikõrb ning tundmatud pole üleujutustest tekkivad probleemid, sest ka seal on looduslikult levinud vihmamets.
Aasia ülitiheda asustusega linnapiirkondadest pärinevate äärmuslike näidete toomise eesmärgiks on esile tuua vajadus väärtustada detailplaneeringute koostamisel Eesti maastikke ja looduskooslusi, nii metsi, niitusid kui loopealseid.