Eesti väikeasulate uuring

Eesti tasakaalustatud arengu üheks väljakutseks on rahvastiku koondumine suurematesse keskustesse. 2019. aasta alguses valmis Eesti väikeasulate uuring, mis selgitas välja asulate olukorra väljaspool keskuslinnu ning tegi ettepanekud väikeasulate elujõu hoidmiseks nii riigi kui omavalitsuse tasandil.

Uuringu mõistes on väikeasulateks kõik asulad, mis ei ole maakonnaplaneeringutes määratud maakonnakeskusteks või piirkondlikeks keskusteks. 2017. aastal moodustasid Eesti asustussüsteemi 4702 asustusüksust, millest enamus ongi väikeasulad: uuringu käigus koguti ja analüüsiti andmeid 4644 asula kohta. Väljatöötatud asustuse tüpoloogia koostamisel peeti elanikkonna demograafilise olukorra hindamisel oluliseks kahte mõõdet: elanike arvu muutust ning laste osatähtsust.

Uuringu aluseks on väikeasulate andmed, mille veebirakendust täiendatakse vastavalt statistikaandmete uuenemisele ning kasutajate ettepanekutele. Kohapõhisust aitavad mõtestada uuringu raames kogutud laiapõhjaline statistiline info rahvastiku demograafilise ja sotsiaalmajandusliku olukorra, ettevõtluse, asulate elamufondi ja töörände kohta.

Uuring teeb asustusüksuste tasemel kättesaadavaks üleriigiliselt võrreldavad alusandmed, mis on vajalikud asustuse arengu täpsustamiseks linnade ja valdade üldplaneeringutes ning teistes arengudokumentides. Planeeringute koostamisel lähtutakse sageli elanike arvu kasvust, seda ka pikemaajalise kahanemise oludes. Sellise lähenemise alusel ei kujune ressursside kasutamine ratsionaalseks ning loodud ruum (sh taristud) ei paikne kasutajate ootustele ja vajadustele vastavalt. Uueks paradigmaks on asustuse kestlik kahanemine ehk elukeskkonna kohandamine sobivaks kahanevale ja vananevale elanikkonnale.