Selgitused ringkirjadest

Rahandusministeerium on kohalikele omavalitsustele selgitanud aktuaalseid teemasid ja andnud enamlevinud küsimustele vastuseid läbi ringkirjade. Ringkirjad on koondatud siia lehele järjestuses uuemad eespool.

Projekteerimistingimuste õiguspärasuse tagamisest

  • Projekteerimistingimuste õiguspärasuse tagamisest 19.10.2022 nr 15-4/8376-1

    Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Justiitsministeerium puutuvad igapäevaselt kokku erinevate projekteerimistingimuste andmist puudutavate küsimustega nii kohalike omavalitsuste kui ka laiema avalikkuse poolt. Kuna küsimustest nähtus projekteerimistingimuste andmise praktika ebaühtlus, tutvusid ministeeriumid koostöös erinevate kohalike omavalitsuste poolt 2020–2021. aastal antud projekteerimistingimustega sisuliselt. Eesmärgiks oli saada parem ülevaade sellest, milline on (lisaks seni esitatud küsimustele) laiemalt hetkeseis projekteerimistingimuste andmise praktikas.
    Olles saanud parema ülevaate projekteerimistingimuste andmise otsuste sisust, tõdeme, et üldpilt on hea. Tunnustame kohalikke omavalitsusi tehtud töö eest. Ülevaadet teostades täheldasime vaid mõningaid puudujääke otsuste sisulises põhjendamises. Seetõttu on ka käesoleva kirja eesmärk anda soovitusi, kuidas otsuste sisu kujundada viisil, mis nende õiguspärasuses kahelda ei võimaldaks.

    1. Põhjendamisest üldiselt

    Haldusakti põhjendamine on väga oluline. See võimaldab haldusakti koostajal oma kaalutlused paremini läbi mõelda, aitab ennetada vaidlusi ning teeb haldusakti puudutatud isiku jaoks arusaadavamaks.
    Kirjalik haldusakt, sh soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses peab märkima haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse. Riigikohus on rõhutanud haldusakti faktilise ja motivatsiooni omavahelise loogilise
    sidumise olulisust. Lisaks sätestab seadus, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
    Haldusakti põhjendamise kohustusel on mitu eesmärki. Haldusakti motiveerimine toimib muu hulgas nii haldusorgani enesekontrollina kui ka võimaldab halduskohtul teostada haldusakti õiguspärasuse kohtulikku kontrolli. Samuti omavad haldusaktis toodud põhjendused tähtsust haldusakti argumenteeritud vaidlustamisel (vt „Haldusmenetluse käsiraamat“, lk 299-300). Haldusakti motiveerimise kohustuse olulisust on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus, leides, et põhjenduste puudulikkus ja kaalutluste ebapiisav esitamine haldusaktis võib endast põhimõtteliselt kujutada menetlusviga, mis võib kaasa tuua haldusakti tühistamise. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud ning haldusakti motiveerimine tagab selle kontrollitavuse. Haldusakti põhjendamine kui vorminõue on täidetud juhul, kui haldusorgan kirjeldab elulisi asjaolusid/kaalutlusi, mis otsuse tegemise kasuks rääkisid. Õiguskirjanduses on selgitatud, et diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul tuleb lisaks selgitada kaalutlusi, mis viisid otsuse tegemiseni ning valikudiskretsiooni korral – miks täpselt tehti just selline otsus ja mitte teistsugune.
    Kuivõrd projekteerimistingimuste andmise otsustamine on diskretsiooniotsus, tuleb otsuse tegemisel arvestada kõiki olulisi asjaolusid, kaalutlused peavad olema loogiliselt jälgitavad ning otsuse motiveerimine on äärmiselt oluline kõikide asjassepuutuvate osapoolte jaoks.
    Kui projekteerimistingimused on motiveeritud puudulikult, ei ole võimalik järeldada, et haldusorgan on täielikult veendunud projekteerimistingimuste andmise (või sellest keeldumise) lubatavuses ja põhjendatuses.
    Eelnevast tulenevalt, toome välja asjakohaste planeerimisseaduse (PlanS) ja ehitusseadustiku (EhS) sätete selgitused ja konkreetsed tähelepanekud, mida projekteerimistingimuste andmisel silmas pidada, et tagada nende sisuline õiguspärasus.

    2. Detailplaneeringu koostamise kohustusest loobumisest ja projekteerimistingimuste andmisest

    Kokkuvõtvalt täheldasime, et projekteerimistingimuste andmise otsustest ei selgu mõnikord see, kuidas täpselt on jõutud järeldusele, et detailplaneeringu koostamise kohustusest loobumine on just konkreetses olukorras võimalik. Puudujääke oli selgitavates põhjendustes nii üldplaneeringule vastavuse kui ka antud asukohta sobivuse kohta. Seetõttu peame oluliseks selgitada järgnevalt detailplaneeringu koostamise kohustusest loobumise ja projekteerimistingimuste andmise sätete sisu, mida projekteerimistingimuste andmise otsuste sisu kujundamisel silmas pidada.

    2.1. Planeeringu koostamise kohustusest ja selle koostamisest loobumise võimalusest üldiselt

    Kehtiva PlanS § 125 lg 1 kohaselt on sättes nimetatud ehitusloakohustuslike ehitiste planeerimisel nõutav detailplaneeringu koostamine linnades, alevites ja alevikes. Sama sätte lõike 2 kohaselt võib üldplaneeringus lisaks seaduses sätestatule seada kohalikest kaalutlustest lähtuvalt ka detailplaneeringu kohustusi nii muudele aladele kui ka juhtumitele. Nende sätete alusel on kohalikul omavalitusel võimalik kaaluda, kas detailplaneeringu koostamine on vajalik seadusest määratletust rohkematel juhtudel. Ei ole võimalik otsustada, et kehtiva üldplaneeringu alusel saab seadusest tulenevaid miinimumnõudeid mitte täita.
    PlanS § 125 lg 1 kohaselt on reeglina detailplaneering nõutav vaid ehitusloakohustuslike hoonete ehitamiseks, sh laiendamiseks. Lisaks ka siis, kui tegemist on olulise ruumilise mõjuga ehitisega või olulise avaliku huviga rajatisega. Seda, kas tegemist on olulise avaliku huviga rajatisega, saab suures osas hinnata kohalik omavalitsus (v.a PlanS § 125 lg 1 p-s 3 nimetatud rajatiste loetelu puhul). Suunised hindamaks, kas tegemist võib olla olulise avaliku huviga rajatisega või mitte, oleme andnud veebilehel planeerimine.ee. Juhul, kui tegemist ei ole avaliku huviga rajatisega, samuti ei esine muid aluseid, mis näeksid ette kohustuse detailplaneeringu koostamiseks, on võimalik ehitamiseks anda projekteerimistingimused.
    Kui kohalik omavalitsus soovib detailplaneeringu kohustusega aladel anda projekteerimistingimused, siis seda erandit reguleerib PlanS § 125 lg 5, milles on välja toodud tingimused, millele peab konkreetne juhtum vastama, et detailplaneeringu koostamisest saaks loobuda. Juhime tähelepanu, et sättest ei tulene KOV-le kohustust detailplaneeringu koostamise nõudest loobuda (sh kinnistu omanik ei saa seda nõuda), vaid see annab KOV-le võimaluse PlanS-is nimetatud tingimuste olemasolul kaaluda detailplaneeringu koostamise kohustusest loobumist.
    Tingimused on jagatud kaheks punktiks, kus kõigepealt tuleb tuvastada ehitise sobivus juba olemasolevasse keskkonda ehk tegelikku olukorda (PlanS § 125 lg 5 p 1) ja teiseks peab kavandatav ehitis olema kooskõlas valla või linna ruumilist arengut suunava üldplaneeringuga (PlanS § 125 lg 5 p 2). PlanS § 125 lg 5 puhul on oluline ka tingimuste koosmõju: iga tingimus üksikuna ei ole piisav alus erandi kasutamiseks. Seega peavad nii preambulas kui punktis 1 ja punktis 2 toodud alused esinema samaaegselt, et oleks võimalik erandi kohaldamine. Ka PlanS eelnõu juurde koostatud seletuskiri märgib, et tegemist on erinormiga ehk erisusega üldisest detailplaneeringu koostamise kohustusest, mida saab rakendada sättes toodud kõigi nõuete täitmisel. Seega juhul, kui mõni projekteerimistingimuste andmise eeldus on täitmata, ei ole projekteerimistingimuste andmine õiguspärane.
    Alates 13.01.2022 tuleb projekteerimistingimuste andmine PlanS § 125 lg 5 alusel korraldada avatud menetlusena. Muudatus viidi sisse, kuna erandina detailplaneeringu koostamise kohustusest loobumisel ja projekteerimistingimuste andmisel peab nende menetluses avalikkuse võimalus osalemiseks olema senisest laiem.
    Lõpetuseks juhime tähelepanu, et juhul kui detailplaneeringu koostamise kohustusest on loobutud PlanS § 125 lg 5 alusel, on korrektne projekteerimistingimuste andmise otsuses ka nimetatud sättele lisaks EhS §-le 26 viidata.

    2.2. Ehitise olemasolevasse olukorda sobivuse tagamisest

    Ehitise olemasolevasse olukorda ehk tegelikkusesse sobivuse tagamine eeldab faktilise olukorra analüüsi. Selleks tuleb hinnata reaalset piirkonda ja selle keskkonda. KOV peab analüüsima olemasolevat väljakujunenud keskkonda selleks, et määrata kindlaks EhS § 26 lõikes 4 toodud tingimuste üksikasjad. Säte eeldab ühtlasi ehitise sobivuse hindamist ehk nn linnaehituslikku analüüsi. Hoone on olemuslikult ümbritsevaga sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht on piirkonnas väljakujunenud keskkonda sobilik. Oluline on, et visuaalselt oleks tegemist nn tühimiku täitmisega, sarnase ehitise ehitamine kavandatuga sarnaste ehitiste vahele (nt eramu teiste eramute vahele), kus avalikkuse huvi ja linnaehituslikud mõjud kas puuduvad või on väikesed.

    2.3. Kavandatava ehitise üldplaneeringuga kooskõla tagamisest

    Kavandatava ehitise kooskõla tagamiseks valla või linna ruumilist arengut suunava üldplaneeringuga on vajalik kontrollida kehtivas üldplaneeringus määratud üldiste ja ka konkreetse maa-ala või juhtumi tingimustele vastavust. Projekteerimistingimused peavad olema kooskõlas olemasoleva kehtiva üldplaneeringuga, üldplaneeringus kehtestatud maakasutus- ja ehitustingimustega, sh projekteerimistingimuste andmise aluseks olevate tingimustega. Oluline on, et „vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused“ oleksid üldplaneeringus olemas de facto. Tingimused on vahend, mis aitab saavutada üldplaneeringuga seatud eesmärki. Üldplaneeringus toodud tingimused ei pruugi olla täpselt EhS § 26 lõikes 4 sisalduvad tingimused, vaid nende määramise aluseks olevad suunised, millest projekteerimistingimuste andmisel lähtutakse. Üldplaneeringut aluseks võttes peab olema võimalik määrata vajalikke ja asjakohaseid EhS § 26 lõikes 4 toodud tingimusi.
    Projekteerimistingimustega ei saa teha erandeid või muuta üldplaneeringus määratletud tingimusi või määratleda tingimusi, mis ei vasta üldplaneeringule, samuti ei saa määrata tingimusi, mida EhS § 26 lõige 4 ette ei näe.

    3. Detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste andmisest

    Kokkuvõtvalt täheldasime, et projekteerimistingimuste andmiste otsustest ei selgu alati see, kuidas täpselt on jõutud järeldusele, et projekteerimistingimused täpsustavad detailplaneeringut. Seda ennekõike seetõttu, et otsustest polnud võimalik tuvastada, milline on konkreetne detailplaneeringulahendus või lahenduses toodud parameetrid, mida projekteerimistingimustega täpsustatakse. Seetõttu peame oluliseks selgitada järgnevalt projekteerimistingimustega detailplaneeringu täpsustamise sätete sisu, mida projekteerimistingimuste andmiste otsuste kujundamisel silmas pidada.
    EhS §-s 27 sätestatud projekteerimistingimustega saab täpsustada kehtivaid detailplaneeringuid, kuid seda vaid eeldusel, et on täidetud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused (detailplaneeringu kehtestamisest on möödas üle viie aasta, detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid või on oluliselt muutunud planeeringuala või selle mõjuala, mille tõttu ei ole enam võimalik detailplaneeringut täielikult ellu viia või detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid või kehtestatud planeeringud, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist). Lisaks tuleb projekteerimistingimuste andmisel arvestada EhS § 27 lõikes 2 toodud asjaolusid, sh seda, et projekteerimistingimuste andmine ei tohi olla vastuolus avaliku huviga. Projekteerimistingimuste andmisel peab pädev asutus esmalt kaaluma olemasoleva detailplaneeringu elluviimise võimalusi ning esmajärjekorras lähtuma seal toodud tingimustest. Kuna paragrahv võimaldab täpsustada detailplaneeringus sätestatud tingimusi, mis on läbinud pika ja kaalutletud menetluse, tuleb seal sätestatud nõuete täpsustamisse suhtuda suure ettevaatlikkusega.
    EhS § 27 lg-s 4 toodud loend on ammendav loetelu tingimustest, mida projekteerimistingimustega täpsustada saab. Näiteks on võimalik hoonestusala asukohta muuta kuni 10% esialgsest lahendusest, aga ehitisealust pinda (kehtiva EhS alusel antud määruse järgi) muuta pole võimalik. Käesolevasse sättesse on koondatud alused, mille muutmine ei peaks eelduslikult muutma olemuslikku detailplaneeringu lahendust. Samas on projekteerimistingimusi andev haldusorgan kohustatud siiski iga kord kaaluma, kas projekteerimistingimused võivad detailplaneeringu lahendust olemuslikult muuta. Seetõttu peab ka projekteerimistingimuste andmise otsusest olema selgelt tuvastatav, millises määras on kehtivad detailplaneeringut täpsustatud.

    4. Muud tähelepanekud

    Lõpetuseks toome välja muud projekteerimistingimuste andmist puudutavad tähelepanekud, millest vastavasisuliste otsuste tegemisel, sh ka põhjendamisel lähtuda.

    4.1. Väärtuspõhiste selgituste andmisest

    Projekteerimistingimuste andmisel üldplaneeringu kohasele väärtuslikule alale (nt rohelise võrgustiku alale) ehitiste püstitamiseks on asjakohane esitada ka hinnanguid, mis võimaldavad veenduda projekteerimistingimuste alusel kavandatavate ehitiste mõjude puudumises väärtuslikule alale. Põhjendused on vajalikud, et tagada sisuliste vastuolude puudumine ehitiste rajamise lubatavuse kohta väärtuslikul alal. Ühtlasi võimaldab vastavasisuline selgitus laiemal avalikkusel mõista seda, et üldplaneeringus määratud väärtuste kaitse on tagatud ka projekteerimistingimuste andmise järgselt.

    4.2. Halduspraktika järjepidevusest ja planeeringute ühetaolisest tõlgendamisest

    Projekteerimistingimuste andmisel on oluline tagada halduspraktika järjepidevus. Ennekõike on oluline selleks tõlgendada üldplaneeringut ühetaoliselt. Kui KOV on teatud alade puhul teinud järelduse, et tegemist on detailplaneeringu kohustusega alaga, siis ei tohiks järgnevad sama ala puudutavad otsused samadel asjaoludel sisaldada vastupidiseid järeldusi (ennekõike seda, et tegemist detailplaneeringu kohustusega alaga ei ole). Sellise halduspraktika tulemusel ei ole võimalik tagada ei otsuste sisulist õiguspärasust (kuna vähemalt üks otsus on sisuliselt tehtud valedel eeldustel ja valesid õiguslikke aluseid kasutades), ega laiema avalikkuse usaldust, et KOV kohtleb sarnastes oludes ja tingimustes kodanikke ühetaoliselt.

    4.3.  Seaduses sätestatud tähtaegade järgimisest

    Praktikast ilmnes ka see, et projekteerimistingimuste andmisel jäeti tihti järgimata seaduses sätestatud menetlustähtajad. EhS § 31 lg 2 kohaselt tuleks projekteerimistingimused anda 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Avatud menetlusena korraldatuna tuleks projekteerimistingimused anda 60 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Seadusest tulenevate menetlustähtaegade järgimine on samuti oluline selleks, et menetluse õiguspärasust tagada. Seda kinnitab ka läbivalt Eesti kohtupraktika. Kui projekteerimistingimuste andmine seaduses ettenähtud tähtaja jooksul võimalik ei ole, tuleb kohalikul omavalitsusel sellest ka menetluse osapooli viivitusteta teavitada. Teavitus peab sisaldama nii tõenäolist projekteerimistingimuste andmise aega kui ka põhjuseid, miks seaduses ettenähtud tähtajaks projekteerimistingimusi anda võimalik pole.
    Mõistame, et projekteerimistingimuste tähtaegne andmine ei ole alati võimalik. Küll aga juhime taaskord tähelepanu sellele, et hästi põhjendatud projekteerimistingimuste andmise otsuste tulemusel on edasiste tegevuste tähtaegsemalt korraldamine kindlasti palju tõenäolisem. Läbimõeldud ja selged projekteerimistingimuste andmise otsused aitavad nt kaasa sellele, et ehitusloa andmine sujub palju kiiremini (ja eelduslikult ka tähtaegselt). Kokkuvõttes on seega põhjendamisel määrav roll kogu menetlusprotsessi nii menetlusosalistele kui ka menetlejale endale vähem koormavaks muutmisel.

    Kokkuvõtteks

    Loodame, et eelnevalt toodud selgitused aitavad teil paremini mõista seadustes sätestatud tingimusi ning annavad ka väärtuslikku sisendit edaspidiseks projekteerimistingimuste andmise otsuste põhjendamiseks. Vajadusel oleme jätkuvalt valmis teie küsimustele vastama ja asjakohast nõu andma. Ruumilise planeerimise alase tegevuse korraldamisel (sh PlanS-i tõlgendamise osas) on võimalik pöörduda Rahandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna poole, ehitus- ja elamuvaldkonnaga seotud küsimustes (sh EhS-i tõlgendamise osas) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna poole ning haldusaktide õiguspärasuse üle haldusjärelevalve teostamist puudutavas Justiitsministeeriumi vabakutsete talituse poole. Täname teid veelkord seni tehtud töö eest.

Lühidalt planeerimisseaduse muudatustest

  • Lühidalt planeerimisseaduse muudatustest 18.02.2022 nr 15-4/1830-1

    Vabariigi Valitsus on oma tegevusprogrammis seadnud eesmärgiks ruumilise planeerimise valdkonnas protsesside tõhustamise nii õiguslike kui ka digitaalsete vahendite kaudu. Samme selles suunas on astutud tegelikult juba mõnda aega. Kuna suures osas on just kohalikud omavalitsused (KOV) need, kes korraldavad ruumilist planeerimist ja langetavad ruumiotsuseid, siis on meil hea meel anda teada järgmistest õigusloomes ning digivaldkonnas toimuvatest muudatusest. Loodame, et KOV-d mõistavad ruumilise planeerimise nn digipöörde vajalikkust ja positiivset mõju ning annavad omapoolse panuse sellesse.
    Planeerimisseadusest- Käesoleva aasta 13. jaanuaril jõustusid mitmed muudatused planeerimisseaduses (PlanS). Eeltooduga seoses jõustusid mõned väiksemad muudatused ka ehitusseadustikus (EhS), keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS), ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses (EhRS) ja Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses (ETHS).
    Lühidalt olulisematest muudatustest

    1. Lihtsustati planeerimismenetluse teadete edastamist. Alates muudatuse jõustumisest on planeerimismenetluses võimalik edastada teateid ka elektrooniliselt. Seni oli see võimalus vaid juhul kui isik või asutus selleks ise nõusoleku andis. Samas jääb vaidluste puhul tõendamise kohustus teate kättetoimetamise osas planeeringu koostamise korraldajale. Samuti on võimalik kortermajade elanikele toimetada teateid kätte korteriühistute kaudu. Mõlemad muudatused aitavad hoida kokku ressurssi rohkem planeeringute sisuga tegelemiseks ning muuta menetlus osapooltele mugavamaks.

    2. Nähti ette KOV-de võimalus sõlmida halduslepinguid avalikult kasutatavate rajatiste ehitamiseks või rahastamiseks ka nende rajatiste osas, mis asuvad väljaspool detailplaneeringuala. Seda küll vaid eeldusel, et need rajatised on detailplaneeringu lahendusega funktsionaalselt seotud ja selle elluviimiseks vajalikud. Sellisteks rajatisteks võivad olla näiteks elektriühendused, mis on vajalikud planeeringuala ühendamiseks väljaspool planeeringuala asuva alajaamaga vmt.

    3. Nähti ette, et KOV peab kehtestama korra, milles määrab alused, millest tuleb lähtuda detailplaneeringu kohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ja funktsionaalselt seotud rajatiste väljaehitamiseks või väljaehitamisega seotud kulude kandmiseks halduslepingute sõlmimisel. Korra kehtestamise eesmärk on detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikute võrdse kohtlemise, samuti üldise õigusselguse tagamine. Korras tuleb näha ette halduslepingute sõlmimise alused ja kulude jaotuse põhimõtted (vt täpsemalt planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lk 24-25).

    4. Loodi võimalus avalike arutelude elektroonilisel teel läbiviimiseks. Seega saab selleks ettenähtud asukohas toimuval arutelul osaleda lisaks ka elektrooniliste vahendite kaudu. Rõhutama peab, et muudatus ei anna üldjuhul võimalust koha peal toimuva arutelu ära jätmiseks, vaid võimaldab viia arutelusid läbi nn hübriidselt ehk arutelul on võimalik osaleda nii selleks ettenähtud kohas, kui ka elektrooniliste vahendite kaudu. Ainult elektroonilisel teel arutelu korraldamine on lubatud vaid juhul, kus riigis kehtivatest piirangutest tulenevalt on kohapealsed arutelud täiesti keelatud. Muudatus võimaldab arutelu läbiviimist paindlikumalt ja laiendab võimalusi sellel osalemiseks.

    5. Haldusreformi tulemusel ühinenud omavalitsuste poolt koostamisel olevate üldplaneeringute koostamise tähtaega pikendati 18 kuu võrra. Seega tuleb seni ettenähtud kolme aasta asemel ühinenud KOV-l kehtestada üldplaneering hiljemalt nelja ja poole aasta pärast selle algatamisest arvates.

    6. Ühtlustati PlanS-s ning KeHJS-s kasutatavaid mõisteid. Nimelt kasutas planeerimisseadus mõistet „keskkonnamõju strateegilise hindamise väljatöötamise kavatsus“, samas kasutab KeHJS mõistet „keskkonnamõju strateegilise hindamise programm“. Kuna tegemist on samasisuliste instrumentidega, nimetatud mõisted ühtlustati ja ka planeerimisseaduses võeti kasutusele mõiste „keskkonnamõju strateegilise hindamise programm“.

    7. Nähti ette, et kui projekteerimistingimused antakse PlanS § 125 lõike 5 alusel ehk loobutakse detailplaneeringu nõudest, tuleb projekteerimistingimuste andmisel viia alati läbi avatud menetlus. Eeltoodu suurendab ruumiotsuste läbipaistvust ning tagab osapooltele suuremad võimalused otsustamisel kaasarääkimiseks.

    8. Täpsustati PlanS ptk-s II planeerimise põhimõtteid, nähes ette, et ruumilisel planeerimisel tuleb soodustada taastuvenergia kasutamist. Muudatus aitab täita taastuvenergia direktiivist (EL) 2018/2001 tulenevaid nõudeid.

    9. Täpsustati hoone laiendamisel mahu arvutamise aluseid. Muudatus näeb ette, et hoone laiendamine üle 33 protsendi on lubatud proportsionaalselt maa alla ja maa peale, lähtudes laiendatava hoone esialgu kavandatud maa-alusest ja maapealsest mahust. Hoone mahu arvutamisel lähtutakse ehitisregistrisse kantud andmetest. Muudatus aitab tagada hoone proportsionaalsuse säilimist ja keskkonda sobivust. Muudatus jõustub 1. novembril 2022, et jätta üleminekuaeg menetluses olevatele protsessidele.

    10. Täpsustati PlanS reguleerimisala riigikaitseliste ehitiste osa. Nimelt nähti ette, et PlanS-i ei kohaldata enam side- ja eelhoiatamisega seotud riigikaitselise ehitise planeerimisel ehk nende kavandamiseks enam detailplaneeringut koostama ei pea. Kuna tegemist on valdavalt mitte avalike andmetega, mis planeeringu koostamisel avalikustada ei saa, kaotas planeerimine nimetatud ehitiste puhul oma algse mõtte ja eesmärgi.

    11. Lühendati riigi eriplaneeringute menetlust jättes välja samasisulisi dubleerivaid menetlusetappe, mis ei toetanud parima planeeringulahenduse leidmist, kuid samas muutsid menetluse ajaliselt pikemaks. Märgime, et kõikide PlanS jõustunud, samuti 1.11.2022 jõustuvate muudatuste ja nende selgitustega on võimalik tutvuda Riigikogu kodulehel, kus on leitav nii muudatusi sisaldav eelnõu (378 SE) kui ka selle seletuskiri, milles on muudatuste põhjendusi ka täpsemalt avatud. Seaduse muudatuste täpsemaks tutvustamiseks on Rahandusministeeriumil kavas korraldada koolitusi, millest esimene toimub juba 22.02.2022 veebinari formaadis ja sinna on olnud võimalik huvitatud isikutel registreeruda. Järgnevate koolituste ajad anname teada jooksvalt.
    Planeeringute keskse andmekogu käivitamine
    13.01.2022 jõustunud PlanS muudatuste raames loodi õiguslik alus ka keskse planeeringute andmekogu (PLANK) loomisele (PlanS § 41) Nimetatud andmekogu eesmärk on luua riiklik kõikide planeeringuliikide kohta käiv andmebaas, mis kogub ja annab välja planeeringuandmed ühtselt vormistatud kujul. Sinna tuleb KOV-l esitada alates 1.11.2022 kõik kehtestatud planeeringud, mis on koostatud järgides kehtestatud vormistusnõudeid. Kuni 1.11.2022 tuleb planeeringud edastada jätkuvalt maakatastri pidajale. Siinkohal tuleb rõhutada, et 2022 I pooles jõustuvad planeeringute vormistusnõuete määruse täiendused, mis toetavad planeeringute PLANKi esitamist just selleks ettenähtud kujul. 2022 aasta jooksul on kavas viia läbi koolitusi ja teabepäevi ning välja töötada asjakohaseid juhendmaterjale, et hõlbustada planeeringute vormistamist ning andmekogu kasutuselevõttu. Koolituste toimumise aegadest anname teada täiendavalt. Rahandusministeerium plaanib koolitusi läbi viia erinevatele sihtgruppidele, kelle hulka kuuluvad KOV ametnikud kui ka planeerimiskonsultandid. KOVidele suunatud koolitused on jaotatud kaheks: 1. KOV ametnik, kes hakkab planeeringuid PLANKi esitama – koolitame, kuidas ja mis kujul tuleb planeeringuid esitada; 2. KOV-i kui organisatsiooni peakasutaja koolitus – igal organisatsioonil saab olema peakasutaja, kes haldab organisatsiooni kasutajaid. Koolitame kasutajate haldamise võimaluste osas.
    Seoses iga organisatsiooni peakasutaja määramisega palume KOV-il mõelda, kes võiks Teie omavalitsuses antud rolli täitma hakata. Koolituste läbiviimiseks on see oluline enne koolituse toimumist välja selgitada. Orienteeruv organisatsiooni peakasutaja koolituste toimumise aeg on 2022 mai ja kindlasti ka enne novembri kuud, kui andmekogu muutub nö kohustuslikuks. Täpsema info saadame välja enne koolituste algust. Organisatsiooni peakasutaja peamised ülesanded: 1. Oma organisatsiooni kasutajate ligipääsu õiguste haldamine. Kasutajatele antakse ligipääs isikukoodi alusel. Kui personal vahetub, tuleb hallata kasutajaid; 2. Kasutajatega ja kasutamisega seotud probleemide kommunikeerimine kasutajatoele.
    Esialgu hakkab andmekogu novembrist 2022 sisaldama vaid uusi kehtestatavaid planeeringuid. Küll aga paralleelselt uute planeeringute kandmisega andmekogusse, tegeleb Rahandusministeerium ka nn vanade planeeringute andmekogust kättesaadavuse tagamisega. See protsess toimub sammhaaval ja võtab pikemalt aega ning ressursse, Sellele vaatamata kutsume üles KOV-e ise jätkuvalt tegelema oma planeeringute andmete korrastamisega ning tegema meiega selles osas igakülgset koostööd. Esimese sammuna palusime 30.06.2021 saadetud kirjaga esitada KOV-de kehtivate planeeringute andmed. Lõppeesmärgiks on registreerida kõik kehtivad planeeringud andmekogus. Kindlasti ootame vastavaid andmeid, kui Teie omavalitus pole meile antud teemal veel vastanud.

Kaasamisest kohaliku omavalitsuse planeerijatele

  • Kaasamisest kohaliku omavalitsuse planeerijatele 20.01.2022 nr 15-4/875-1

    Kohalikel omavalitsustel on ruumilises planeerimises kandev ehk otsustaja roll, see on ühelt poolt õigus otsustada oma ruumilise keskkonna arengute üle aga teisalt kohustus teha seda targalt ja tasakaalustatult. Siinjuures tuleb järgida planeerimisseaduse muude sätete kõrval peatükis II toodud olulisi üldiseid põhimõtteid, sh huvide tasakaalustamise põhimõte, teabe piisavuse põhimõte jm.

    Planeerimismenetluses on tähtis roll huvitatud isikutel, sh kaasatavatel kodanikel ja kodanikuühendustel. Heas planeerimismenetluses saab ja peab kaasa rääkima lisaks ametkonnale ja arendajale kodanik, vajadusel ka valitsusväline partner, kui ekspert ning toimuma erinevate osapoolte omavaheline sisuline arutelu.

    Planeerimisseadus sätestab planeerimisprotsessi kaasamise miinimumnõuded, mida kindlasti peab järgima. Alati on võimalik teha ka enam, kui seadus sätestab – tarvilik on igakordselt ja vajaduspõhiselt otsustada, keda, millal ja kuidas kaasata.

    Kuigi planeerimisseadus võimaldab ja läbi põhimõtete soodustab laiemat vajaduspõhist kaasamist ja kaasamise hõlbustamiseks on koostatud mitmeid erinevaid juhendmaterjale, on kaasatavate murekohad jäänud ajas paljuski samaks. Huvitatud isikud (nt asumiseltsid) on juhtinud tähelepanu, et pahatihti on neil keeruline protsessides kaasa rääkida. Samuti ei pruugi info jõuda kõigi huvitatud isikuteni, kuna ei loeta kohalikku lehte, ei kasutata sotsiaalmeediaplatvorme vms.

    Seaduse miinimumnõuetele küll vastavast aga tegelikke vajadusi liiga vähe arvestavast kaasamisest saavad tihtilugu alguse mitmed probleemid – planeeringu menetluse venimine, kogukonna protestid, eri osapoolte vastandumine, planeeringu avalikustamise kordamise vajadus jne.

    Leidmaks lahendusi vajaduspõhisemaks ja sisukamaks kaasamiseks pani Rahandusministeeriumi planeeringute osakond kokku laiapõhjalise meeskonna planeerimise olulistest osapooltest. Üheskoos osaleti 2021 disainmõtlemise eksperte kaasaval erinevates valdkondades parenduste läbiviimiseks mõeldud Innosprindil. Projekti raames töötati koos väliste partneritega välja detailplaneeringu kaasamise meelespea, mis:

    … on koostatud lihtsa nn “check-listi“ põhimõttel, et see oleks kasutatav igapäevase töövahendina;

    … on suunatud ennekõike omavalitsuse ametnikele, kes tegelevad detailplaneeringute menetluse raames kaasamise protsessiga, kuna omavalitsustel on kaasamise korraldamisel keskne roll.

    Igapäevaseks abimeheks on pikemale juhendile lisaks koostatud detailplaneeringu kaasamise meelespea visualiseeritud lühiversioon. Selles on välja toodud iga menetlusetapi kaasamise põhisammud loogilises järjestuses, aidates seeläbi  kaasa mh planeerimisseaduse õigele kohaldamisele. Meelespead saab kasutada igapäevase töövahendina ja oma lõbusa kujundusega annab võimaluse mõelda teemale mängulisemalt.

    Häid ideid vajaduspõhiseks kaasamiseks saab ka 8. detsembril 2021 toimunud järele vaadatavalt veebiseminarilt „Kaasamine, osalemine ja koosloome planeerimisel“, kus planeerimise erinevad osapooled selgitasid, miks üldse ning keda ja milleks kaasata. Seminaril tutvustati mh eelpool viidatud Innosprindi projekti kogemust ja detailplaneeringu kaasamise meelespead.

    Planeerimine.ee kodulehel koolitusmaterjalid 2021 alajaotuses seminari „Kaasamine, osalemine ja koosloome planeerimisel“ rubriigis on leitavad järgmised materjalid:

    • seminari video ja ettekanded;
    • detailplaneeringu kaasamise meelespea digitaalsel kujul;
    • detailplaneeringu kaasamise meelespea lühiversioon digitaalsel kujul.

    Usume, et seadusjärgsest nn miinimumprogrammist põhjalikum ja sisukam kaasamistegevus soodustab sujuvamat menetlusprotsessi, tagab tasakaalustatuma ja kogukonna vajadustele ning keskkonda sobivama ruumilahenduse.

Planeerimise põhimõtetest, maakonnaplaneeringute ja planeerimist abistavate juhenditega arvestamisest

  • Planeerimise põhimõtetest, maakonnaplaneeringute ja planeerimist abistavate juhenditega arvestamisest 20.03.2021 nr 15-4/2227-1

    Eestis on hetkel üldplaneeringut koostamas üle 60 kohaliku omavalitsuse. Rahandusministeerium selgitab, mida tuleks silmas pidada üldplaneeringu põhilahenduse koostamisel ja heakskiitmiseks saatmisel. Kirja eesmärk on tuletada meelde pingelisel üldplaneeringu koostamise ajal planeerimise põhimõtete ja maakonnaplaneeringute tähtsust üldplaneeringu koostamise alusena. Samuti on kvaliteetse planeeringulahenduseni jõudmiseks möödapääsmatu tutvuda oluliste üldplaneerimist käsitlevate valdkonna poliitikakujundajate ja ekspertide koostöös valminud juhenditega, mis on koostatud just sooviga aidata ja toetada kohalikke omavalitsusi selles tegevuses.

    1. Planeerimise põhimõtted

    Planeeringute eesmärgiks on ruumilise terviklahenduse koostamine planeeringualal ning seeläbi eelduste loomine hea keskkonna kujunemiseks. Selleks, et kohalik omavalitsus saaks oma arengut soovitud suunas juhtida, tuleb planeeringutes maakasutusele ja ehitamisele seada tingimused. Tingimuste seadmise aluseks on planeerimisseaduses (edaspidi PlanS) üldplaneeringu (edaspidi ka ÜP) ülesanded (PlanS § 75), mida tuleb käsitleda koosmõjus planeerimise põhimõtetega, mis on sätestatud PlanS paragrahvides 8 kuni 12.

    Planeerimise põhimõtete alusel kaalutlemine ja põhjenduste sisustamine on otseselt tingimuste seadmise teenistuses – nii protsessi suunamisel kui põhjendatud planeeringulahenduse väljatöötamisel. Seega on toimiva üldplaneeringuni jõudmiseks oluline uuesti meelde tuletada planeerimise põhimõtteid.

    ÜP koostamisel olulisteks põhimõteteks on elukeskkonna parendamise põhimõte, otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõte, avalikkuse kaasamise ja teavitamise põhimõte, huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõte ning teabe piisavuse põhimõte. Nende paremaks mõistmiseks on selgitav dokument planeerimise põhimõtete rakendamine, mis on jaotatud viieks peatükiks. Iga põhimõtte lahtiseletamisel on kasutatud sama struktuuri. Peatüki juhatab sisse PlanS sõnastus, millele järgneb põhimõtte põhiolemuse lühiselgitus.

    Põhimõtted ei pea väljenduma otseselt konkreetses planeeringuülesande lahenduses, aga neile tuginemine annab olulised kaalutlusargumendid ühe või teise valiku kasuks otsustamisel. Seega ei piirdu ÜP koostamine ainult ülesannete paragrahvi täitmisega, vaid põhimõtete rakendamise dokument pakub abstraktsete põhimõtete mõistmiseks vajalikke olulisemaid mõisteid ning selgitab pikemalt, kuidas peaks toimuma konkreetse põhimõtte rakendamine ning lisab praktilisi näiteid.

    2. Maakonnaplaneering

    Tulenevalt PlanS § 55 lõikest 2, on ÜP koostamise alus maakonnaplaneering (edaspidi ka MP). Kehtivad MPd on koostatud koostöös valitsusasutuste ja planeeringuala kohalike omavalitsustega, kelle volikogud on koostöö tulemusena MP ka kooskõlastanud. MP väljendab riigi ja maakonna kui terviku huve, mis on tasakaalustatud maakonna omavalitsuste huvidega, seades üldplaneeringu koostamiseks põhimõtteid, tingimusi ja suuniseid arengu kavandamiseks.

    ÜP koostamise korraldajaks on kohalik omavalitsus, kelle ülesandeks on planeeringu koostamine ehk sisuline planeeringulahenduse kujundamine, samuti planeeringu koostamise käigus vajalike menetlustoimingute tegemine. ÜP lahendus valmib koostöös ametitega ja kaasates huvitatud isikuid. Seega on kohalikel omavalitsustel vajalik ametkondadega ÜP koostöö käigus pöörata muuhulgas tähelepanu ka MPs ametite ja ministeeriumite poolt vastavas valdkonnas varem väljendatud seisukohtadele ning nende elluviidavusele.

    Maakonnaplaneeringu elluviimine toimub riigiametite ja kohaliku omavalitsuse koostöös. Seejuures on üldplaneering MP elluviimise vahendeid. Maakonnaplaneeringuga on sätestatud ÜP koostamiseks üldised tingimused, mida on kohustuslik järgida ning nende alusel saab ÜPs MPs sätestatut kohaliku omavalitsuse tasandile sobivaks täpsustada. Maakonnaplaneering seab raamid ÜP lahendusele enam kui kümnes riigile olulises teemas ja annab lisaks õigusaktides toodule õigusliku aluse riigiametile lahenduse kooskõlastamiseks (või kooskõlastamata jätmiseks) ning riigihalduse ministrile heakskiidu andmiseks (või selle andmata jätmiseks).

    Maakonnaplaneeringu üks kaalukamaid eesmärke, millest tuleb lähtuda madalama tasandi planeeringutes, on ruumilise arengu suunamise põhimõtted. Need jagunevad mitmete sidusteemade vahel nagu teenustasandid – teenuste kättesaadavus, toimepiirkonna keskuste võrgustik, linnalise asustuse alade ja neid ümbritsevate maaliste piirkondade seosed, uute arengualade kavandamine, töökohtade paiknemine, liikuvus jt. Nende teemade täpsustamisel omavalitsuse planeerimistasandil on oluline ja vajalik arvestada rahvastikutrendide ja prognoositavate muutustega (vt näiteks suunised asustuse kohandamiseks kahaneva ja vananeva rahvastikuga).

    Näiteks tehnilise taristu ja liikuvusega seonduvalt on MPs toodud üldised tingimused maanteevõrgu arendamisele, riikliku tähtsusega taristuobjektide käsitlusele. MP seab alused elukeskkonna väärtuste säilitamiseks ja arendamiseks kohalikul tasandil, sh roheline võrgustik (rohetaristu), väärtuslikud maastikud ja puhkealad. Samuti on antud suunised väärtuslike põllumajandusmaade, kultuuri- ja loodusväärtuste ning maavaradega seonduva käsitlemiseks. Kultuuriväärtuste arvestamiseks ÜPs on näiteks ülesanne kaaluda XX sajandi arhitektuuripärandi ja pärandkultuuriobjektide kaitse alla võtmist kohalikul tasandil. Samuti on seatud üldised põhimõtted, või ka tingimused, maaliste piirkondade planeerimiseks.

    Maavalitsuste järglasena on MPde „hoidja“ Rahandusministeerium (edaspidi RaM), mille sisemise tööjaotuse järgi on heakskiidu andmise ülesanne antud regionaalhalduse osakonnale (edaspidi REHO). Kõik kehtivad MPd ja maakonna tasandil koostatud uuringud on koondatud maakonnaplaneeringute veebilehele. ÜP koostamisel on omavalitsustele ja riigiametitele MPga kavandatu selgitamisel ja tõlgendamisel abiks REHO piirkondlike talituste ruumilise planeerimise peaspetsialistid.

    3. Juhendid

    ÜP koostamise abistamiseks kokku pandud juhend „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“ (edaspidi nõustik) on koostatud laiapõhjaliselt – ameteid ja ministeeriume kaasates ning valdkonna ekspertide, sh erialaliitude (EPÜ, EAL), aga ka kohaliku omavalitsuse planeerimisametnike osalusel. Nõustik annab suunised PlanSs toodud ÜP ülesannete lahendamiseks, tuginedes seaduse põhimõtetele ja eesmärgile.

    Omamata seaduse kaalu on nõustiku eesmärk, olukorras kus seaduse ülesannete lahendamiseks on kohapõhiselt mitmeid erinevaid variante, näidata võimalusi ja aidata omavalitsusel eelkõige täita PlanS nõudeid. ÜPd ei koostata väga sageli, siin pakub nõustik ÜP koostamise korraldajale teavet koostamise ettevalmistamiseks, argumente planeeringu konsultandiga töömahu hindamiseks ja juhtnööre sisuliselt kvaliteetse planeeringulahenduse väljatöötamiseks. Kehtiva PlanS kohaselt on võimalik detailplaneeringu koostamise kohustust oluliselt vähendada juhul, kui üldplaneeringu tasandil on planeerimistingimuste seadmine maalises asustuses põhjalikult läbi mõeldud (vt nõustiku lisa 3).

    Lisaks nõustikule, on planeeringu koostajale abiks ka teised juhendid (vt juhendid ja uuringud), näiteks juhend tühjeneva elukeskkonna kohandamise kohta, aga ka digitaalsete kihtide koostamise ja vormistamise juhend. Sama eesmärk – aidata täita seaduse nõudeid ja jõuda kvaliteetse üldplaneeringu lahenduseni – on ka riigiametite poolt koostatud juhenditel nagu näiteks rohevõrgustiku planeerimisjuhend ja Muinsuskaitseameti juhend ÜP koostamiseks.

    4. Üldplaneeringu heakskiitmine ja maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekud

    Tulenevalt PlanS § 90 lõikest 1 peab kohalik omavalitsus esitama ÜP enne selle kehtestamist heakskiitmiseks RaMle (vt lisaks menetluse skeemi). ÜP heakskiitmise eelduseks on, et planeeringu koostamisel on järgitud nii PlanSs sätestatud avaliku menetluse nõudeid kui ka üldplaneeringu ülesandeid (PlanS § 75 lg 1). Põhjendatud vajadusel võib üldplaneeringu heakskiitmiseks esitamisel teha ettepaneku MP muutmiseks (PlanS § 75 lg 3 ja § 90 lg 3 p 3). Kui ÜP koostamisel ilmneb kaalukaid vajadusi MP muutmiseks, on heakskiidu andmiseks vajalikud esitada konkreetsed ja asjakohased põhjendused ning vastava muudatuse kooskõlastus riigiameti või ministeeriumiga, keda MP muudatus puudutab. Parima aluse põhjendamiseks annab asjakohane analüüs kas uuringuna või muus vormis.

    MP muutmise üle otsustamisel vaatab heakskiidu andja muu hulgas ka ettepaneku vastavust avalikult kättesaadavates juhendites toodud suunistega ja planeerimise põhimõtetega. RaM ei pea võimalikuks toetada üldplaneeringus MPga kavandatu valikulist lahendamistega n-ö mööda planeerimist. Kõik MPs antud põhimõtte järgimise, kaalumise ja täpsustamise ülesanded peavad olema täidetud, kaasa arvatud kohapõhiste teemade lõikes. Juhul kui kohalik omavalitsus leiab, et mõnda MPs seatud suunist või tingimust ÜP täpsuses lahendada pole otstarbekas või vajalik, on vaja välja tuua põhjendused, miks teemat ei lahendata või miks on vajalik teha ettepanek MP muutmiseks.

    MP muutmise ettepaneku tegemise vajaduse selgudes palume võimalikult vara alustada vahetut koostööd REHO piirkondliku talitusega. Heakskiidu andmise protsess on ladusam kui ettepaneku sisulist külge on võimalik hinnata juba ÜP eelnõu etapis. Maakonnaplaneeringu muutmise ja täpsustamise üle otsustamiseks on heakskiidu andjale vajalik, et seletuskirjast selguks üheselt ja selgelt, kas tehakse muutmiseks ettepanek või mitte ja kui tehakse, siis millises ulatuses.

    5. Kokkuvõte

    Täna koostatavate ÜPde terviklikust ruumilahendusest, selle lahenduse üheselt mõistetavusest ja sisulisest läbimõeldusest sõltuvad avaliku ruumi, elukeskkonna, teenuste kättesaadavuse jm olulised arengud järgmise 10-15 aasta jooksul. Kohaliku omavalitsuse ette kerkivate raskete valikute tänane vältimine, lükkab nende tegemise edasi tulevikku.

Informatsioon riigihalduse ministri määruse kohta

  • Rahandusministeeriumi 15.11.2019 kiri nr 15-4/7014-1

    1. Käesoleva aasta 1. novembril hakkas kehtima vormistusnõuete määrus.

    Riigihalduse minister andis 17. oktoobril määruse nr 50 Planeeringu vormistamisele ja ülesehitusele esitatavad nõuded. Määruse andmise aluseks oli planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lõikes 6 toodud volitusnorm. Määruses on toodud kõiki liiki planeeringutele kehtivad nõuded, mis reguleerivad nii planeeringu seletuskirja, jooniseid kui ka vähesel määral lisasid. Seega mõjutab määrus eelkõige ruumilise planeerimise valdkonnas tegutsevaid osapooli – planeeringu koostamise korraldajaid (kohalikke omavalitsusi, samuti Rahandusministeeriumit ja teisi ministeeriume, kellele planeeringu koostamine ülesandeks on tehtud) ning nende planeerimiskonsultante.

    Määrusega seatud nõuded näevad ette, et edaspidi on kõik kehtestatavad planeeringud digitaalselt vormistatud. Planeeringu vormistatavad osad on planeerimise tulemusena valminud seletuskiri ja joonised ning planeeringu juurde kuuluvad lisad. Planeeringu joonised koosnevad nõuete järgi vormistatud digitaalsetest kihtidest (vt määruse lisa 1 ja lisa 2) ning nende kihtide loetavalt kujundatud esituskujudest (vt käesoleva kirja p 3). Määruse koostamisel tehti tihedat koostööd mitmete huvigruppide ja asutustega. Määrus on läbinud kolm tutvustamise ja praktikutelt sisendi saamise ringi (kaks mitteametlikku ja ühe ametliku kooskõlastusringi), mil vormistusnõuded saadeti arvamuste avaldamiseks kohalikele omavalitsustele, kohalike omavalitsuste liidule, planeeringutega kokku puutuvatele ametkondadele ja erialalistele huvigruppidele. Saadud asjakohane ja planeerimise praktikat sisaldav tagasiside oli väärtuslikuks sisendiks määruse koostamisele.

    2. Miks seda määrust vaja on?

    Määruse kehtestamine on vajalik, et tagada planeeringu vormistamine ja ülesehitus ühtselt kogu Eestis. Rahandusministeeriumi poolt 2019. a alguses tellitud uuringust „Eestis kehtivate detailplaneeringute hulga ning nende seletuskirja ja jooniste andmekandja formaadi väljaselgitamine“ selgus, et Eestis on kehtivaid detailplaneeringuid ligikaudu 15 000.
    Enamjaolt on kehtivad detailplaneeringud kättesaadavad paberkandjal, kuid mitte alati arhiivis, vaid sageli konkreetse ametniku käes või mujal süstematiseerimata ja avalikkusele kättesaamatul kujul. Vaid ligikaudu 25% Eestis kehtivate detailplaneeringute seletuskirjadest ning 37% detailplaneeringute joonistest on kättesaadavad masinloetaval kujul.

    Üldplaneeringute kättesaadavuse kohta puudub informatsioon, kuid eeldada võib, et ka nende kättesaadavus on suures osas tagatud pigem paberkandjal.

    Määrus aitab tagada planeeringute omavahelist võrreldavust ja paremat kättesaadavust nii otsustajatele kui ka avalikkusele. Nõuete kohaselt vormistatud planeeringuid saab säilitada digitaalsetes andmekogudes ning planeeringulahendust saab efektiivsemalt kasutada edaspidise ehitustegevuse ja maakasutuse alusena. Loodetavasti tõhustub ehitustegevuse õiguspärasuse kontroll, sest näiteks praegu tuleb ehitusloa, mis on kättesaadav ehitisregistrist, planeeringule vastavuse hindamiseks otsida planeeringut kohaliku omavalitsuse kodulehelt või arhiivist. Planeeringute digitaalsel ja ühetaolisel vormistamisel on aga planeeringud kergemini leitavad, mistõttu muutub lihtsamaks ka ehituslubade planeeringutele vastavuse kontrollimine.

    Seni on planeeringute vormistamise ja ülesehituse nõuded olnud riigi tasandil reguleerimata ning neid on vajadusel reguleerinud kohalikud omavalitsused iseseisvalt või siis on need olnud reguleerimata. Kohalikul omavalitsusel on jätkuvalt õigus vajadusel reguleerida oma määrusega kohaliku tasandi planeeringute (detail-, üld- ja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringute) vormistamise ja ülesehituse nõudeid selles osas, mis ei ole riigihalduse ministri määruses reguleeritud ega lähe sellega vastuollu.

    3. Milline on määruse sisu?

    Eelnõu koosneb seitsmest paragrahvist. Määruse § 1 sätestab määruse reguleerimisala: määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele planeeringutele nende kehtestamisel. Lisaks märgib paragrahv, et kuigi edaspidi tuleb järgida planeeringute vormistamisel määruse nõudeid, võib nendes küsimustes, mida määruses ei reguleerita, kohalik omavalitsus anda ise välja õigusakte. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus vajadusel reguleerida näiteks planeeringute leppemärke, menetluskorda või arhiveeritavate eksemplaride arvu.

    Üldised nõuded planeeringu vormistamisele ja ülesehitusele on kirja pandud määruse § 2. Planeering koosneb joonistest ja seletuskirjast ning nende juurde kuuluvatest lisadest, mis võib olla näiteks asjakohaste mõjude (nt sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike või looduskeskkonnaga seotud mõjude) hindamise või vajadusel keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne, eksperthinnang vms. Selles paragrahvis on toodud nii planeeringu digitaalselt vormistamise nõue kui ka tingimus, et planeeringutes (nii joonistel kui seletuskirjas) peab olema üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt vahet tehtud kolme erinevat tüüpi infol: millised on ruumilise terviklahenduse tagamiseks määratud tingimused, millised on nende tingimuste seadmise aluseks olnud põhjendused ning millised on alusandmed.

    Nõuded planeeringu seletuskirjale on sätestatud §-s 3. Seal on loetletud seletuskirja põhimõttelised osad, millest sõnaline osa ehk planeeringu tekst peab koosnema. Seletuskirjast peab selguma tervikliku ruumilahenduse mõte ning tingimused selle saavutamiseks ja tagamiseks.

    Määruse §-s 4 seatakse nõuded planeeringu jooniste esituskujule (neid nimetatakse tavaliselt lihtsalt joonisteks). Jooniste esituskujud on digitaalsete kihtide kujundatud ja küljendatud versioonid, mida saab veebis esitleda (tavaliselt pdf kujul) ja vajadusel välja trükkida. Need on vajalikud selleks, et vormistatav joonis oleks loetav ja andmed oleksid rühmitatud (nt tehnovõrkude joonis).

    Määrusega seatud nõuded jooniste digitaalsetele kihtidele (määruse § 5) aitavad edaspidi planeeringute jooniseid digitaalselt kasutada. Digitaalsed kihid ehk andmegrupid koosnevad nii jooniste alusandmetest ja esituskihtidest kui ka planeeringulahenduse kehtestatud kihtidest. See tähendab, et digitaalsed kihid kajastavad kogu planeeringu koostamise jaoks vajalikke infokihte. Nendele andmekihtidele, mida pole loodud planeeringulahendusega (nt mõõdistatud kihid, rasteraluskaardid, leppemärgid, navigatsiooni teave, olemasolevad kitsendusi põhjustavad objektid jne), ei lisata kehtestatud planeeringulahenduse infot. Planeeringuga loodud info tuleb panna omaette kihtidele ehk planeeringulahenduse kehtestatud kihtidele. Kehtestamise järgselt tuleb digitaalsete kihtide üldine info ja planeeringulahenduse kehtestatud kihtide nimekiri esitada maakatastri pidajale ehk Maa-ametile (vt määruse lisa 1). Samuti tuleb maakatastri pidajale esitada määruse lisa 2 kohaselt vormistatud planeeringulahenduse kehtestatud kihid ise. Lisas 2 on määratud planeeringulahenduse kehtestatud kihtide vormistamise tehniline kirjeldus ehk nõuded kihtide koostamiseks.

    4. Millal ja kuidas määrust rakendada?

    Määrus jõustus 1. novembril 2019. See tähendab, et kõik planeeringud, mis algatatakse ja koostatakse pärast seda kuupäeva, peavad planeeringu kehtestamisel vastama vormistusnõuete määrusele. Kohalikul omavalitsusel tuleb seda arvestada juba planeeringute algatamisel, lähteseisukohtade koostamisel, hangete tegemisel ja avalikustamisel.

    Pooleliolevatele planeeringutele sätestatakse määruse §-ga 7 nn üleminekuaeg, mille jooksul oleks võimalik enne määruse jõustumist algatatud, kuid määruse jõustumisel veel pooleli olevad planeeringud määrusega vastavusse viia.

    Kuna planeeringute koostamine on pikk protsess, mis mõnikord kestab aastaid, siis on planeeringutele, v.a detailplaneeringud, üleminekuajaks ette nähtud pool aastat. See tähendab et üldplaneeringud ja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud mille koostamine on pooleli ja need kehtestatakse hiljem kui 1. mai 2020, peavad kehtestamisel vastama määruses toodud nõuetele. Seega on vajalik määruse nõuetega kooskõlla viia koostamisel olevad üldplaneeringud, sest üldplaneeringus sisalduvad maakasutus- ja ehitustingimused peavad olema arusaadavad ja järgitavad kõigile ühtemoodi. Üldplaneeringud on aluseks kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringute koostamisel ning detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel projekteerimistingimuste väljastamisel.

    Pooleliolevatele detailplaneeringutele rakendatakse määrust alates 1. novembrist 2020. Kuna enne määruse jõustumist algatatud, kuid veel kehtestamiseni jõudmata detailplaneeringute hulk on oluliselt suurem kui teistel planeeringu liikidel, ja seega ka võimalik vormistusliku külje täiendamise või muutmise vajadus on ulatuslikum, siis nende osas on määrusega vastavusse viimise ajaks nähtud ette 12 kuuline tähtaeg määruse jõustumisest. Seega koostamisel olevad detailplaneeringud, mis kehtestatakse peale 1. novembrit 2020, peavad kehtestamisel vastama määruses toodud nõuetele. Vältimaks kehtestamisel määruse nõuetega mittevastavust, on juba koostamise ajal soovituslik määruse nõudeid järgida.

    Pooleliolevate planeeringute nõuetega vastavusse viimine ei too kaasa ülemäärast kiirustamist ega ka märkimisväärset halduskoormust. Teatud kulud, eelkõige ajaline kulu või teatav koormuse tõus võivad siiski esineda, kuid see ei kaalu üles üldist kasu, mis saavutatakse vormistunõuete ühtlustamisega terves Eestis. Planeeringuid kasutavate erinevate osapoolte informatsiooni ühtlustamine ja riigi ühtsesse andmekogusse korrektselt vormistatud planeeringute kättesaadavus kaaluvad võimalikud kulud üles. Koostamisel olevate planeeringute ümbervormistamisega tekkiv lisakulu on iga planeeringu puhul vaid ühekordne, sest planeering tuleb nõuetekohaseks vormistada kehtestamise hetkeks.

    5. Mida Rahandusministeerium teeb, et aidata KOV-del paremini määrusest rakendada?

    Ministeerium on määruse väljatöötamise perioodil 2019 teinud ja kavatseb ka 2020 aastal läbi viia määruse tehnilisi selgitamisi ja infopäevi kõigile huvilistele. Esimesed kokku lepitud infopäevad on plaanitud läbi viia koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehituse valdkonnaga digilahenduste tutvustamisega 26. nov kell 12.30 Tallinnas ministeeriumite ühishoones ja 28. nov Tartus Keskkonnaamet Aleksandri tn hoones kell 12.00. Digilahenduste infopäevadel on rõhk erinevatel digilahenduste tutvustamisel, muu hulgas ka planeeringu jooniste digitaalsete kihtide vormistamise teemal. Täpsema info KOV digipäevade kohta saadame eraldi kutsena.

    Ministeeriumil on kavas koostada määruse rakendamiseks seletuskirja baasil juhend, mis aitaks planeeringute vormistamist edaspidi teha. Plaanime juhendi valmis saada järgmise aasta esimeses pooles. Juhendmaterjali oluliseks osaks on viited nõuete kohaselt vormistatud jooniste näidisfailidele, mida kavandame koostada kõikides enamlevinud joonestamis- ja GIS-programmides. Näidisfailid plaanime kättesaadavaks teha juba käesoleva aasta lõpuks.

    Rohkem informatsiooni vormistusnõuete määruse ja infopäevade kohta leiate portaalist planeerimine.ee, kust on kättesaadav nii määrus, kui ka määruse eelnõu juurde koostatud seletuskiri ja seletuskirja lisaks olev kooskõlastustabel. Portaalist on leitavad ka juhendmaterjalid.

    Lisaks soovime teavitada Teid riiklikult kehtivate planeeringute ühtse andmekogu arendamisest, mille eesmärk on lihtsustada planeeringuandmete ristkasutust ning vähendada kehtivate planeeringute leidmisele kuluvat aega. Ühtse andmekogu loomise vajalikkust on rõhutanud ka 2019. aastal valminud „Planeeringute andmekogu eeluuring ja tulevikuvaate (TO-BE) analüüs“ samuti on tegevus ülesandena esitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis. Nii analüüsi koostamisel kui Eestis kehtivate detailplaneeringute hulga ning nende seletuskirja ja jooniste andmekandja formaadi väljaselgitamise uuringu teostamisel kerkis korduvalt üles küsimus, kas ja millal arendatakse välja ka planeeringute menetluse ühtne infosüsteem. Hetkel planeeringute menetlemise riiklikku infosüsteemi arendamist ei toimu, järgmistel aastatel on Rahandusministeeriumil kavas põhjalikumalt analüüsida kas ning millisel kujul oleks vastava infosüsteemi arendamine otstarbekas. Vastavatest tegevustest teavitatakse portaalis planeerimine.ee.

Informatsioon kohaliku omavalitsuse planeeringute koostamiseks

  • Rahandusministeeriumi 21.06.2019 kiri nr 15-4/4238-1

    Rahandusministeerium annab ülevaate viimastest olulistest arengutest nii üldplaneeringute koostamisega protsessi tarbeks kui ruumilise planeerimise valdkonnas üldiselt. Soovitame jagada käesoleva kirja sisu oma valla- või linnavolikoguga, kelle pädevuses on lisaks üldplaneeringu algatamisele ka üldplaneeringu vastuvõtmine ja kehtestamine.

    Ühinemise ja liitumise teel 2017. aastal moodustunud 51 kohalikku omavalitsust on tänaseks algatanud kogu haldusterritooriumit hõlmava üldplaneeringu, et kavandada omavalitsusele terviklik ruumilahendus. Kokku on üle Eesti üldplaneeringut koostama asunud 64 kohalikku omavalitsust 79-st ja see arv on suurenemas. Üle 25 kohaliku omavalitsuse on hanke kaudu leidnud või peagi leidmas üldplaneeringu koostamisel endale toeks planeerimiskonsultandi. Lisaks on mitmeid omavalitsusi, kellel on võimekus koostada üldplaneering oma jõududega.
    Planeeringust on kasu siis, kui see on aja- ja asjakohane, elluviidav ning kooskõlas soovitud arengu eesmärkidega. Tunnustame ja soovime toetada omavalitsusi selles töömahukas ja Teie valla või linna edasiste arenguvõimaluste jaoks olulist mõju omavas protsessis. Üldplaneering on kohaliku omavalitsuse tähtsaim töövahend ruumilise arengu kavandamisel, selle tähendust koostoimes arengukavaga ei saa kohaliku elu strateegilise juhtimisvahendina alahinnata. Üldplaneeringu alusel tehtavad ruumiotsused omavad olulist mõju nii omavalitsuses tegutsevate ettevõtjate kui ka elanike jaoks. Üldplaneeringu koostamisel kokkulepitud põhimõtted ja tingimused on aluseks kohaliku omavalitsuse edasise maakasutus- ja ehitustegevuse kavandamisel.

    Kohalikel omavalitsustel on üldplaneeringu koostamisel juhtiv roll. See tähendab kohustust võtta vastutus nii planeeringulahenduse koostamise, koostöö kui ka planeeringu elluviimise eest. Rahandusministeerium toetab kohalikke omavalitsusi uute üldplaneeringute koostamisel läbi erinevate meetmete – koolitused, praktilised töötoad, asjakohased uuringud, juhised.

    1. Üldplaneeringu koostamine s.h vajadusel konsultatsioonihanke läbiviimine

    Oleme koondanud veebilehele planeerimine.ee üldplaneeringute koostamist abistavaid juhendeid, ametkondade ettekannete slaide, koostööd, kooskõlastamist ja kaasamist puudutavaid materjale, teavet üldplaneeringu uuringute ja analüüside meetme ning üldplaneeringu töötubade kohta jmt. Kõik üldplaneeringu koostamiseks olulisim info ja materjalid on leitavad alajaotusest üldplaneeringute koostamine 2019-2020, materjal täieneb jooksvalt.

    Üldplaneeringu koostamise tõhusaim juhendmaterjal on „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“, mis on valminud eelmisel 2018. aasta kevadel Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna poolt kokku kutsutud eksperdirühmas. Nõustikku on koondatud kogu planeerimisprotsessi hõlmav sisuline juhatus olulisemate teemade kaupa, millele kohalik omavalitsus leiab paiklikke olusid arvestavad lahendused. Üldplaneeringu koostamine peab algama olemasoleva olukorra analüüsimisest (vt nõustiku lisa 1), andmete mõtestamisest, seoste leidmisest, järelduste tegemisest. Analüüsi tulemusena selgitatakse välja, mis olemasolevas olukorras ja senistes arengusuundumustes toetab või pärsib valitud arengueesmärkide saavutamist. Üldplaneeringu teise osa moodustab reeglite kogum, mis toetab visiooni elluviimist. Seda saab teha läbi üldplaneeringu ülesannete lahendamise (vt nõustiku lisa 2).

    Täna koostatavate planeeringute sisu raamistab tervikuna vajadus kohandada üldplaneeringu lahenduse kaudu asustust, elukeskkonda ja taristut sobivaks, seejuures valdavates piirkondades kahanevale ja vananevale elanikkonnale. Selleks aitavad sihte seada „Suunised kahanevate piirkondade säästlikuks ruumiliseks planeerimiseks“.

    Üldplaneeringu koostamine on intellektuaalselt keerukas tegevus, mis nõuab tasemel meeskonda ja head koostööd. Omavalitsustel, kes on hanget ette valmistamas, soovitame panustada tehnilise kirjelduse läbimõtlemisse, kui esimesse sammu kvaliteetse üldplaneeringu saavutamisel, s.h pakkumuse hindamise kriteeriumite sõnastamise selgusele. Madalaima hinnaga pakkumus ei võrdu üldplaneeringu puhul automaatselt majanduslikult soodsaima pakkumusega. Riigihangete seadus võimaldab läbi viia väärtuspõhiseid hankeid, kus lisaks maksumusele saab seada ka sisulisi hindamiskriteeriume. Hanke ettevalmistamisel võiksite tutvuda „Soovitustega ruumilise planeerimise konsultatsioonihanke läbiviimiseks“. Kogemused on näidanud, et tegutsedes targa ja nõudliku tellijana, on võimalik saada oluliselt kvaliteetsemaid tulemusi.

    Lisaks soovitame uuesti üle vaadata planeerimisseaduse 2. peatükk, mis annab nii omavalitsusi, maa- ja metsaomanikke kui ka ametkondi ühendavad põhimõtted. Põhimõtete paremaks mõistmiseks on koostatud selgitav dokument „Planeerimise põhimõtete rakendamine“.

    Maakonnaplaneeringud on riigi poolt koostatud ruumilised planeeringud, mis lähtuvad üleriigilise planeeringu põhimõtetest, kuid annavad suunised üldplaneeringute koostamiseks. Kõik uued maakonnaplaneeringud on kehtestatud aastatel 2017-2019. Planeerimisseaduse § 55 lõike 2 kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu alus. Sisuliste kohapõhiste väljakutsete lahendamisel on kohalikule omavalitsustele parimateks partneriteks Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna piirkondlike talituste ruumilise planeerimise peaspetsialistid, kelle kontaktid on leitavad Rahandusministeeriumi kodulehelt.

    2. Üldplaneeringu koostamise töötoad 2019-2020

    Üldplaneeringute koostamise toetamiseks viib Rahandusministeeriumi koostööpartner Vesterra OÜ koos valdkondlike ekspertidega läbi töötoad üheksal korral viies Eesti regioonis, toimumiskohaga Viljandis, Virumaal Sõmerus, Tallinnas, Valgas ja Pärnus.

    Töötubade eesmärk on tõsta kohaliku omavalitsuse ruumilise planeerimisega tegelevate ametnike ja töötajate (s.h planeerimisspetsialistid, arenguspetsialistid, valla- ja linnaarhitektid, abivallavanemad ja -linnapead, vallavanemad ja linnapead, volikogu liikmed jne) võimekust ja saada nõu valdkondlikelt ekspertidelt kohaliku omavalitsuse planeeringute koostamisel ja elluviimisel. Muuhulgas teha kindlaks piirkonna jaoks olulised valikud ja planeerida selle arengut läbimõeldult. Kuigi töötubade formaat on suunatud eelkõige kohalikule omavalitsusele, on töötubadest saadav informatsioon kasulik ka omavalitsuse valitud konsultandile.

    Esimesed viis töötuba on teoreetilis-praktilised töötoad. Teoreetilises osas annavad valdkondlikud eksperdid (arendusstrateeg; kommunikatsiooni- ja kaasamise spetsialist; strateegilise vaatega arhitekt-planeerija; detailplaneeringute ja projekteerimistingimuste tasandi vaatega arhitekt-planeerija; maastikuarhitekt-planeerija; liikuvuse spetsialist; keskkonnaspetsialist; muinsuskaitsespetsialist ja energeetika, s.h taastuvenergeetika spetsialist) teoreetilise tausta ja raamistiku ning tutvustavad häid näiteid nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Praktilises osas lahendatakse kohalikelt omavalitsustelt koondatud teabe põhjal ja kohapeal tekkinud praktilisi küsimusi valdkondlike ekspertide ja töötoas osalejate koostöös. Viimased neli töötuba on ainult praktilised töötoad. Nende töötubade eesmärk on koostöös ekspertidega analüüsida koostatavates üldplaneeringutes väljapakutavaid lahendusi.

    Töötubadesse registreerimise võimalusest teavitatakse eraldi e-kirjaga.

    Töötubade tutvustused toimusid 3. ja 4. juunil Viljandis ja Tallinnas, ettekanded on kättesaadavad siit: https://planeerimine.ee/koolitused-leht/koolitusmaterjalid2019/. Avaüritustel tutvustati lisaks „Eesti väikeasulate uuringut“, mis kirjeldab asulate olukorda väljaspool keskuslinnu ja teeb ettepanekud väikeasulate elujõu hoidmiseks nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Uuring ja selle järeldused koos veebikaardiga on abiks üldplaneeringute ja ka arengukavade koostamisel.

    Töötoad on ellu kutsutud meetme „Riigi võimekuse tõstmine inimressursside arendamise ja institutsionaalse suutlikkuse parendamise kaudu“ tegevuse „Kohalik ja regionaalne arendusvõimekus“ raames. Meetme eesmärk on suurendada inimeste ameti- ja erialast pädevust, juhtimis- ja koostöövõimekust ning institutsionaalset suutlikkust. Töötoad on osalejatele tasuta. Lisainfot töötubade toimumise ja korralduse kohta leiab portaalist https://planeerimine.ee/yldplaneering/yldplaneeringu-tootoad/.

    3. Üldplaneeringu uuringute ja analüüside toetuse taotlused

    Üldplaneeringu koostamiseks vajalike uuringute ja analüüside läbiviimiseks on võimalik taotleda toetust. Toetust antakse uuringuteks, mis on vajalikud juba algatatud üldplaneeringu koostamiseks ja seotud planeerimisseaduse § 75 ülesannetega. Taotluste esitamise tähtaeg on 5. august 2019. Täpsem informatsioon on kättesaadav Riigi Tugiteenuste Keskuse kodulehelt. Taotlusvooru rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi meetmest „Kohalik ja regionaalne arendusvõimekus“.

    4. Eesti mereala planeering

    Eraldi informeerime mereäärseid kohalikke omavalitsusi üleriigilise mereala planeeringu eskiislahenduse menetlusest. Toimunud on planeeringu eelnõu tutvustavad avalikud arutelud perioodil 11.06 – 20.06. Täpsemat infot leiab Eesti mereala portaalist: http://mereala.hendrikson.ee/, kust on võimalik saada informatsiooni üleriigilise mereala planeeringu koostamise põhiseisukohtadest ning meri-maismaa seoste ja merealal toimuvate tegevuste mõjust kohalikule elule. Mereala planeering annab mereäärse maismaa planeerimiseks vajadusel suuniseid mh kohalike omavalitsuste üld- ja eriplaneeringute ning detailplaneeringute koostajatele. Ootame kohalikke omavalitsusi mereplaneeringu koostamisel kaasa rääkima ja oma ettepanekuid esitama. Loodame, et kasutate mereala planeeringu eelnõust saadavad sisendit ka oma üldplaneeringute koostamisel. Täname neid, kes on eskiislahenduse avalikul väljapanekul juba oma ettepanekuid esitanud. Ühtlasi teavitame, et planeerime aasta lõpus korraldada täiendava avalikustamise, et huvirühmad saaksid enne planeeringu kooskõlastamist ametiasutustega veel täiendatud planeeringulahenduse ja mõjude hindamise aruandega tutvuda ja ettepanekuid esitada. Täiendavat infot jagab vajadusel Rahandusministeeriumi nõunik Triin Lepland.

    5. Rahandusministeeriumi koostöö ametkondadega üldplaneeringu planeerimismenetluse sujuvama kulgemise eesmärgil

    Rahandusministeerium teeb jooksvalt koostööd üldplaneeringuid kooskõlastavate ametkondadega ning peab nendega sisulisi arutelusid arusaamade ühtlustamiseks üldplaneeringute koostamiseks ettepanekute esitamisel ning tingimuste ja suuniste seadmisel. Koostöö tegemisel peavad nii kohalik omavalitsus kui kooskõlastaja silmas pidama, et planeering on erinevate väärtuste kompromiss konkreetses asukohas, mistõttu peab neid konkreetses ruumis kaaluma mh teiste valdkondade vajaduste suhtes. Hea ja terviklik ruumilahendus eeldab tarka planeerijat ning paindlikku ja eesmärgile suunatud koostööd koostöö tegijate poolt.

    Näitena on üldplaneeringutes vajalik senisest läbimõeldumalt käsitleda teedevõrku ning tagamaks tasakaalustatud ja kvaliteetne ruumikäsitlus tuleb üldplaneeringus tähelepanu pöörata ehitatavale keskkonnale koos muinsuskaitseliste väärtuste ja teiste kohalike väärtustega.

    Küsimuste korral ametkondadega suhtlemisel palume pöörduda Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna piirkondliku talituse ruumilise planeerimise peaspetsialisti poole ja teha koostööd asjaomaste ametkondade piirkondlike esinduste spetsialistidega. Keskselt koordineerib suhtlust ametiasutustega Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna üldplaneeringute nõunik Tuuli Veersalu.

    6. Planeeringute kooskõlastamine Keskkonnaametiga

    Keskkonnaamet on oma veebilehele (https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/keskkonnamoju-hindamine/planeeringute-kooskolastamine) lisanud info, millistel juhtudel tuleb planeering nendega kooskõlastada ja millistel juhtudel on amet planeeringusse kaasatav. Näiteks, kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole Keskkonnaametil õiguslikku alust teha rohevõrgustiku osas otsustusi, mistõttu ei ole põhjendatud planeeringu kooskõlastamiseks saatmine Keskkonnaametile vaid rohevõrgustiku teemal. Küll saab Keskkonnaamet olla sellisel juhul planeerimismenetluses kaasatav ja anda oma arvamuse.

    7. Muutunud planeeringute kooskõlastamine Maa-ametis ja Keskkonnaministeeriumis

    Maa-amet kooskõlastab planeeringu kui planeeringualal asub Keskkonnaregistri maardlate nimistus olev maardla või selle osa (geoloogia osakond). Jätkuvalt riigi omandis oleva maa ja Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva maa puhul, mille volitatud asutuseks on Maa-amet, annab üldplaneeringule arvamuse Keskkonnaministeerium (riigivara osakond). Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva maa puhul, mille volitatud asutuseks on Riigimetsa Majandamise Keskus, annab üldplaneeringule arvamuse Riigimetsa Majandamise Keskus. Neid üldplaneeringuid, mille põhilahenduseosas on Maa-amet juba arvamuse andnud, ei ole vaja täiendavalt Keskkonnaministeeriumile esitada.

    Keskkonnaministeerium peab oluliseks, et üldplaneeringus märgitakse ära riigi omandis olevad maad, mida kohalik omavalitsus soovib perspektiivis taotleda munitsipaalomandisse. Täpsema info saamiseks palume pöörduda Keskkonnaministeeriumi riigivaraosakonda (Antti Pääsukene).

    8. Vormistusnõuete määrus

    Rahandusministeeriumi poolt 2019. a tellitud uuringust „Eestis kehtivate detailplaneeringute hulga ning nende seletuskirja ja jooniste andmekandja formaadi väljaselgitamine“ selgus, et Eestis on kehtivaid detailplaneeringuid ligikaudu 15 000. Enamjaolt on kehtivad detailplaneeringud kättesaadavad paberkandjal, kuid mitte alati arhiivis, vaid tihti planeerimisspetsialisti või mõne teise ametniku käes. Vaid ligikaudu 25% Eestis kehtivate detailplaneeringute seletuskirjadest ning 37% detailplaneeringute joonistest on kättesaadavad masinloetaval kujul.

    Planeeringute koostamise kvaliteedi tõstmiseks ja planeeringute parema kasutatavuse ning kättesaadavuse tagamiseks on Rahandusministeeriumi planeeringute osakond ette valmistanud planeerimisseaduse § 3 lõike 6 punktides 3 ja 4 sätestatud volitusnormi alusel määruse eelnõu „Planeeringu vormistamisele ja ülesehitusele esitatavad nõuded“. Määruse lisades on erilist tähelepanu pööratud jooniste digitaalsele vormistamisele: sätestatakse, et planeeringujoonised koosnevad andmekihtidest, millele seatakse tehnilised kriteeriumid. Määruse ja selle lisade eelnõu kohta oleme küsinud arvamusi nii kohalikelt omavalitsustelt, riigiasutustelt kui ka erialaspetsialistidelt, tagasiside põhjal oleme korrigeerinud ja täiendanud nii määrust kui selle lisasid ning täpsustanud eelnõu juurde koostatud seletuskirja. Määrus jõuab peatselt kooskõlastusringile.

    Vormistusnõuete määruse eelnõu keskendub planeeringute ühtsete nõuete seadmisele kõikjal Eestis, mis loob eeldused planeeringute keskse kättesaadavuse korraldamiseks ning lihtsustab kõigi osapoolte jaoks planeeringute sisuga tutvumist ja planeeringute kasutamist. Kuigi määrus seab nõudeid kõigile planeerimisseaduses toodud planeeringute liikidele, on Rahandusministeeriumi eesmärgiks, et hetkel koostamisel olevad üldplaneeringud saaksid vormistatud juba uute nõuete kohaselt. Seetõttu on määruse jõustumine uutele algatatavatele planeeringutele plaanitud eeloleval suvel, tõenäoliselt augustist 2019. a. Menetluses pooleliolevatele detailplaneeringutele rakendub määrus aasta pärast jõustumist ja teistele planeeringuliikidele, s.h üldplaneeringutele pool aastat pärast jõustumist.

    Rahandusministeeriumi planeeringute osakond teeb ettevalmistusi ühtse planeeringute andmekogu moodustamiseks. Andmekogu eesmärk on tulevikus muuta kehtivate planeeringute digiandmete kättesaadavus kiiremaks ja efektiivsemaks, hõlbustades planeeringuandmete ristkasutust ja lihtsustades kasutamist muudes menetlustes (näiteks loamenetlused). Valmimas on andmekogu eel- ja ärianalüüs, ettevalmistamisel on rahastustaotlus andmekogu arendamiseks. Arvestades rahastustaotluste menetlemise võimalikku ajaperioodi, asjakohaste õigusaktide muutmise vajadust ning andmekogu arenduse ajakulu, saab prognoosida ühtse planeeringute andmekogu tööle asumist kõige varem paari aasta pärast.

    Ajakohaste planeeringute kättesaadavuse tagamine nii koostamise ajal kui kehtestamise järgselt on planeeringu koostamise korraldaja ülesanne.

Detailplaneeringu menetlemise tähtajast

  • Rahandusministeeriumi 17.04.2018 kiri nr 15-4/3157-1

    Kehtiva planeerimisseaduse § 139 lõige 2 sätestab, et detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel detailplaneeringu algatamisest arvates. Planeerimisseaduse eelnõu juurde koostatud seletuskiri märgib kolme aastase tähtaja sätestamise kohta järgmist: „Nimetatud aja möödudes peab kohalik omavalitsus tegema detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsuse. Tähtaja kehtestamine aitab tagada, et detailplaneeringute koostamine toimuks mõistliku aja jooksul ega jääks venima.“

    Samasisulise kolme aastase koostamise tähtaja nõude sätestab ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus § 1 lõige 4 menetluses olevatele detailplaneeringutele: pooleliolevate detailplaneeringute menetlus viiakse lõpule hiljemalt 2018. aasta 1. juuliks, mis on kolm aastat planeerimisseaduse kehtima hakkamisest. Rakendamise seaduse eelnõu juurde koostatud seletuskiri märgib: „lisatud on nõue, et enne kõnesoleva seaduse jõustumist algatatud detailplaneeringute menetlus tuleb lõpetada kolme aasta jooksul alates kõnesoleva seaduse jõustumisest. Sätestatud tähtaeg ühildub planeerimisseaduses kehtestatud detailplaneeringu menetlemise tähtajaga. Menetluse lõpuni viimine tähendab, et kohaliku omavalitsuse üksusel tuleb võtta vastu otsus, kas detailplaneering kehtestada või mitte. Seega ei tähenda sätte sõnastus, et detailplaneering tuleb ilmtingimata kehtestada. Tähtaeg on vajalik, et isikutele oleks selge, kuidas ja millistel tingimustel nad võivad oma omandit kasutada.“

    Seega peab juba planeeringu algatamisel arvestama sellega, et planeerimismenetluse jaoks vajalike toimingute tegemine toimuks kindla kava alusel ja mõistliku aja jooksul. Seda saab tagada eelkõige seades planeerimismenetluses erinevate toimingute läbiviimiseks vahetähtaegasid sõltuvalt toimingu keerukusest (nt esialgse lahenduse koostamiseks üks aasta või avalikustamisel tehtud muudatuste sisseviimiseks üks kuu).

    Kuna iga planeering ja selle menetlus on selle asukoha unikaalsuse tõttu teistest erinev, siis võib juhtuda, et mõned planeerimismenetlused võtavad planeeritust kauem aega sõltuvalt näiteks koostamisest huvitatud isikute soovidest ja võimalustest ning laiema avalikkuse huvist planeeringu vastu. Soovitame detailplaneeringu koostamise korraldajatel analüüsida iga poolelioleva planeerimismenetluse juhtumit eraldiseisvalt ning võtta ühendust osapooltega, kes huvisid ja kohustusi omavad.

    Haldusmenetluse seaduse § 41 näeb ette, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Eeltoodule on viidatud ka planeerimisseaduse eelnõu kohta koostatud seletuskirjas. Kui planeeringu kehtestajal ei ole võimalik planeeringut kolme aasta jooksul kehtestada (näiteks vajalike kooskõlastuste andmata jätmisel või muudel, temast mitte sõltuvatel põhjustel), kuid samas ei ole põhjendatud ka menetluse lõpetamine, anda teada viivituse põhjustest ning määrata otsuse tegemise tõenäoline aeg.

    – Põhjendatud juhtudel võib olla vajalik kolmeaastase tähtaja pikendamine vastavalt haldusmenetluse seadusele. Pikendada ei ole võimalik kõigi kohalikus omavalitsuses käesoleval hetkel pooleliolevaid detailplaneeringuid ühe otsusega ühetaoliselt, sest erinevatel detailplaneeringutel on „venima jäämisel“ erinev põhjus. Seega tuleb igakordselt üksikjuhtumi põhiselt välja selgitada pikendamise võimalikkus ja vajadus ning eeldatav aeg, mis kulub veel planeeringu menetlemisele. Teatud põhjendatud juhtudel on võib menetlustähtaja pikendamine olla vajalik ja õiguspärane. Oluline on teavitada menetluse tähtaja kulgemisest ja viivituse põhjustest nii koostamisest huvitatud isikuid, laia avalikkust ja kui ka koostööpartnereid, et ka nemad teaksid,
    millise aja jooksul on kohalikul omavalitsusel kavas haldusotsus teha.

    – Põhjendatud juhtudel võib olla mõistlik detailplaneeringu koostamise lõpetamine. Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseadus planeerimismenetluse lõpetamise aluseid ei sätestanud, mistõttu lähtuda tuleb haldusmenetluse seaduse regulatsioonist. Haldusakti andmise menetluse lõppemise alused on toodud haldusmenetluse seaduse § 43. Kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse haldusakti andmata jätmise kohta haldusakt. Detailplaneeringute puhul, mis on algatatud kehtiva planeerimisseaduse alusel, on koostamise lõpetamise alused toodud § 129. Paragrahvis on sätestatud, et planeeringu koostamise korraldaja võib otsustada detailplaneeringu koostamise lõpetamise, kui koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus, või planeeringu koostamise eesmärk muutub oluliselt koostamise käigus või planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise, koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna.

    – Põhjendatud juhtudel võib olla otstarbekas planeeringu osaline kehtestamine. Tagada tuleb, et planeeringu osalisel kehtestamisel oleks kehtestatav osa iseseisvalt (ilma kehtestamata jäänud detailplaneeringu osata) elluviidav ja asjakohaste mõjudega arvestatud.

    Detailplaneeringute koostamisele tähtaja sätestamise eesmärk on olnud kõigile osapooltele – nii planeeringu koostamisest huvitatud isikutele kui ka laiale avalikkusele – teada andmine, et vajalikud planeeringud valmivad kindla aja vältel. Kohaliku omavalitsuse kui planeeringu koostamise korraldaja eesmärk peab olema viia planeeringumenetlused läbi efektiivselt, viivitusteta ning õigusaktidega kooskõlas.

Üldplaneeringu koostamise ettevalmistamine

  • Rahandusministeeriumi 16.03.2018 kiri nr 15-4/2206-1

    Kohalike omavalitsuste haldusreformi käigus tekkis 2017. aasta oktoobris ja novembris 51 kohalikku omavalitsust, kus tuleb ühe aasta jooksul algatada üldplaneering ning kolme aasta jooksul peale üldplaneeringu algatamist see kehtestada. Kohalikud omavalitsused, kelle haldusterritoorium haldusreformi raames ei muutunud, ei ole kohustatud uut üldplaneeringut koostama, kuid võivad seda teha omaalgatuslikult või riigihalduse ministri ettepanekul. Rahandusministeeriumile teadaolevalt on uue üldplaneeringu koostamisele asunud ka mitmed kohalikud omavalitsused, kellel selleks seadusest tulenevat kohustust pole.

    Suur osa Eesti kohalikest omavalitsustest asub lähiajal kujundama oma ruumilist terviklahendust muutunud oludele vastavaks. Üldplaneeringu eesmärk on kogu kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Sellega määratakse ka üldised maakasutus- ja ehitustingimused järgnevateks aastateks. Üldplaneering annab võimaluse esile tuua üldised väärtused ja huvid, mis tagavad parimal võimalikul moel kohaliku omavalitsuse jätkusuutliku ruumilise arengu nii elanike kui ka ettevõtjate seisukohast.

    Käesolevasse kirja on koondatud soovitused üldplaneeringu algatamise ettevalmistamiseks kohalikele omavalitsustele, kes hakkavad üldplaneeringut koostama. Lisaks anname teada, et Rahandusministeeriumil on koostamisel suunismaterjal „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“, mis valmib 2018 aasa teises kvartalis.

    Kehtiva üldplaneeringu ülevaatus

    Üldplaneeringu koostamist ei alustata tühjalt kohalt. Kohalikel omavalitsustel on olemas kehtivad üldplaneeringud, mida ka regulaarselt üle vaadatakse. Seega peab uue üldplaneeringu koostamisele eelnema analüüs, mis on olnud kehtiva üldplaneeringu tugevused ja nõrkused. Analüüsi järeldusi on otstarbekas arvestada juba uue üldplaneeringu algatamisel, et nii volikogul kui planeeringut koostavatel spetsialistidel oleks selge, millest uue üldplaneeringu koostamisel hoiduda ning milliseid põhimõtteid säilitada. Punktid, millele tuleks keskenduda üldplaneeringu ülevaatamisel uue planeeringu eeltööna, on toodud käesoleva kirja lisas.

    Enne algatamist tuleks koondada tervikpilt omavalitsuse ja selle piirkondade peamistest näitajatest – piirkondlikud aset leidnud ja prognoositavad rahvastikuprotsessid, maakasutuses toimunud ja tulevikus toimuvad muudatused, tööstus- ja äripiirkondade paiknemine ja areng jm. Kuna maakonnaplaneering on üldplaneeringu koostamise aluseks, siis on vajalik arvestada ka maakonnaplaneeringus sätestatuga. Eeltoodust ülevaate omamine võimaldab planeeringu algatamisel mõista, milline üldine lähenemissuund planeeringu aluseks võtta (kahanevad ja kasvavad piirkonnad, aktiivse majandustegevusega piirkonnad jm).

    Samuti on otstarbekas enne üldplaneeringu ja mõjude hindamise algatamist sõnastada üldplaneeringu eesmärk ning peamised ootused üldplaneeringu sisule ja vormistusele (ennekõike jooniste osas) ning mõjude hindamisele.

    Üldplaneeringu koostamise töökorraldus

    Ülevaade ootustest üldplaneeringule ja mõjude hindamisele annab kohalikule omavalitsusele tõepärase ettekujutuse sellest, kas on olemas võimekus planeering ise koostada. Kaardistada tuleb kohaliku omavalitsuse ametkonna pädevused ja tööjõuressurss ning vajadusel kaasata täiendavalt pädevus, mis endal puudub. Algatamise hetkel tuleb läbi mõelda eelarvelised vajadused ja võimalused ning otsustada, kas planeering koostatakse täielikult omavalitsuse enda pädevusi ja tööjõuressurssi kasutades või kaasatakse ka välised eksperdid. Juhul kui planeeringu koostamiseks, mõjude hindamiseks või uuringute teostamiseks eksperdid kaastakse, tuleb läbi mõelda nende täpsed tööülesanded ja teenusega saadav lisaväärtus.

    Juhul kui kohaliku omavalitsuse pädevuse täiendamiseks hangitakse täiendavat oskusteavet konsultatsiooniteenuse näol, tuleb lähtuda riigihangete seadusest. Oluline on hangitava teenuse täpne kirjeldamine, et mõlemad lepingu osapooled saaksid aru, mis kuulub teenuse sisse. Eesti Planeerijate Ühing koostöös Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna ning riigihangete- ja riigiabi osakonnaga on koondanud soovitused planeerimiskonsultandi poolt osutatavate teenuste hankimise hõlbustamiseks – „Soovitused ruumilise planeerimise konsultatsioonihanke läbiviimiseks“.

    Käesoleva kirja lisas on koondatud näited küsimustest ja tähelepanu vajavad asjaolud, millele üldplaneeringu algatamise eeltööna tuleks kohalikul omavalitsusel kindlasti mõelda – seda nii üldplaneeringu eesmärgi ja lahendatavate ülesannete kui ka võimaliku konsultatsiooni hankimisel (lisa 1, lisa 2, lisa 3, lisa 4).

    Üldplaneeringu koostamise ettevalmistustes nõustavad teid hea meelega Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna maakondlike talituste planeerimisspetsialistid ning planeeringute osakonna spetsialistid. Ühtlasi anname käesolevaga teada, et ettevalmistamisel on koolituspäevad kohalike omavalituste planeerimisspetsialistidele seoses üldplaneeringute koostamisega. Koolituspäevad toimuvad kava kohaselt 2018. aasta teises kvartalis, nende täpsetest toimumisaegadest teavitame eraldiseisvalt.

Ringkiri kohalike omavalitsuste üksustele

  • Rahandusministeeriumi 3.12.2017 kiri nr 15-3/2669-1

    Käesoleva kirjaga annab Rahandusministeerium ülevaate ruumilise planeerimise valdkonnas viimasel ajal aset leidnud arengutest ja muudatustest ning selgitab küsimusi, mis on tekkinud planeerimisseaduse (PlanS) ja teiste planeerimise valdkonda reguleerivate seaduste rakendamisel.

    1.     Üldplaneeringute ülevaatamine ja uute üldplaneeringute koostamine

    1.1.      Üldplaneeringu ülevaatamise ja kokkuvõtte esitamise tähtaeg

    PlanS § 92 sätestab kohaliku omavalituse volikogule nõude vaadata perioodiliselt üle kehtiv üldplaneering. Ülevaatamine tehakse selleks, et kohaliku omavalitsuse üksuse otsustajad saaksid ülevaate planeeringute aja- ja asjakohasusest ning omavalitsuse ruumilistest arenguvajadustest. Lisaks võimaldab ülevaatus selgitada avalikkusele ja huvitatud osapooltele, kuidas üldplaneeringu elluviimine on toimunud. Kehtivas planeerimisseaduses rõhutatakse kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseadusest enam otsustaja teadlikkust omavalitsuse planeeringulisest seisust.

    Üldplaneering tuleb üle vaadata iga 5 aastat tagant. Otstarbekas on ülevaatamist pikemalt ette kavandada ja vajadusel koostada erinevaid alusanalüüse ja uuringuid sisulise kaalutletud otsuse langetamiseks. Käesoleval hetkel toimuva üldplaneeringu ülevaatamise tähtajad ja lisanõuded on sätestatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses (EhSRS).

    Kohaliku omavalitsuse üksused, mille haldusterritoorium haldusreformi raames ei muutunud, vaatavad oma kehtiva ja enne 2015. aasta 1. juulit kehtestatud üldplaneeringu üle hiljemalt 1. jaanuariks 2018 (EhSRS § 5 lg 1).

    Kohaliku omavalitsuse üksused, mis haldusreformi käigus ühinesid või liitusid, vaatavad oma üldplaneeringud üle hiljemalt 1. juuliks 2018 (EhSRS § 5 lg 11, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon).

    Ülevaatamise eesmärk on selgitada välja kehtiva üldplaneeringu või üldplaneeringute ajakohasus ja see, kas arengu suunamisel ning maakasutuse edasisel kavandamisel on planeeringus vajalik teha muudatusi. Ülevaatamise tulemusel saadakse terviklik pilt kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisest arengust, sh selguvad planeerimisega seotud probleemid.

    Üldplaneeringu ülevaatamine on kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu osas eneseanalüüs ning seetõttu ei saa seda konsultandilt täisteenusena sisse osta. Konsultandi abi võib kasutada (nt suunajana, andmete analüüsijana), kuid kohalikule omavalitsusele peab jääma keskne roll (nt ülesandepüstitus, sisendinfo andmine, otsuste tegemine, töö koordineerimine ja juhtimine), kuna kohalik omavalitsus teab kõige paremini, kuidas on toimunud senine üldplaneeringu elluviimine (nii kitsaskohad kui ka edulood), millised on kohalikud olud ja arenguvajadused.

    Üldplaneeringu ülevaatamisel analüüsitakse, kuidas on toimunud üldplaneeringu senine elluviimine ning hinnatakse, kas see on olnud vastavuses üldplaneeringus kavandatuga ja kohaliku omavalitsuse vajadustega. Ülevaatamise lõppeesmärk on selgitada välja, kas on võimalik jätkata olemasoleval kujul üldplaneeringu edasise elluviimisega.

    Kokkuvõte üldplaneeringu ülevaatamise tulemusest tuleb esitada kuue kuu jooksul ülevaatamisest arvates alates 01. jaanuarist 2018 valdkonna eest vastutavale ministrile ehk riigihalduse ministrile (PlanS § 92 lg 1, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon).

    Koos üldplaneeringu ülevaatamise kokkuvõttega tuleb esitada ka üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute ülevaade. EhSRS § 5 lõike 2 (1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon) kohaselt tuleb neil kohalikel omavalitsustel, kes vaatavad üldplaneeringu üle 1. jaanuariks 2017, lisaks planeerimisseaduses üldplaneeringu ülevaatamise kohta sätestatule, esitada riigihalduse ministrile ülevaade nimetatud üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute kohta. Kohaliku omavalitsuse üksus esitab ülevaates arvamuse, kas üldplaneeringut on detailplaneeringutega oluliselt muudetud ning kas üldplaneering on seetõttu terviklik ja elluviidav. Riigihalduse minister võib pärast arvamuse saamist esitada kohalikule omavalitsusele ettepaneku uue üldplaneeringu algatamiseks, kui tema hinnangul on üldplaneeringut detailplaneeringutega oluliselt muudetud.

    Edaspidi tuleb kõigil kohaliku omavalitsuse üksustel üldplaneeringu ülevaatamise tähtaja arvutamise lähtepunktiks võtta 1. juulil 2018 ning üldplaneeringu ülevaatamine hakkab toimuma iga viie aasta tagant (EhSRS § 5 lg 12 ja PlanS § 92 lg 1, 1 jaanuaril 2018 jõustuvad redaktsioonid).

    Üldplaneeringu ülevaatamisel on sisuliseks suuniseks PlanS § 92 lg 2 esitatud loetelu.

    1.2.      Üldplaneeringu kehtimine ja uue üldplaneeringu koostamine

    Üldplaneeringu ülevaatamise üks järeldus võib olla, üldplaneeringu põhilahendus ei vasta enam kohaliku omavalitsuse soovitud ruumilisele arengule või on maakasutuses aset leidnud  sedavõrd olulised muutused, et üldplaneeringu põhilahendus ei ole enam asjakohane. See tähendab kohaliku omavalitsuse jaoks, et kaaluda tuleb uue üldplaneeringu koostamist.

    Seega peab kohalikes omavalitsustes, mille haldusüksuse piir ei muutunud, üldplaneeringu ülevaatamise käigus hindama, kas üldplaneering on terviklik ja elluviidav (EhSRS § 5 lg 3, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon) ning kas see sobib omavalitsuse ruumilist arengut suunama ka edaspidi. Kohaliku omavalitsuse üksus võib algatada üldplaneeringu, osa hõlmava üldplaneeringu või üldplaneeringu teemaplaneeringu koostamise vastavalt vajadusele.

    Kaalutlemisvõimalust uue üldplaneeringu koostamiseks ei ole. Kohaliku omavalitsuse üksustel, kes haldusreformi käigus ühinesid või liitusid, peavad algatama moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu ühe aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates. Selline üldplaneering tuleb kehtestada kolme aasta jooksul selle algatamisest arvates (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõige 11).

    Sellistes omavalitsustes on üldplaneeringud koostatud varasematest halduspiiridest lähtudes ja omavahelise konkurentsi tingimustes ning need ei pruugi olla asjakohased ühise arengu suunamiseks. Kehtivad üldplaneeringud erinevad nii lähtealuste kui koostamisaja poolest. On loomulik, et ühineval või liituval kohalikul omavalitsusel tuleb ümber mõtestada väga erinevaid strateegilisi arengudokumente, sealhulgas üle vaadata kehtivad planeeringud. Üldplaneeringu koostamist tuleb käsitleda kui ühinemisläbirääkimiste jätku koostoimivate ruumilise arengu põhimõtete kokkuleppimiseks. Just uue üldplaneeringu koostamine aitab täita kõige paremini PlanS § 74 lõike 1 kohast nõuet määratleda kogu valla või linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused. Linnad ja vallad peavad läbi mõtlema uue kohaliku omavalitsuse prioriteedid ja neist tulenevad ruumilise arengu põhimõtted ning paika panema uue kohaliku omavalitsuse üksuse tervikliku ruumilahenduse.

    Kohaliku omavalitsuse üksustes kord juba kehtestatud üldplaneeringud kehtivad edasi kuni uue üldplaneeringu kehtestamiseni. Seda ka haldusreformi käigus moodustunud kohalikes omavalitsustes (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõike 44). Alles uue üldplaneeringu kehtestamisel kaotab eelnevalt kehtinud üldplaneering kehtivuse.

    Mõnes kohalikus omavalitsuses on üldplaneeringu koostamine lõpusirgel. Otstarbekusest lähtudes on ka uuel kohalikul omavalitsusel võimalik planeering kehtestada, ent sellega ei täideta uue üldplaneeringu koostamise nõuet. Uue üldplaneeringu koostamisel on võimalik kehtivates planeeringutes oleva teabega arvestada, ent uuesti tuleb läbi mõelda varasemate omavalitsuspiiride ülesed teemad.

    Hiljuti kehtestamiseni jõudnud või lõppjärgus olev üldplaneering ei saa olla uue kohaliku omavalitsuse terviklik ruumilahendus, vaid seda saab lugeda territooriumi osa hõlmavaks üldplaneeringuks. Ka sellisel juhul tuleb asuda uue üldplaneeringu koostamisele ja koostada terviklik ruumilahendus kogu moodustunud kohalikule omavalitsusele.

    Uue moodustunud kohaliku omavalitsuse üldplaneeringute koostamist ei alustata tühjalt kohalt. Enamus Eestimaast on kaetud kehtivate üldplaneeringutega, mille ülevaatamisel selgub nende muutmise ulatus. Uut moodustunud kohaliku omavalitsuse üldplaneeringut koostades ei ole kohustust muuta väljakujunenud praktikat ja töötavaid lahendusi, kuid need tuleb uue moodustunud omavalitsuse piires ühtlustada.

    Kui ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse maa-ala kohta on algatatud alates 2015. aasta 1. juulist üldplaneeringu koostamine, ühendatakse ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu menetlus haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu menetlusega. Kui üldplaneeringu koostamisel menetlused ühendatakse, ei ole vaja korrata läbiviidud menetlustoiminguid ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse maa-ala puhul, kui planeeringu põhilahendust ei muudeta (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõiked 111 ja 112). Seega tuleb igal uut moodustunud valla üldplaneeringut koostaval kohalikul omavalitsusel analüüsida juba tehtud tööd ja otsustada, kas uue üldplaneeringu koostamise algatamisel on tarvis siiani tehtud üldplaneeringu põhilahendust muuta. Selle otsuse tegemisel ei saa lähtuda pelgalt formaalsetest kaalutlustest, vaid peab analüüsima kogu uue territooriumi ruumilisi aspekte tervikuna. Kuna moodustunud kohaliku omavalitsuse territooriumi osas, kus algatati üldplaneeringu menetlus alates 1. juulist 2015 kehtiva planeerimisseaduse alusel, on menetluse läbi viimisel juba lähtutud kehtiva planeerimisseaduse nõuetest, siis on põhjendatud võimaldada ühendada menetlused ja mitte korrata läbi viidud menetlustoiminguid. Menetluste ühendamise mõte ei saa olla kehtestada moodustunud kohalike omavalitsuse territooriumil osalisi üldplaneeringuid, vaid koostada ja kehtestada terviklik ajakohaneuue moodustunud valla üldplaneering.

    Rahandusministeeriumi planeeringute osakond on kohalike omavalitsuste abistamiseks välja töötamas üldplaneeringute koostamise juhiseid, mis valmivad 2018. aasta alguseks. Lisaks korraldatakse koolitused juhise tutvustamiseks.

    2.     Maavalitsuste planeerimistegevuste jätkumine, olulised muutused planeerimisseaduses seoses maavanemate likvideerimisega

    Maavalitsuste tegevuse lõpetamise seadusemuudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2018. Seniseid maavalitsuste ruumilise planeerimise ülesandeid hakkab täitma Rahandusministeerium riigihalduse ministri vastutusvaldkonnas:

    • maakonnaplaneeringute s.h teemaplaneeringute koostamise korraldamine;
    • heakskiidu andmine s.h koostöö tegijate ja kaasatavate määramine üldplaneeringutele, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringutele ja üldplaneeringut muutvatele detailplaneeringutele;
    • kohalike omavalitsuste juhendamine ja nõustamine ruumilisel planeerimisel.

    Rahandusministeeriumi koosseisus hakatakse funktsioone täitma maakonnakeskustes paiknevates talitustes. Kõik planeeringutega seotud dokumendid tuleb edaspidi saata Rahandusministeeriumile.

    PlanS asjakohastes paragrahvides tehakse muudatus, et valdkonna eest vastutav minister kaasatakse maavanema asemel kohaliku omavalitsuse menetlusse kui heakskiidu andja. Samuti asendatakse maavanem PlanS §-des 81, 103 ja 142 valdkonna eest vastutava ministriga, kelle on õigus määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja kaasatavatele isikuid ja asutusi, kellega tuleb teha üldplaneeringu koostamisel koostööd või keda tuleb üldplaneeringu koostamisse kaasata. Kooskõlastajate ja kaasatavate määramisel on tegemist juba esimese heakskiidu andmise etapiga, seetõttu on vajalik, et seda toimingut teeb heakskiidu andja riigihalduse minister.

    Maavanem asendatakse kohaliku omavalitsuse planeeringute heakskiitu puudutavates paragrahvides valdkonna eest vastutava ministriga. Lõikesse 3 on lisatud, et üldplaneering peab vastama ka riigi eriplaneeringule kui see on kehtestatud ja seda on asutud ellu viima. Kehtiva PlanS § 90 lõiked 6 ja 7 sätestavad eriarvamuste lahendamise regulatsiooni riigihalduse ministri poolt heakskiidu andva maavanema ja planeeringu koostamise korraldaja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel. Kuna heakskiidu andjaks on edaspidi riigihalduse minister, kes on kehtivas õiguses eriarvamuste lahendaja, ei ole seda regulatsiooni enam võimalik alates 01.01.2018 rakendada. PlanS § 90 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks, sest eriarvamuste lahendamist enam ei saa toimuda. Sama muudatus tehakse ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringute regulatsioonis.

    Muudetakse PlanS § 91, mille lõikes 3 tehakse lisaks muudatus, et edaspidi tuleb teade üldplaneeringu kehtestamise kohta saata nii valdkonna eest vastutavale ministrile kui ka maakatastri pidajale (Maa-ametile). Kõige olulisem on, et kohaliku omavalitsuse üksus tagab kõigi kehtivate planeeringute tähtjatu säilimise. Vaid Maa-ametile tuleb edaspidi saata ka kehtestatud üldplaneering. Riigis ei ole tarvis säilitada kohaliku omavalitsuse koostatud planeeringuid kahes erinevas kohas; on piisav, kui kehtestatud planeeringud säilitatakse Maa-ametis, kes vastavalt tehnilistele võimalustele kajastab ka planeeringut terviklikul Eesti kaardil.

    PlanS § 121 lõike 3 punktis 1 on sätestatud, et heakskiidu andja kontrollib kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu vastavust muu hulgas ka maakonnaplaneeringule. Sarnaselt üldplaneeringule peaks ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu asukohavaliku eelvalikuga (ehk kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu I etapp) olema võimalik teha ettepanekut maakonnaplaneeringu muutmiseks. Lõike 3 loetellu lisati seetõttu punkt 3, millega antakse riigihalduse ministrile võimalus nõustuda maakonnaplaneeringu muutmisega eriplaneeringu koostamise käigus. Sarnane säte on olemas üldplaneeringu regulatsioonis. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu kehtestamise paragrahvi 122 lisati lõige 10, mis sarnaselt üldplaneeringu regulatsioonile võimaldab juhul, kui kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga on tehtud maakonnaplaneeringu muutmise ettepanek, kanda muudatused toiminguna maakonnaplaneeringusse.

    Täiendavalt soovitame tutvuda ka seaduse muutmise eelnõu seletuskirjaga, mis on kättesaadav Riigikogu veebileheküljel.

    3.     Planeeringute koostamise rahastamine

    5. mail 2017 jõustusid planeerimisseaduse täiendused, millega reguleeritakse ehitusprojektide koostamise aluseks olevate planeeringute rahastamist. Kõige olulisem täiendusena võib planeeringu koostamise korraldaja ehitusprojekti koostamise aluseks oleva planeeringu tellimise ja PlanS § 4 lg 2 punktis 5 nimetatud mõjude hindamise kulude kandmiseks sõlmida lepingu planeeringu koostamisest huvitatud isikuga (PlanS § 4 lg 21).

    Ehitusprojekti koostamise aluseks on planeerimisseaduse kohaselt riigi eriplaneering (PlanS § 27 lg 10), kohaliku omavalitsuse eriplaneering (PlanS § 95 lg 8) ja detailplaneering (PlanS § 124 lg 4).

    Kuigi tegemist oli ka enne vastava täienduse jõustumist toiminud tavaga planeeringute koostamisel, soovime järgnevalt välja tuua peamised asjaolud, mida planeeringute rahastamise üleandmisel silmas tuleb pidada.

    PlanS § 4 täiendus annab planeeringu koostamise korraldajale võimaluse, mitte kohustuse planeeringu tellimise rahastamise lepingu sõlmimiseks.

    See tähendab, et planeeringu koostamise korraldajal on valida, kas ta maksab planeeringu koostamise ja mõjude hindamise, sh keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisega seotud kulud ise või sõlmib planeeringu koostamisest huvitatud isikuga lepingu vastavate kulude kandmiseks. Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tegema kõik endast sõltuva, et välja selgitada planeeringu koostamise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulutuste eeldatav suurus ja kulutuste hüvitamise võimalused nii korraldaja eelarvest kui ka huvitatud isiku vahenditest.

    Lisaks on võimalik poolte omavahelisel kokkuleppel kulude jaotamine planeeringu koostamise korraldaja ja huvitatud isiku vahel. Vajadus kulude jaotamiseks võib ilmneda nt olukordades, kus planeeringu koostamisel on mõistlik lahendada ka mõni kohaliku omavalitsuse tarbeks rajatava ehitise kavandamine, kui see ehitis ei ole otseselt seotud huvitatud isiku kavandatava tegevusega. Sellise ehitise osas võib olla vajadus, et planeerimise ja mõjuhindamisega seotud kulud katab planeeringu koostamise korraldaja täielikult või osaliselt. Järelikult tuleb kulutuste kandmise üleüldises vajaduses, ulatuses ja proportsioonides igakordselt kokku leppida. Lepingu sõlmimise otsustamisel tuleb kindlasti lähtuda ka võrdse kohtlemise printsiibist – kui varem on näiteks tootmishoonet kavandava planeeringu koostamise rahastamine antud lepinguga üle arendajale, tuleks seda teha igakordselt, kui tootmishoone kavandamine ei ole otseselt kohaliku omavalitsuse huvides ja omavalitsuse enda algatus.

    PlanS § 4 lõikes 21 nimetatud lepinguga ei anta huvitatud isikule üle ühtegi haldusülesannet. Kõik toimingud ja otsused planeerimismenetluses, sh hangete läbiviimine, kooskõlastamine, kaasamine jms, tuleb läbi viia planeeringu koostamise korraldajal. Lepinguga on võimalik üle anda üksnes planeeringu ja mõjude hindamise tellimise rahastamine.

    Planeerimisseaduse kohaselt otsustab planeeringu koostamise korraldaja iga planeeringu algatamisel, kas ta koostab planeeringu ise või tellib selle koostamise. Esimesel juhul koostab planeeringu näiteks mõni kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse ametnik. Planeeringu koostamise tellimise korral viiakse vajadusel läbi hange ning sõlmitakse pädeva planeerijaga leping planeeringu koostamiseks. PlanS § 4 lõike 5 kohaselt tagab planeerimisalase tegevuse korraldaja, et planeeringu koostab asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega või vastava kutsega isik (edaspidi planeerija), arvestades planeeringu liiki ja eesmärki. Kui planeerimismenetluses viiakse läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine, siis peab keskkonnamõju hindama või keskkonnamõju hindamist juhtima keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud nõuetele vastav juhtekspert.

    Eesti Planeerijate Ühingu ja Rahandusministeeriumi koostöös on koondamisel soovitused planeeringuhangete läbiviimiseks, mis tehakse kättesaadavaks Rahandusministeeriumi veebilehel hiljemalt 2018. aasta alguses.

    Kui planeeringu koostamise korraldaja otsustab, et koostab planeeringu ja mõjude hindamise ise, kasutades selleks näiteks oma ametnikke, siis ei ole planeeringu ja mõjude hindamise kulusid huvitatud isikule võimalik üle anda. Kui planeeringu koostamise korraldaja otsustab planeeringu koostamise ja/või mõjude hindamise konsultatsiooniteenusena sisse osta, on planeeringu koostamise ja mõjude hindamise kulude katmine võimalik üle anda huvitatud isikule. Kummalgi juhul ei ole võimalik planeeringu menetluskulude kandmine huvitatud isiku poolt.

    Planeeringu koostamise tellimise üleandmisel tuleb silmas pidada, et tegemist on võlaõigusliku lepinguga, mitte PlanS § 130 reguleeritud halduslepinguga. PlanS § 130 lõike 1 järgi võib planeerimisalase tegevuse korraldaja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimise üleandmiseks. Juhud, millal detailplaneeringu koostamise või koostamise tellimise võib huvitatud isikule üle anda on toodud PlanS § 130 lõikes 2. Halduslepingu sõlmimine tähendab, et kohalik omavalitsus annab detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle enda ülesande – koostada planeering või sõlmida leping planeeringu koostamiseks näiteks mõne konsultatsiooniettevõttega (st, et planeeringu tellijaks on huvitatud isik).

    PlanS § 4 reguleeritud rahastamise lepinguga tellib kohalik omavalitsus või riigiasutus ise planeeringu – tuginedes riigihangete seadusele viib läbi riigihanke, väiksemamahulisema teenuse puhul tagab muul seaduse kohasel viisil võrdse konkurentsi pakkujate vahel, ning sõlmib lepingu planeerijaga, nt mõne konsultatsiooniettevõttega – aga seda rahastab planeeringu koostamisest huvitatud isik ehk arendaja. Sellisel juhul on planeeringu tellija kohalik omavalitsus või riigiasutus.

    Rahastamist ei käsitleta haldusülesandena, mistõttu ei ole ka planeeringu koostamise tellimise rahastamise lepingu näol tegu mitte halduslepinguga, vaid võlaõigusliku lepinguga. Kõik toimingud, otsused, hanked jm peab planeeringu koostamisel läbi viima ikkagi planeeringu koostamise korraldaja.

    Lisaks planeeringu koostamisega seotud kulude kandmisele, on PlanS § 4 lg 21 kohaselt lubatud huvitatud isikule üle anda ka planeeringuga seotud mõjude hindamise kulude kandmine. Mõjude hindamine tähendab nii keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist, kui ka muude PlanS § 4 lg 2 punktis 5 nimetatud mõjude hindamist. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 34 lõike 1 teise lause järgi võib planeeringu koostamise korraldaja ehitusprojekti koostamise aluseks oleva planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise kulude kandmiseks sõlmida PlanS § 4 lõikes 21 sätestatud lepingu.

    Planeeringu koostamise korraldajal on õigus jätta planeering algatamata või lõpetada planeeringu menetlus kulude kandmise võimatuse ilmnemisel (vt PlanS § 28 lg 2 p 3, §29 lg 1 p 3, § 96 lg 2 p 4, § 97 lg 1 p 3, 128 lg 2 p 6, 129 lg 1 p 4). Planeeringu algatamata jätmine või menetluse lõpetamine peab olema väga hästi põhjendatud.

    Planeerimisseaduse täiendused annavad planeeringu koostamise korraldajale õiguse jätta planeering algatamata või lõpetada planeeringu koostamine, kui ilmneb, et planeeringu koostamise korraldajal ei ole võimalik oma eelarvest kulusid kanda ja huvitatud isik keeldub kulude kandmisest. Näiteks on detailplaneeringute kohta sätestatud, et detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise, koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna (PlanS § 128 lg 6). See ei tähenda, et planeeringu tellimise rahastamine tuleb tingimata üle anda. Planeeringu koostamise korraldajal tuleb esmalt välja selgitada, kas planeeringu koostamine on vajalik ja võimalik tema omavahenditest. Juhul kui see ei ole võimalik, tuleb esitada põhjendused, miks on huvitatud isikuga vaja sõlmida leping kohaliku omavalitsuse tellitava planeeringu rahastamiseks ja vajadusel mõjude hindamise läbiviimiseks vajalike kulude kandmiseks.

    Planeeringu koostamise käigus ilmnevate täiendavate uuringute või mõjude hindamise kulude korral lasub samuti planeeringu koostamise korraldajal tõendamiskohustus, miks selliste kulude tegemine vajalik on ehk miks mõne uuringu läbiviimine või täiendav mõjuhindamine planeerimisotsuse tegemiseks vajalik on. Täiendavata kulutuste ilmnemisel tuleb taaskord osapooltel omavahel kokku leppida kulude kandmise suurus ja kulude kandja. Kui sellist kokkulepet ei saavutata, kuid kohalik omavalitsus on esindanud kaalukad põhjendused, miks täiendavate kulutuste kandmine põhjendatud on, võib kohalik omavalitsus planeeringu menetluse lõpetada, viidates näiteks PlanS § 129 lg 1 punktile 4. Sellisel juhul ei kuulu hüvitamisele planeeringu koostamiseks seni tehtud kulutused.

    Lisaks peab planeeringu koostamise korraldaja rahastamise üle otsustamisel pidama silmas võrdse kohtlemise printsiipi – kui nt kohalikul omavalitsusel on välja kujunenud praktika, et üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute koostamise kulud kantakse omavalitsuse eelarvest, siis tuleb seda teha kõigil sarnastel juhtumitel või põhjendada selgesti, miks mõnel konkreetsel juhtumil käitutakse teisiti, st planeeringu ja mõjude hindamisega seotud kulude kandmine antakse üle huvitatud isikule.

    Planeeringu koostamise korraldaja peab rahastamise lepingu ettevalmistamisel veenduma, et planeeringu rahastamine ei mõjuta planeeringu sisulisi kaalutlusi. Mingil juhul ei saa planeeringu koostamise korraldaja võtta lepinguga kohustust planeering vastu võtta või kehtestada – vastav kaalutluskohustus tuleneb korraldajale vaid seadustest; samuti tuleb vältida lepingupunkte, mis võiksid seada ohtu planeeringuotsuse objektiivsuse.

    Täiendavalt selgitusi planeerimisseaduse muudatuste kohta võib lugeda planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast, mis on kättesaadav Riigikogu veebileheküljel.

Skip to content