Väga õige, üldplaneeringuga ei kehtestata tingimusi ega kitsendusi (või leevendusi) riiklikule pärandile, kuid ruumiotsuseid tehes, sh maakasutustingimusi määrates, tuleb eelistada riikliku pärandi kui ühiskonna ühise rikkuse kasutuses hoidmist (Muinsuskaitseseadus § 3 lg 1-8). Selleks tuleks esmajoones läbi mõelda maakasutuse juhtotstarve, mis võimaldaks mitmekesist kasutusfunktsiooni.
- Näiteks on 1927. aastal Värskasse rajatud Põhjalaagri meeskonna barakkide krundi maakasutuse sihtotstarve 100% ühiskondlike hoonete maa. Põhjalaagrile segahoonestusala määramine avardab aga omanike ja võimalike uute omanike mõttemaailma otsida hoonetesse kasutust, mis sobiks paremini nii piirkonna puhkefunktsiooni kui ka elamualaga.
- Teiseks sarnaseks näiteks võib tuua Rapla KEK-i. Tõmbekeskuste teede äärde kujunenud väikelinn kulgeb piki Tallinna ja Viljandi maanteid ning raudteed. Rapla KEKi ja lähiümbruse üldplaneeringus segahoonestusalana määratlemine annab võimaluse kujundada Raplasse kiriku/haigla ja raudteejaama kõrvale kolmas tõmbekeskus, mille arendamine mitmekesise kasutusega alana toetab nii ruumilise planeerimise põhimõtted, kogukonna ootused ja vajadused ning pärandi kui avaliku huviga arvestamine.
Võimalus üldplaneeringu raames maakasutuse kaudu riikliku pärandiga arvestada on ka siis, kui tekib vajadus tõmmata koomale haridusasutusi (lasteaiad, koolimajad) ja teisalt otsitakse kohta hooldekodule, sotsiaalse funktsiooniga tugikeskusele või omavalitsuse üürimajadele. Neil juhtudel ongi õige juba üldplaneeringus näha ette maakasutus, mis võimaldaks pärandit uues funktsioonis kasutusel hoida.
Üldplaneeringu ja pärandi kasutuses hoidmise, kasutusse tagasi toomise teema on seotud teedevõrgu arendamisega. Oluline on säilitada avalikus kasutuses juurdepääsuteed mälestistele, kalmistutele, majadele, aga ka monumentidele ja muudele rajatistele. Arheoloogiapärand on siinjuures erandlik, kuna sageli pärineb maapõues asuv rikkus teedevõrgu kujunemise eelsest ajast, ning neile juurdepääsu hoidmine ja tekitamine pole primaarne.
Samuti saab ja tuleb pärandiga arvestada näiteks maastikul avanevate kaugvaadete osas. Kui planeeritakse maakasutuse muutust seni põllumaana kasutusel olnud alale (näiteks elamuid või tootmishooneid), tuleb analüüsida, kuhu on õige hoonestusõigust määrata, et senine väärtuslik maastik säiliks võimalikult harjumuspäraselt ning vaated maastikus olevatele ja kohaidentiteeti kujundavatele mälestistele, nagu näiteks kirikud, mõisa peahooned, mõisalleed, tellisevabriku korstnad jm maastikul eristuvad mälestised, säiliksid.
Arheoloogiapärandi puhul tuleb aga maakasutustingimuste puhul silmas pidada just seda, et ei kavandataks (tihe)hoonestusalasid (aga ka toomiskomplekse, kaevandusi jmt) kohtadesse, kus on tihe arheoloogiamälestiste kontsentratsioon.
Riikliku kultuuripärandit tuleb üldplaneeringus käsitleda samaväärselt riikliku keskkonnakaitse ja riigimaanteedega. Ka neid valdkondi üldplaneeringus ei kehtestata, kuid neid kajastatakse (v.a arheoloogia prognoosalad, vt allpool) ja nendega arvestatakse.
Üldplaneeringu seletuskirjas tuleb välja tuua, et need põhjendused on olemas ja pärandiga arvestatakse just nendel viisidel.