Analüüsi koostamine on põhjendatud, kui tal on selge väljund planeeringus. Järgnevalt on selgitatud, kuidas arvestada maastikuanalüüsist tulenevaid järeldusi detailplaneeringu ruumilahenduse koostamisel. Eelkõige abistavad need vastuse leidmisel küsimusele, kas detailplaneeringuga kavandatav ruumilahendus on terviklik.
Lähtuda tuleb sellest, kas ja kuidas rikastab ja mitmekesistab ruumilahendus linnaruumi ja maastikku arvestades, säilitades ning esile tuues maastikuruumis nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid väärtusi, samal ajal vältides ning parandades maastikukahjustusi.
MEELESPEA
- Lähtudes detailplaneeringu eesmärgist tuleb krundijaotusel arvestada olemasolevate juurdepääsudega, teedevõrgustiku ülesehitusega, liikumissuundade loogikaga ja maastiku mustriga. Samuti tuleb keskkonnaaspektidega arvestada kruntide suuruste määramisel: õuealad ja puhveralad on linnalise asustusega aladel vajalikud välisõhu kvaliteedi säilitamiseks ja müra vähendamiseks, kõvakattega pindadelt sademevee vastuvõtmiseks, mikrokliima parandamiseks (nt kuumasaarte või tuulekoridoride tekke vältimine), asulate elurikkuse säilitamiseks (taimkate, väikeloomad, linnud, selgrootud) jne. Eelnimetatud aspekte arvestades tuleb elamualade detailplaneeringutes korter- ja ridaelamute planeerimisel seada kruntidele piisavad suurused ning tingimused avalike haljasalade kavandamiseks.
- Detailplaneeringu terviklahenduses tuleb tähtsustada avalikku ruumi. Avalik ruum on igaühele kasutamiseks mõeldud terviklik ja sidus välisruum, mis koosneb avalikest veekogudest, avalikest metsadest, parkidest, tänavaruumist, väljakutest, jalakäijale suunatud liikumisruumist ning muudest samalaadsetest ruumidest1Vt Keila linna üldplaneering. Eskiis 2021 https://sahtel.keila.ee/avalik/Keila%20linna%20%c3%bcldplaneering/. Avaliku ruumi eesmärgiks on tagada mugavad, ohutud ja ligipääsetavad liikumisvõimalused liikumiseks igaühele. Avalikust ruumist ja ühendusteedelt avanevad vaated on avaliku huvi objektiks eesmärgiga hoida ja rikastada visuaalselt terviklikku ja esteetilist elukeskkonda.
- Analüüsida kas tänane tänavavõrgustik on optimaalne, nt kas see toetab inimmõõtmeliste kvartalite teket. Kavandada vajalikud ühendused avalike objektide juurde ja nende vahel. Uute teede ja tänavate planeerimisel ja liikuvuslahenduse elukeskkonda sobitamiseks olevatel tänavatel tuleb kasutada kiiruste piiramiseks liiklust rahustavaid võtteid. Olemasolevate tänavate ja teede puhul võimalusel seada tingimus lisada autojuhti aeglustama ning tähelepanelikkusele suunavaid liiklust rahustavaid elemente. Seda ülesannet ei täida lamavad tõkised vaid pigem tänava ristkasutus, tänava parameetrid, tänavaruumi visuaalselt liigendav haljastus koos parkimisega, kitsendused, jõnksud, valgustus jms.
- Analüüsida, milline on hoonestusstruktuur ja hoonemahud (sh ehitusjoon, hoonete rütm tänavate ääres ja paiknemine krundil), tagasisasted, liigendus, sokli-, räästa- ja harjajoon.
- Detailplaneeringu terviklahenduse koostamisel mõelda jalakäijale (sh lapsevankriga liikujale, erivajadustega inimestele, lapsele, noorele, eakale), jalgratturile, samuti pisimopeedi ja tasakaaluliikuri vms kasutajale. Liikumiskeskkonda on lisandunud ka robotliikurid. Planeerida tuleb kõiki kaasav elukeskkond lähtudes ligipääsetavuse tagamisel universaalse disaini põhimõttest.2Kõiki kaasav elukeskkond https://planeerimine.ee/juhendid-ja-uuringud/kaasav-elukeskkond/
- Parkimiskohtade kavandamisel lähtuda igal üksikjuhtumil tegelikust vajadusest. Parkimiskohtade arvestamisel arvestada ligipääsetavust, kaugust ühistranspordipeatustest ja keskusesse koonduvatest teenustest. Kõvakattega parkimiskohtade lisamise asemel eelistada haljastatud õuealade säilitamist, murukivi kattega parkimiskohti ja parklate liigendamist haljastusega, sh puudega. Korterelamutel ja ärihoonetel tuleks eelistada parkimiskohtade viimist hoone mahtu, st hoone alla. Lisaks sellele on oluline maa-aluste parklate pealne maakasutus ja haljastus, fassaadide ja katuste haljastus ja muud kohad, mida on võimalik nii planeerimise kui ehituslike võtetega rohelisemaks muuta.3Levald, A., Kivilinnast parklinnaks; Linnamaastiku looduslikud võimalused; Elavad seinad kivises linnas; Rippuvad aiad ja haljad katused; Ühine maastik mitmekihilises ajas. Kogumik: Oma Maja 3. Äripäev 2003
- Detailplaneeringu terviklahenduse osa moodustab haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine. Planeeringus tuleb kohapõhiselt seada tingimused säilitatava haljastuse kaitseks ning täiendava haljastuse projekteerimiseks. Eristada detailplaneeringuga kavandatud lahendust, selleks seatud konkreetseid tingimusi ja illustratiivset haljastuslahendust. Näiteks alleepuude rajamise kavandamisel on nende rajamise aluseks detailplaneering, et tagada piisavalt lai tehnovõrkudest vaba roheriba. Kindlasti on vajalik määratleda puu kasvamiseks vajalik piisav ruum. Halbade planeerimisnäidete puhul tuleb puud hiljem likvideerida, sest roheriba on jäetud liiga kitsas. Haljastuse planeerimisel arvestada ka selle suurusega, nt puu võra ja juurestiku võimaliku ulatusega, et see ei ulatuks naaberkinnistutele. Hoiduda tuleb detailplaneeringu haljastuslahenduse tegemisest projekti täpsusastmes, kuna see võib hilisemal ehitusprojekti koostamisel osutuda teostamatuks.4Näiteks oli ühes Tartu detailplaneeringus naabrite nõudel ette nähtud igihaljas hekk ja määratud hekipõõsa liik. Projekti koostamisel soovis maastikuarhitekt kasutada ajaloolisi aedlinlike liike, kuid see ei olnud ilma detailplaneeringut muutmata (uut planeeringut koostamata) võimalik.