Tees 5: Üldplaneeringut koostades on teatud objektide puhul mõneti keeruline mõista Muinsuskaitseameti määratlust, et need „ei ole veel kaitse alla jõudnud“; planeeringu koostaja eeldab, et riik on võtnud riikliku kaitse alla need objektid, mida sel ajahetkel on vajalikuks peetud ning kohalikul omavalitsusel on üldplaneeringu koostamise protsessis oma otsustusautonoomia objektide üle, mida võtta kaitse alla kohalikul tasandil

Muinsuskaitseameti osaleb üldplaneeringu protsessis kolmes rollis: 

  • riikliku pärandi osas oleme koostöö tegijad ja kooskõlastajad;
  • kohaliku pärandi (väärtuslikud üksikobjektid ja miljööalad) osas oleme valdkonna eksperdid, kes soovitavad ja teevad ettepanekuid selle käsitlemiseks, et elukeskkond saaks paremini ja kultuurilist mitmekesisust arvestavalt planeeritud;
  • selle pärandi osas, olgu hooned/rajatised, looduslikud pühapaigad (nt ristimetsad) või arheoloogia, kus me oleme kohalikule omavalitsusele teada andnud, et me oleme algatanud mälestiseks tunnistamise menetluse, oleme me samuti üldplaneeringu raames koostöö tegija rollis. Mälestiseks tunnistamise protsessid on pika kestvusega, meil on samaaegselt menetluses u 100 ehituspärandi ja u 1500 arheoloogiapärandi objekti, millel on riikliku pärandi tunnused. Kõigi nende menetlemine võtab veel aastakümneid aega ja menetluse ajal tuleb kohalikul omavalitsusel erinevaid ruumiotsuseid tehes arvestada ka selle osaga kultuuripärandist ning teha selles osas Muinsuskaitseametiga koostööd. 

Peamiselt on kaitse alla jõudmata pärandi puhul silmas peetud maastikul juba avastatud või eeldatavat arheoloogiapärandit, mis pole riikliku kaitse all, kuid mida tuleb samuti riigil ja kohalikul omavalitsusel ruumilisel planeerimisel silmas pidada ja tagada meetmed selle kaitseks, et kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse säilimine oleks tagatud ka edaspidi (MuKS § 76 lg 1).

Suur osa riikliku kaitse all mitte olevast arheoloogiapärandist on Muinsuskaitseametile teada (muististe andmebaasid, detektoristide leiuteated), kuid kaitse all olevate mälestiste, teadaolevate leiukohtade leviku, arhiiviandmete ja teiste allikate (ajaloolised kaardid, kohanimeajalugu, mullastiku ja geoloogia andmestik) kombineeritud analüüsil saab välja tuua need alad, kus mitte kaitse all olevad muistised asuvad ning prognoosida asukohti, kus on suur tõenäosus veel teadmata arheoloogiliste muististe leidumiseks. Sellist prognoosivat meetodit on rakendatud ka mitmetes teistes riikides ning sellel on oluline roll ühelt poolt selles, et paremini tagada ka sellise arheoloogiapärandi säilimine, mis ei ole riigi kaitse all kui ka selles, et välistada nt kaevetööde käigus juhuslikult muististele sattumine, millega kaasneb tööde seiskumine, täiendavad kulud ja ümberprojekteerimine. Analüüsi eesmärk on piiritleda alad, kus tuleb luua leevendavad meetmed mitte kaitse all oleva arheoloogiapärandi säilimiseks, mis üldjuhul tähendab kaevetööde eel (ehitamine, kaevandamine jms) arheoloogiliste uuringute läbiviimist. 

Arvestades asjaolu, et arheoloogiapärandi paiknemist sellisel moel on analüüsitud vaid üksikutes üldplaneeringutes, siis annab Muinsuskaitseamet kohalikele omavalitsustele üldplaneeringu jaoks sisendi ise. Planeeringusse palume kanda viited selle kohta, et prognoositud tõenäolistel arheoloogiapärandirikastel aladel tuleb eelnevalt küsida Muinsuskaitseameti seisukohta arheoloogilise uuringu läbiviimise vajaduse kohta 1) kõigil juhtudel, kus üldplaneering näeb ette detailplaneeringu koostamist ning 2) siis kui kaevanduse või ehitiste alla jääva kaevatava ala (või lähestikku jäävate alade) pindala on suurem kui 500 m2. Keskkonnamõju hindamise (KMH) vajaduseks eelhinnangu andmisel või KMH kohustusega tegevuste kavandamisel  (ka juhul kui KMH nõudest loobutakse) tuleb arheoloogilise uuringu läbiviimise vajadus (MuKS § 31 lg 3) Muinsuskaitseametiga kooskõlastada igal juhul, sõltumata sellest, kas tegemist on prognoositud  arheoloogiatundlike aladega või mitte.

Arheoloogiatundlike alade prognoos on aeganõudev ning ei pruugi valmida enne planeeringu kehtestamist. Valmiv kaardikiht on strateegiline ja näitlik kiht, mis sisaldab vajalikku teavet, et arheoloogia prognoosaladega arvestada. Seetõttu tuleks ülaltoodud viited selle informatsiooniga arvestamiseks planeeringusse sellegipoolest juba lisada, et tagada MuKS § 31 ja MuKS § 76 toodud nõuete täitmist. 

Planeerimisotsuste tegemisel tuleb arvestada ka looduslike pühapaikadega, mis reeglina ei ole riikliku kaitse all. Looduslikud pühapaigad säilivad kõige paremini oma traditsioonilises keskkonnas ja seal tuleks minimeerida inimmõju (v.a paikade traditsiooniline kasutamine või nende külastatavuse parandamine). Osa looduslikke pühapaiku on riikliku kaitse all muinsuskaitse või looduskaitse objektidena. Informatsiooni leiab nende kohta Kultuurimälestiste registrist või EELIS Infolehelt. Sellistele looduslikele pühapaikadele, mis pole riikliku kaitse all, soovitame kohaliku kaitse staatust. Informatsiooni nende kohta saab FSC looduslike pühapaikade kaardilt. Paljud mitte-kaitsealused pühapaigad on kajastatud ka maa-ameti pärandkultuuri kaardikihil. Kui me sellist pärandit, mis pole veel kaitse alla jõudnud, kuid on teada, planeeringus ei kajasta, on sellega planeerimisotsuseid tehes keeruline arvestada ja pärand on hävimisohus (nt Lõuna-Eesti ristipuud, mis võivad ette jääda metsaraiele või tee-ehitusele, eriti kergliiklusteede rajamisele). 

Valdav osa maakonnaplaneeringuid näevad samuti ette seni kaitseta kultuuripärandi käsitlemist üldplaneeringutes.

  • Valga maakonnaplaneering 2030+ (lk 36) toob välja, et üldplaneeringute koostamisel tuleb kaaluda seni kaitse staatuseta XX sajandi arhitektuuripärandi ja pärandkultuuriobjektide väärtustamist, määrates väärtuslikele üksikobjektidele kaitse- ja kasutamistingimused. Pärnu maakonnaplaneering 2030+ (lk 49) kohaselt tuleb kaaluda XX sajandi arhitektuuri-, militaar- ja maaehituspärandi, pärandkultuuriobjektide kaitse alla võtmist kohalikul tasandil ning seada neile kaitse- ja kasutustingimused jne.
  • Hiiu maakonnaplaneering 2030+ (lk 34): Lisaks kaitsealustele objektidele tuleb planeeringute koostamisel ja projekteerimistingimuste väljastamisel arvestada ka teiste kultuuriväärtuslike objektidega nagu XX sajandi arhitektuur, pärandkultuuriobjektid (Hiiumaa pärandkultuurist, 2011), maa-arhitektuur jne, et säilitada Hiiumaa identiteediväärtust ning toetada kohalikku turismi.

Maakonnanõunikud on juba oma vastustes üldplaneeringu algatamise lähteseisukohtadele andnud esmase sisendi piirkonnas asuvatest pärandobjektidest ja samuti valminud alusuuringutest, kuid need andmed tuleks värske pilguga ja just kohalikke väärtushinnanguid arvestades üle vaadata ja vajadusel parandada ja täiendada. 

  • Kohaliku pärandi väljaselgitamise ja olemasolevate objektide ülevaatamise ja väärtustamise osas annab võiks teha koostööd kohalike kogukondadega. Siin on väga heaks näiteks Põlva vald, kes kaasas protsessi kohalikud külavanemad ja palus neid teada anda olulistest kultuuriloolistest objektidest.
Skip to content