Riigikohtu lahendid

OTSUS 3-16-1472

Riigikohus tegi 8. augustil 2018. a kohtuotsuse haldusasjas 3-16-1472, millega rahuldas MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse, jättis füüsilisest isikust kaebajate kassatsioonkaebused rahuldamata ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Riigikohus tegi tühistatud osas uue otsuse kaebuse rahuldamise ja Hiiu maavanema mereplaneeringu kehtestamise korralduse tuuleenergia tootmise alade tühistamise osas.

Vabariigi Valitsuse korraldusega algatati maakonnaplaneeringute koostamine, millega pandi maavanemale ülesandeks mereplaneeringu koostamine koos keskkonnamõju hindamisega ning selle esitamine järelevalve teostamiseks. Maavanem koostas ning võttis vastu maakonnaplaneeringu, mille kaks valda jätsid kooskõlastamata. Maavanem kehtestas mereplaneeringu, mille peale esitasid puudutatud isikud kaebused. Halduskohus jättis kaebused rahuldamata. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebused, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused.

Riigikohtu seisukohad

1. Mittetulundusühingul võib olla keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 31 lõikest 2 ja § 31 lõike 1 punktist 1 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus.

2. Füüsilisest isikust kaebajatel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks.

3. Kuigi ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (edaspidi EhSRS) § 1 lõige 1 sätestab, et enne planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) uue redaktsiooni jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes PlanS varasemas redaktsioonis sätestatud nõuetest, siis erinevalt varasemast, ei näe hetkel kehtiv seadus populaarkaebuse vormis maakonnaplaneeringu vaidlustamist ette.

4. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu varasema PlanS § 26 lõike 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lõikest 1 ei tulene.

5. Kuigi KeÜS § 30 lõikest 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus pöörduda kohtusse, ei ole see kaebeõigus piiramatu. Vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, mistõttu peab ka kaebuse alus seonduma eelnimetatutega. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega.

6. Varasema keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 2 lõige 2 sätestas keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärgi, mis pidi toimuma planeerimismenetlusega paralleelselt, kuna mängib aktiivset rolli planeeringulahendusel kujunemisel.

7. Mereplaneeringu alusel tuuleparkide rajamine piirdub loamenetlustega, milles keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise kohustus puudub. Mereplaneeringu, kui abstraktse dokumendi eesmärk, on määrata üksnes tuuleenergia tootmise alad ning välistada mujale tuulikute rajamise võimalus.

8. Keskkonnamõju strateegilise hindamise raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja hindamise ülesanded täitmata põhjusel, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele, näeb seadus selle koostamisel ette keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse tulenevalt PlanS varasema redaktsiooni § 7 lõikest 6 ning KeHJS varasema redaktsiooni § 31 punktist 1. Väide, et täpsemat mõjuhindamist takistab määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel, ei ole põhjendatud. Riikliku tasandi planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad.

9. Mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult kindlaks määrata, kuid seoseid maismaaga ei tohiks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse.

OTSUS 3-3-1-73-16

Riigikohus tegi 28. juuni 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-73-16, millega rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja osaliselt halduskohtu otsuse, jättes muus osas halduskohtu otsuse muutmata.

Konguta Vallavolikogu kehtestas määrusega valla üldplaneeringu, mille põhijoonisel on vaidlusaluse planeeritava maa-ala maakasutuse sihtotstarbeks puhke- ja virgestusala, märkega „motorada“. Vallavolikogu kehtestas 18. juuni 2014. a puhke-, virgestus- ja motospordikompleksi rajamiseks detailplaneeringu. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse detailplaneeringu kehtestamisotsuse tühistamiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas. Kolmandad isikud, kes on detailplaneeringust huvitatud isikud, esitasid kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 29.2 lg 1 defineeris olulise ruumilise mõjuga objekti (ORMO) kui objekti, millest tingitult transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus muutuvad objekti kavandatavas asukohas senisega võrreldes oluliselt ja mille mõju ulatub suurele territooriumile. Vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud nimekirjale oli ORMO-ks ka moorosõidukite alaline võidusõidu- või testimisrada.

2. PlanS § 29.2 lg 3 kohaselt tuli ORMO asukoht valida üldplaneeringu kohaselt. Üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine.

3. Käesoleval juhul on vastustaja kontrollinud, kas detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa PlanS § 29.1 lg-s 1 nimetatud mõjude olulise suurenemise võrreldes krossiraja senise kasutusega. Nimelt koostati detailplaneeringu menetluse käigus keskkonnamõju eelhinnang, mille järeldustele tuginedes otsustati keskkonnamõju strateegiline hindamine jätta algatamata.

OTSUS 3-3-1-6-17

Riigikohus tegi 14. juuni 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-6-17, millega rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning tühistas Kuusalu Vallavolikogu otsuse. Kuusalu Vallavolikogu seadis kaebajale kuuluvale kinnistule valla kasuks sundvalduse, millega tagati avalik läbipääs riigimaanteele. Kaebaja esitas kaebuse volikogu otsuse tühistamiseks halduskohtule, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Ehitusseadustiku § 94 lg-st 1 ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p-st 7 ja § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on olemasoleva eratee alusele kinnistule võimalik seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks.

2. KASVS § 3 lg-st 4 tuleneb nõue, et sundvalduse seadmisele eelneks seaduses nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul. Vaidlustatud korralduses puuduvad viited eriplaneeringule ja projekteerimistingimustele, mille alusel sundvaldus seati. Samuti ei ole üldplaneeringus erateed avalikult kasutatava teena ette nähtud.

3. Vallavolikogu varasema otsusega on kinnitatud valla kohalike teede nimekiri, milles on toodud ka vaidlusalune tee. Alates 01.01.2008 kehtima hakanud teeseaduse § 5.1 järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad.

4. Ehkki vaidlusalune tee on juba praegu avalikult kasutatav, ei piisa sellest sundvalduse seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi.

OTSUS 3-3-1-79-16

Riigikohus tegi 1. märtsil 2017. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-79-16, millega jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse, milles palusid kohustada Sauga valda tagama vaba avalikku juurdepääsu Pärnu jõe kallasrajale. Halduskohus rahuldas kaebuse. Kolmandad isikud esitasid apellatsioonkaebused ringkonnakohtule, mille kohus rahuldas osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse osaliselt ning jättes kaebajate kohustamiskaebuse rahuldamata. Kaebajad esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks asjaolu, et see puudus hilisemas üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeeringu kehtestamisega muutub kehtetuks üksnes samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering (kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 24 lg 6).

2. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks ka see, et vastav kaust ei ole kohalikus omavalitsuses säilinud. Seni, kuni planeeringu sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Ringkonnakohus on tuvastanud kaudsete tõendite põhjal üheselt planeeringu sisu.

3. Detailplaneeringu maa sihtotstarvet on korraldusega muudetud ja enam pole planeeringus ette nähtud haljasala, mida läbides võiks kallasrajale jõuda. Seetõttu ei eksisteeri enam detailplaneeringust tulenevat kohustust maa avaliku kasutuse tagamiseks.

4. Silmas tuleb pidada kaebuse esitamise ajal kehtinud looduskaitseseaduse § 36 lg-st 1 ja kehtivast keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-st 7 tulenevat kohaliku omavalitsusüksuse kohustust tagada avalik juurdepääs kallasrajale. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele ligi pääseda. Seadusest ei tulene isiku subjektiivset õigust nõude konkreetsest kohast juurdepääsu, kuid mõistlikud juurdepääsuvõimalused peavad olema siiski tagatud.

OTSUS 3-3-1-69-16

Riigikohus tegi 31. jaanuaril 2017. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-69-16, millega rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning jättis isiku kaebuse rahuldamata. Valga Linnavalitsus väljastas kolmandale isikule ehitusloa kinnistule kõrvalhoone-sauna püstitamiseks. Linnavalitsus väljastas kasutusloa kinnistul asuvale saunale. Isik esitas halduskohtule kaebuse kasutusloa andmise korralduse ja kasutusloa tühistamiseks, mille kohus rahuldas. Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille tulemusena kohus vähendas isiku kasuks välja mõistetud summasid, jättes ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Valga Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Naabri huve kaitsev detailplaneeringu säte loob iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib anda isikule kohtuliku kaebeõiguse ja isik ei pea ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet.

2. Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust tuleb hinnata Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määruse nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ sätestatud ehitisele esitatavate tuleohutusnõuete alusel.

3. Määruse nr 315 § 2 lg 3 järgi loetakse ehitise ja selle osa vastavus olulistele tuleohutusnõuetele tõendatuks ka juhul, kui need vastavad asjakohasele standardile. Selles õigusnormis on tegemist dateerimata, soovitusliku ja üldise viitega asjakohastele standarditele. Ka detailplaneeringus viidatakse standardile soovituslikult. Soovitusliku iseloomuga standardile vastavus loob eelduse, et ehitamisel on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele.

4. Ringkonnakohus on leidnud ekslikult, et uut ehitusluba ehitise laiendamiseks võib anda üksnes sellisele ehitisele, millele on väljastatud kasutusluba. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitusjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehituse kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ehitusõiguse eesmärke.

5. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust, kuid kohaliku omavalitsuse üksusel on ehitusseadustiku § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riikliku järelevalvet kontrollimaks, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt.

6. Elamud, eluruumid ja saunad kuuluvad määruse nr 315 lisa 1 järgi samasse kasutusviisi kategooriasse, mis tähendab, et kasutamisotstarbe faktiline muutus ei põhjustaks igal juhul tuleohutusnõuete osas erisusi.

7. Ületatud on detailplaneeringus ettenähtud ehitusaluse pinna piirmäär, seega oleks linnavalitsus pidanud ehitusseaduse § 24 lg 1 p 1 ja planeerimisseaduse § 9 lg 9 järgi ehitusloa väljastamisest keelduma. Kasutusloa andmisega kaotas aga ehitusluba kehtivuse ning kohtul ega haldusorganil ei ole võimalik seda tühistada isegi juhul, kui see tõi kaasa isiku õiguste rikkumise.

8. Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused on menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses, mitte iseseisvad haldusaktid. Seetõttu ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele haldusmenetluse seaduse §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded.

OTSUS 3-3-1-23-16

Riigikohus tegi 30. novembril 2016. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-23-16, millega rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. Luunja Vallavolikogu (volikogu, vastustaja) kehtestas üldplaneeringu. Isikud esitasid kaebuse halduskohtule, milles palusid tühistada määruse, millega üldplaneering kehtestati. Volikogu tunnistas määruse kehtetuks. Halduskohus lõpetas kaebuse menetluse.

Vaideotsusega rahuldas volikogu isiku X (kaebaja) vaide osas, milles nõuti kinnistute üldplaneeringu kohta haldusakti vastuvõtmist. Vaie jäeti rahuldamata määruse kehtetuks tunnistamise nõudes. Isik X esitas halduskohtule kaebuse vaideotsuse tühistamiseks või volikogu kohustamiseks kehtestama kinnistute maaüksuste ala üldplaneeringu. Halduskohus rahuldas isiku X kaebuse. Luunja vald esitas apellatsioonkaebuse, mille kohus rahuldas. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et ulatusliku kaalumisruumiga haldusaktide kohtuliku vaidlustamise korral toob haldusakti põhjendamata jätmine üldjuhul kaasa haldusakti tühistamise, sest kohtul ei pruugi olla võimalik hinnata haldusakti andmise aluseks olnud mõttekäigu õiguspärasust. Vastustaja on selles kohtuasjas möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult.

2. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on praegu maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Vastustaja on seda õigust rikkunud.

3. Praeguse kohtuvaidluse tulemuse äraootamine ei saa ka kuidagi lihtsustada ega kiirendada volikogu tööd uue planeerimisotsuse läbimõtlemisel. Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. Praegune kohtuvaidlus puudutab menetluslikke küsimusi. Kohus ei saa selles asjas asuda hindama, kas planeering tuleb uuesti kehtestada vastuvõetud kujul.

4. Selles asjas ei ole uus kaasamine vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga. Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti.

5. Haldusakt jõustub teatavaks tegemisest. Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust või haldusorgani otsust.

OTSUS 3-3-1-57-16

Riigikohtus tegi 9. novembril 2016. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-57-16, millega jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X andis Vaivara Vallavalitsusega sõlmitud lepinguga erateena avalikuks kasutamiseks enda kinnistul asuva tee. Isik X esitas vallavalitsusele teate lepingu ülesütlemise kavatsuse kohta. Vaivara Vallavolikogu otsustas seada tähtajatu sundvalduse Vaivara valla kasuks teeservituudina (avalikult kasutatav tee) kinnistule. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Vaidlustatud vallavolikogu otsus oli üldplaneeringu elluviimiseks vajalik. TeeS § 4 lg 3 järgi oli eratee avalikuks kasutamiseks määramise eelduseks üldjuhul omanikuga sõlmitud leping. Kaebaja oli taganenud TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppest vallaga ja seega ei olnud üldplaneeringu järgimist võimalik tagada lepingu sõlmimisega.

2. Kaebaja omandipõhiõigust vähem riivavate asjaõiguslike kokkulepete sõlmimine ümberkaudsete kinnistute omanike ja kaebaja vahel ei oleks taganud üldplaneeringu elluviimist. Valla üldplaneering nägi ette tee kasutamist avaliku teena, mitte üksnes sellelt läbipääsu tagamist naaberkinnistutele. KOV üksuse kui juriidilise isiku kasuks piiratud asjaõiguse seadmine eelnimetatud õiguslikel alustel kas lepinguga või sundvaldusega kujundab vaid kinnisasja omaniku ja KOV üksuse kahepoolset õigussuhet. Sellest tuleneb, et tee vaidlusalune lõik ei muutunud ainuüksi kaebaja kinnistule sundvalduse seadmisega veel avalikult kasutatavaks teeks.

3. Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega omandatud piiratud asjaõigus on KOV üksusele vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks.

4. Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks. AÕS § 155 lg‑st 1 tuleneb samuti, et kinnisasja omaniku vahetumisel ei või uus omanik, sõltumata kitsenduse kandmisest kinnistusraamatusse, takistada avalikult kasutatavaks määratud tee kasutust.

5. AÕS § 141 lg 1 järgi kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. See säte kohaldub tee avalikult kasutatavaks määramise otsuse alusel tekkiva seadusjärgse kitsenduse suhtes, mitte aga KOV üksuse kasuks seatava isikliku kasutusõiguse puhul. Isikliku kasutusõiguse tekkimine eeldab AÕS § 64.1 järgi asjakohase kande tegemist kinnistusraamatusse KOV üksuse avalduse alusel Kui eratee määratakse avalikuks kasutamiseks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse alusel, peab isiklik kasutusõigus enne olema kantud kinnistusraamatusse.

OTSUS 3-3-1-31-16

Riigikohus tegi 18. oktoobril 2016. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-31-16, millega jättis Haaslava Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet väljastas OÜ-le X maavara kaevandamise loa, mille lisatingimuse kohaselt peab asjassepuutuva katastriüksuse karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks olema määratud mäetööstusmaa. Haaslava Vallavalitsus jagas katastriüksuse kaheks iseseisvaks katastriüksuseks, kuid mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks määras vallavalitsus maatulundusmaa. Vallavalitsus otsustas mitte muuta karjäärialuse maa sihtotstarvet. OÜ X esitas halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vallavalitsust muutma maa sihtotstarvet mäetööstusmaaks. Halduskohus rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus jättis vallavalitsuse apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vallavalitsus pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ainuüksi lisatingimuse tõttu ei tekkinud OÜ-l X veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust kaevandamiseks liivakarjääris. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut.

2. Roheline võrgustik on vallavalitsuse üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada. OÜ-l X lubatakse kaevata kuni 13. veebruarini 2027 liivakarjääris katastriüksusel 776 000 m3 liiva ja 153 000 m3 kruusa. See on vastuolus vallavalitsuse üldplaneeringus seatud tingimusega, mille järgi tuleb rohelise võrgustiku tagamiseks jätta rohelise võrgustiku alad intensiivsest maakasutusest välja. Metsa katastriüksusel kaevandamine erinevalt üldplaneeringus kavandatust tähendab seega üldplaneeringu põhilahenduse olulist muutmist.

3. Vallavalitsuse üldplaneering on vallavalitsusele siduv. Kaevandamise vastuolu korral vallavalitsuse üldplaneeringuga ei saa seega kaevandamisega alustada enne üldplaneeringu muutmist, kui vastupidist ei näe selgelt ette mõni üldplaneeringust kõrgem õigusakt. MaaPS § 25 lg 1 järgi tekib õigus kaevandada kaevandamisloa alusel. Kaevandamisloast tulenev õigus ei ole aga piiranguteta ja selle adressaat peab järgima ka teisi asjakohaseid õigusakte. Kaevandamisluba ei reguleeri kinnisasja sihtotstarvet.

4. Selleks et vaidlusalusel katastriüksusel saaks alustada kaevandamist, on vajalik, et vallavalitsus muudab oma kehtivat üldplaneeringut, mis keelab rohelise võrgustiku alal intensiivse maakasutuse. Seejärel on võimalik muuta vaidlusaluse maa sihtotstarvet ja määrata selleks senise maatulundusmaa asemel mäetööstusmaa.

5. Määrav on Keskkonnaameti järeldus, et karjääri rajamine katastriüksusele ei mõjuta rohelise võrgustiku toimimist. Vallavalitsus pidanuks sellise järelduse eiramisel näitama ära selle olulised puudused. KOV üksus ei või aga planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale. Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning praegusel juhul nendega seotud erahuvidega.

6. Vallavalitsus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel piiratud diskretsiooni piires kaalunud tasakaalustatult kaevandamisloa adressaadi erahuve ja nendega seotud riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve. Haaslava Vallavalitsuse otsus mitte muuta katastriüksuse sihtotstarvet on kaalutlusveaga otsus.

OTSUS 3-3-1-88-15

Riigikohtus tegi 8. augustil 2016. a kohtuotsuse halduasjas 3-3-1-88-15, millega tühistas Hanila Vallavolikogu 14. veebruari 2013. a otsuse nr 124 “Esivere külas Uue-Madise kinnistu detailplaneeringu kehtestamine”. Riigikohtu hinnangul ei arvesta Hanila vallavolikogu otsusega kehtestatud detailplaneering tuulegeneraatorite tekitatava müra ja lähedal asuva Natura-alaga ning on vastuolus valla üldplaneeringu ja maakonna teemaplaneeringuga.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringu ega selle kehtestamise otsusega ei ole ette nähtud püstitatavate tuulikute maksimaalset nimivõimsust 2,3 MW. Planeeringu kehtestamise otsuse tekstis on küll viide sellisele kokkuleppele vastustaja ja kolmanda isiku vahel, kuid kokkuleppe tulemusena ei ole planeeringu teksti ega põhijoonist muudetud ega planeeringu kehtestamise otsusele seatud selgesõnalist kõrvaltingimust.

2. Arvestades, et just tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema praegusel juhul peamine meede kaebaja kinnistule ulatuva müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning sellest lähtudes tehti uuringud, on tegemist olulise tingimusega, mis tulnuks planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada.

3. Tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses.

4. Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama.

5. Ei saa nõustuda vastustaja ja kohtute seisukohaga, et üldplaneeringus märgitud tuulegeneraatorite koguvõimsuse ületamine 6 MW võrra ei ole käsitatav olulise või ulatusliku üldplaneeringu muutmisena. Vaidlusalune detailplaneering ei ole üldplaneeringuga kooskõlas.

6. Vaidlusaluses planeerimismenetluses koostatud eksperdihinnang ei saa nõuetekohast nn Natura hindamist asendada. Vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses on rikutud kohustust viia läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine. Keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) ei asenda koostatud eksperdihinnang, mis ei vasta KSH nõuetele.

7. Vaidlusalune haldusakt on õigusvastane kaalutlusvigade tõttu ja müranormi ületamise ohu kõrvaldamata jätmise tõttu, vastuolus üldplaneeringuga ning õigusvastaselt on jäetud läbi viimata KSH.