Käesoleva kirjaga annab Rahandusministeerium ülevaate ruumilise planeerimise valdkonnas viimasel ajal aset leidnud arengutest ja muudatustest ning selgitab küsimusi, mis on tekkinud planeerimisseaduse (PlanS) ja teiste planeerimise valdkonda reguleerivate seaduste rakendamisel.
1. Üldplaneeringute ülevaatamine ja uute üldplaneeringute koostamine
1.1. Üldplaneeringu ülevaatamise ja kokkuvõtte esitamise tähtaeg
PlanS § 92 sätestab kohaliku omavalituse volikogule nõude vaadata perioodiliselt üle kehtiv üldplaneering. Ülevaatamine tehakse selleks, et kohaliku omavalitsuse üksuse otsustajad saaksid ülevaate planeeringute aja- ja asjakohasusest ning omavalitsuse ruumilistest arenguvajadustest. Lisaks võimaldab ülevaatus selgitada avalikkusele ja huvitatud osapooltele, kuidas üldplaneeringu elluviimine on toimunud. Kehtivas planeerimisseaduses rõhutatakse kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseadusest enam otsustaja teadlikkust omavalitsuse planeeringulisest seisust.
Üldplaneering tuleb üle vaadata iga 5 aastat tagant. Otstarbekas on ülevaatamist pikemalt ette kavandada ja vajadusel koostada erinevaid alusanalüüse ja uuringuid sisulise kaalutletud otsuse langetamiseks. Käesoleval hetkel toimuva üldplaneeringu ülevaatamise tähtajad ja lisanõuded on sätestatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses (EhSRS).
Kohaliku omavalitsuse üksused, mille haldusterritoorium haldusreformi raames ei muutunud, vaatavad oma kehtiva ja enne 2015. aasta 1. juulit kehtestatud üldplaneeringu üle hiljemalt 1. jaanuariks 2018 (EhSRS § 5 lg 1).
Kohaliku omavalitsuse üksused, mis haldusreformi käigus ühinesid või liitusid, vaatavad oma üldplaneeringud üle hiljemalt 1. juuliks 2018 (EhSRS § 5 lg 11, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon).
Ülevaatamise eesmärk on selgitada välja kehtiva üldplaneeringu või üldplaneeringute ajakohasus ja see, kas arengu suunamisel ning maakasutuse edasisel kavandamisel on planeeringus vajalik teha muudatusi. Ülevaatamise tulemusel saadakse terviklik pilt kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisest arengust, sh selguvad planeerimisega seotud probleemid.
Üldplaneeringu ülevaatamine on kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu osas eneseanalüüs ning seetõttu ei saa seda konsultandilt täisteenusena sisse osta. Konsultandi abi võib kasutada (nt suunajana, andmete analüüsijana), kuid kohalikule omavalitsusele peab jääma keskne roll (nt ülesandepüstitus, sisendinfo andmine, otsuste tegemine, töö koordineerimine ja juhtimine), kuna kohalik omavalitsus teab kõige paremini, kuidas on toimunud senine üldplaneeringu elluviimine (nii kitsaskohad kui ka edulood), millised on kohalikud olud ja arenguvajadused.
Üldplaneeringu ülevaatamisel analüüsitakse, kuidas on toimunud üldplaneeringu senine elluviimine ning hinnatakse, kas see on olnud vastavuses üldplaneeringus kavandatuga ja kohaliku omavalitsuse vajadustega. Ülevaatamise lõppeesmärk on selgitada välja, kas on võimalik jätkata olemasoleval kujul üldplaneeringu edasise elluviimisega.
Kokkuvõte üldplaneeringu ülevaatamise tulemusest tuleb esitada kuue kuu jooksul ülevaatamisest arvates alates 01. jaanuarist 2018 valdkonna eest vastutavale ministrile ehk riigihalduse ministrile (PlanS § 92 lg 1, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon).
Koos üldplaneeringu ülevaatamise kokkuvõttega tuleb esitada ka üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute ülevaade. EhSRS § 5 lõike 2 (1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon) kohaselt tuleb neil kohalikel omavalitsustel, kes vaatavad üldplaneeringu üle 1. jaanuariks 2017, lisaks planeerimisseaduses üldplaneeringu ülevaatamise kohta sätestatule, esitada riigihalduse ministrile ülevaade nimetatud üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute kohta. Kohaliku omavalitsuse üksus esitab ülevaates arvamuse, kas üldplaneeringut on detailplaneeringutega oluliselt muudetud ning kas üldplaneering on seetõttu terviklik ja elluviidav. Riigihalduse minister võib pärast arvamuse saamist esitada kohalikule omavalitsusele ettepaneku uue üldplaneeringu algatamiseks, kui tema hinnangul on üldplaneeringut detailplaneeringutega oluliselt muudetud.
Edaspidi tuleb kõigil kohaliku omavalitsuse üksustel üldplaneeringu ülevaatamise tähtaja arvutamise lähtepunktiks võtta 1. juulil 2018 ning üldplaneeringu ülevaatamine hakkab toimuma iga viie aasta tagant (EhSRS § 5 lg 12 ja PlanS § 92 lg 1, 1 jaanuaril 2018 jõustuvad redaktsioonid).
Üldplaneeringu ülevaatamisel on sisuliseks suuniseks PlanS § 92 lg 2 esitatud loetelu.
1.2. Üldplaneeringu kehtimine ja uue üldplaneeringu koostamine
Üldplaneeringu ülevaatamise üks järeldus võib olla, üldplaneeringu põhilahendus ei vasta enam kohaliku omavalitsuse soovitud ruumilisele arengule või on maakasutuses aset leidnud sedavõrd olulised muutused, et üldplaneeringu põhilahendus ei ole enam asjakohane. See tähendab kohaliku omavalitsuse jaoks, et kaaluda tuleb uue üldplaneeringu koostamist.
Seega peab kohalikes omavalitsustes, mille haldusüksuse piir ei muutunud, üldplaneeringu ülevaatamise käigus hindama, kas üldplaneering on terviklik ja elluviidav (EhSRS § 5 lg 3, 1. jaanuaril 2018 jõustuv redaktsioon) ning kas see sobib omavalitsuse ruumilist arengut suunama ka edaspidi. Kohaliku omavalitsuse üksus võib algatada üldplaneeringu, osa hõlmava üldplaneeringu või üldplaneeringu teemaplaneeringu koostamise vastavalt vajadusele.
Kaalutlemisvõimalust uue üldplaneeringu koostamiseks ei ole. Kohaliku omavalitsuse üksustel, kes haldusreformi käigus ühinesid või liitusid, peavad algatama moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu ühe aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates. Selline üldplaneering tuleb kehtestada kolme aasta jooksul selle algatamisest arvates (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõige 11).
Sellistes omavalitsustes on üldplaneeringud koostatud varasematest halduspiiridest lähtudes ja omavahelise konkurentsi tingimustes ning need ei pruugi olla asjakohased ühise arengu suunamiseks. Kehtivad üldplaneeringud erinevad nii lähtealuste kui koostamisaja poolest. On loomulik, et ühineval või liituval kohalikul omavalitsusel tuleb ümber mõtestada väga erinevaid strateegilisi arengudokumente, sealhulgas üle vaadata kehtivad planeeringud. Üldplaneeringu koostamist tuleb käsitleda kui ühinemisläbirääkimiste jätku koostoimivate ruumilise arengu põhimõtete kokkuleppimiseks. Just uue üldplaneeringu koostamine aitab täita kõige paremini PlanS § 74 lõike 1 kohast nõuet määratleda kogu valla või linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused. Linnad ja vallad peavad läbi mõtlema uue kohaliku omavalitsuse prioriteedid ja neist tulenevad ruumilise arengu põhimõtted ning paika panema uue kohaliku omavalitsuse üksuse tervikliku ruumilahenduse.
Kohaliku omavalitsuse üksustes kord juba kehtestatud üldplaneeringud kehtivad edasi kuni uue üldplaneeringu kehtestamiseni. Seda ka haldusreformi käigus moodustunud kohalikes omavalitsustes (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõike 44). Alles uue üldplaneeringu kehtestamisel kaotab eelnevalt kehtinud üldplaneering kehtivuse.
Mõnes kohalikus omavalitsuses on üldplaneeringu koostamine lõpusirgel. Otstarbekusest lähtudes on ka uuel kohalikul omavalitsusel võimalik planeering kehtestada, ent sellega ei täideta uue üldplaneeringu koostamise nõuet. Uue üldplaneeringu koostamisel on võimalik kehtivates planeeringutes oleva teabega arvestada, ent uuesti tuleb läbi mõelda varasemate omavalitsuspiiride ülesed teemad.
Hiljuti kehtestamiseni jõudnud või lõppjärgus olev üldplaneering ei saa olla uue kohaliku omavalitsuse terviklik ruumilahendus, vaid seda saab lugeda territooriumi osa hõlmavaks üldplaneeringuks. Ka sellisel juhul tuleb asuda uue üldplaneeringu koostamisele ja koostada terviklik ruumilahendus kogu moodustunud kohalikule omavalitsusele.
Uue moodustunud kohaliku omavalitsuse üldplaneeringute koostamist ei alustata tühjalt kohalt. Enamus Eestimaast on kaetud kehtivate üldplaneeringutega, mille ülevaatamisel selgub nende muutmise ulatus. Uut moodustunud kohaliku omavalitsuse üldplaneeringut koostades ei ole kohustust muuta väljakujunenud praktikat ja töötavaid lahendusi, kuid need tuleb uue moodustunud omavalitsuse piires ühtlustada.
Kui ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse maa-ala kohta on algatatud alates 2015. aasta 1. juulist üldplaneeringu koostamine, ühendatakse ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu menetlus haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu menetlusega. Kui üldplaneeringu koostamisel menetlused ühendatakse, ei ole vaja korrata läbiviidud menetlustoiminguid ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse maa-ala puhul, kui planeeringu põhilahendust ei muudeta (Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lõiked 111 ja 112). Seega tuleb igal uut moodustunud valla üldplaneeringut koostaval kohalikul omavalitsusel analüüsida juba tehtud tööd ja otsustada, kas uue üldplaneeringu koostamise algatamisel on tarvis siiani tehtud üldplaneeringu põhilahendust muuta. Selle otsuse tegemisel ei saa lähtuda pelgalt formaalsetest kaalutlustest, vaid peab analüüsima kogu uue territooriumi ruumilisi aspekte tervikuna. Kuna moodustunud kohaliku omavalitsuse territooriumi osas, kus algatati üldplaneeringu menetlus alates 1. juulist 2015 kehtiva planeerimisseaduse alusel, on menetluse läbi viimisel juba lähtutud kehtiva planeerimisseaduse nõuetest, siis on põhjendatud võimaldada ühendada menetlused ja mitte korrata läbi viidud menetlustoiminguid. Menetluste ühendamise mõte ei saa olla kehtestada moodustunud kohalike omavalitsuse territooriumil osalisi üldplaneeringuid, vaid koostada ja kehtestada terviklik ajakohaneuue moodustunud valla üldplaneering.
Rahandusministeeriumi planeeringute osakond on kohalike omavalitsuste abistamiseks välja töötamas üldplaneeringute koostamise juhiseid, mis valmivad 2018. aasta alguseks. Lisaks korraldatakse koolitused juhise tutvustamiseks.
2. Maavalitsuste planeerimistegevuste jätkumine, olulised muutused planeerimisseaduses seoses maavanemate likvideerimisega
Maavalitsuste tegevuse lõpetamise seadusemuudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2018. Seniseid maavalitsuste ruumilise planeerimise ülesandeid hakkab täitma Rahandusministeerium riigihalduse ministri vastutusvaldkonnas:
- maakonnaplaneeringute s.h teemaplaneeringute koostamise korraldamine;
- heakskiidu andmine s.h koostöö tegijate ja kaasatavate määramine üldplaneeringutele, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringutele ja üldplaneeringut muutvatele detailplaneeringutele;
- kohalike omavalitsuste juhendamine ja nõustamine ruumilisel planeerimisel.
Rahandusministeeriumi koosseisus hakatakse funktsioone täitma maakonnakeskustes paiknevates talitustes. Kõik planeeringutega seotud dokumendid tuleb edaspidi saata Rahandusministeeriumile.
PlanS asjakohastes paragrahvides tehakse muudatus, et valdkonna eest vastutav minister kaasatakse maavanema asemel kohaliku omavalitsuse menetlusse kui heakskiidu andja. Samuti asendatakse maavanem PlanS §-des 81, 103 ja 142 valdkonna eest vastutava ministriga, kelle on õigus määrata lisaks lähteseisukohtades nimetatud koostöötegijatele ja kaasatavatele isikuid ja asutusi, kellega tuleb teha üldplaneeringu koostamisel koostööd või keda tuleb üldplaneeringu koostamisse kaasata. Kooskõlastajate ja kaasatavate määramisel on tegemist juba esimese heakskiidu andmise etapiga, seetõttu on vajalik, et seda toimingut teeb heakskiidu andja riigihalduse minister.
Maavanem asendatakse kohaliku omavalitsuse planeeringute heakskiitu puudutavates paragrahvides valdkonna eest vastutava ministriga. Lõikesse 3 on lisatud, et üldplaneering peab vastama ka riigi eriplaneeringule kui see on kehtestatud ja seda on asutud ellu viima. Kehtiva PlanS § 90 lõiked 6 ja 7 sätestavad eriarvamuste lahendamise regulatsiooni riigihalduse ministri poolt heakskiidu andva maavanema ja planeeringu koostamise korraldaja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel. Kuna heakskiidu andjaks on edaspidi riigihalduse minister, kes on kehtivas õiguses eriarvamuste lahendaja, ei ole seda regulatsiooni enam võimalik alates 01.01.2018 rakendada. PlanS § 90 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks, sest eriarvamuste lahendamist enam ei saa toimuda. Sama muudatus tehakse ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringute regulatsioonis.
Muudetakse PlanS § 91, mille lõikes 3 tehakse lisaks muudatus, et edaspidi tuleb teade üldplaneeringu kehtestamise kohta saata nii valdkonna eest vastutavale ministrile kui ka maakatastri pidajale (Maa-ametile). Kõige olulisem on, et kohaliku omavalitsuse üksus tagab kõigi kehtivate planeeringute tähtjatu säilimise. Vaid Maa-ametile tuleb edaspidi saata ka kehtestatud üldplaneering. Riigis ei ole tarvis säilitada kohaliku omavalitsuse koostatud planeeringuid kahes erinevas kohas; on piisav, kui kehtestatud planeeringud säilitatakse Maa-ametis, kes vastavalt tehnilistele võimalustele kajastab ka planeeringut terviklikul Eesti kaardil.
PlanS § 121 lõike 3 punktis 1 on sätestatud, et heakskiidu andja kontrollib kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu vastavust muu hulgas ka maakonnaplaneeringule. Sarnaselt üldplaneeringule peaks ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu asukohavaliku eelvalikuga (ehk kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu I etapp) olema võimalik teha ettepanekut maakonnaplaneeringu muutmiseks. Lõike 3 loetellu lisati seetõttu punkt 3, millega antakse riigihalduse ministrile võimalus nõustuda maakonnaplaneeringu muutmisega eriplaneeringu koostamise käigus. Sarnane säte on olemas üldplaneeringu regulatsioonis. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu kehtestamise paragrahvi 122 lisati lõige 10, mis sarnaselt üldplaneeringu regulatsioonile võimaldab juhul, kui kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga on tehtud maakonnaplaneeringu muutmise ettepanek, kanda muudatused toiminguna maakonnaplaneeringusse.
Täiendavalt soovitame tutvuda ka seaduse muutmise eelnõu seletuskirjaga, mis on kättesaadav Riigikogu veebileheküljel.
3. Planeeringute koostamise rahastamine
5. mail 2017 jõustusid planeerimisseaduse täiendused, millega reguleeritakse ehitusprojektide koostamise aluseks olevate planeeringute rahastamist. Kõige olulisem täiendusena võib planeeringu koostamise korraldaja ehitusprojekti koostamise aluseks oleva planeeringu tellimise ja PlanS § 4 lg 2 punktis 5 nimetatud mõjude hindamise kulude kandmiseks sõlmida lepingu planeeringu koostamisest huvitatud isikuga (PlanS § 4 lg 21).
Ehitusprojekti koostamise aluseks on planeerimisseaduse kohaselt riigi eriplaneering (PlanS § 27 lg 10), kohaliku omavalitsuse eriplaneering (PlanS § 95 lg 8) ja detailplaneering (PlanS § 124 lg 4).
Kuigi tegemist oli ka enne vastava täienduse jõustumist toiminud tavaga planeeringute koostamisel, soovime järgnevalt välja tuua peamised asjaolud, mida planeeringute rahastamise üleandmisel silmas tuleb pidada.
PlanS § 4 täiendus annab planeeringu koostamise korraldajale võimaluse, mitte kohustuse planeeringu tellimise rahastamise lepingu sõlmimiseks.
See tähendab, et planeeringu koostamise korraldajal on valida, kas ta maksab planeeringu koostamise ja mõjude hindamise, sh keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisega seotud kulud ise või sõlmib planeeringu koostamisest huvitatud isikuga lepingu vastavate kulude kandmiseks. Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tegema kõik endast sõltuva, et välja selgitada planeeringu koostamise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulutuste eeldatav suurus ja kulutuste hüvitamise võimalused nii korraldaja eelarvest kui ka huvitatud isiku vahenditest.
Lisaks on võimalik poolte omavahelisel kokkuleppel kulude jaotamine planeeringu koostamise korraldaja ja huvitatud isiku vahel. Vajadus kulude jaotamiseks võib ilmneda nt olukordades, kus planeeringu koostamisel on mõistlik lahendada ka mõni kohaliku omavalitsuse tarbeks rajatava ehitise kavandamine, kui see ehitis ei ole otseselt seotud huvitatud isiku kavandatava tegevusega. Sellise ehitise osas võib olla vajadus, et planeerimise ja mõjuhindamisega seotud kulud katab planeeringu koostamise korraldaja täielikult või osaliselt. Järelikult tuleb kulutuste kandmise üleüldises vajaduses, ulatuses ja proportsioonides igakordselt kokku leppida. Lepingu sõlmimise otsustamisel tuleb kindlasti lähtuda ka võrdse kohtlemise printsiibist – kui varem on näiteks tootmishoonet kavandava planeeringu koostamise rahastamine antud lepinguga üle arendajale, tuleks seda teha igakordselt, kui tootmishoone kavandamine ei ole otseselt kohaliku omavalitsuse huvides ja omavalitsuse enda algatus.
PlanS § 4 lõikes 21 nimetatud lepinguga ei anta huvitatud isikule üle ühtegi haldusülesannet. Kõik toimingud ja otsused planeerimismenetluses, sh hangete läbiviimine, kooskõlastamine, kaasamine jms, tuleb läbi viia planeeringu koostamise korraldajal. Lepinguga on võimalik üle anda üksnes planeeringu ja mõjude hindamise tellimise rahastamine.
Planeerimisseaduse kohaselt otsustab planeeringu koostamise korraldaja iga planeeringu algatamisel, kas ta koostab planeeringu ise või tellib selle koostamise. Esimesel juhul koostab planeeringu näiteks mõni kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse ametnik. Planeeringu koostamise tellimise korral viiakse vajadusel läbi hange ning sõlmitakse pädeva planeerijaga leping planeeringu koostamiseks. PlanS § 4 lõike 5 kohaselt tagab planeerimisalase tegevuse korraldaja, et planeeringu koostab asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega või vastava kutsega isik (edaspidi planeerija), arvestades planeeringu liiki ja eesmärki. Kui planeerimismenetluses viiakse läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine, siis peab keskkonnamõju hindama või keskkonnamõju hindamist juhtima keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud nõuetele vastav juhtekspert.
Eesti Planeerijate Ühingu ja Rahandusministeeriumi koostöös on koondamisel soovitused planeeringuhangete läbiviimiseks, mis tehakse kättesaadavaks Rahandusministeeriumi veebilehel hiljemalt 2018. aasta alguses.
Kui planeeringu koostamise korraldaja otsustab, et koostab planeeringu ja mõjude hindamise ise, kasutades selleks näiteks oma ametnikke, siis ei ole planeeringu ja mõjude hindamise kulusid huvitatud isikule võimalik üle anda. Kui planeeringu koostamise korraldaja otsustab planeeringu koostamise ja/või mõjude hindamise konsultatsiooniteenusena sisse osta, on planeeringu koostamise ja mõjude hindamise kulude katmine võimalik üle anda huvitatud isikule. Kummalgi juhul ei ole võimalik planeeringu menetluskulude kandmine huvitatud isiku poolt.
Planeeringu koostamise tellimise üleandmisel tuleb silmas pidada, et tegemist on võlaõigusliku lepinguga, mitte PlanS § 130 reguleeritud halduslepinguga. PlanS § 130 lõike 1 järgi võib planeerimisalase tegevuse korraldaja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimise üleandmiseks. Juhud, millal detailplaneeringu koostamise või koostamise tellimise võib huvitatud isikule üle anda on toodud PlanS § 130 lõikes 2. Halduslepingu sõlmimine tähendab, et kohalik omavalitsus annab detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle enda ülesande – koostada planeering või sõlmida leping planeeringu koostamiseks näiteks mõne konsultatsiooniettevõttega (st, et planeeringu tellijaks on huvitatud isik).
PlanS § 4 reguleeritud rahastamise lepinguga tellib kohalik omavalitsus või riigiasutus ise planeeringu – tuginedes riigihangete seadusele viib läbi riigihanke, väiksemamahulisema teenuse puhul tagab muul seaduse kohasel viisil võrdse konkurentsi pakkujate vahel, ning sõlmib lepingu planeerijaga, nt mõne konsultatsiooniettevõttega – aga seda rahastab planeeringu koostamisest huvitatud isik ehk arendaja. Sellisel juhul on planeeringu tellija kohalik omavalitsus või riigiasutus.
Rahastamist ei käsitleta haldusülesandena, mistõttu ei ole ka planeeringu koostamise tellimise rahastamise lepingu näol tegu mitte halduslepinguga, vaid võlaõigusliku lepinguga. Kõik toimingud, otsused, hanked jm peab planeeringu koostamisel läbi viima ikkagi planeeringu koostamise korraldaja.
Lisaks planeeringu koostamisega seotud kulude kandmisele, on PlanS § 4 lg 21 kohaselt lubatud huvitatud isikule üle anda ka planeeringuga seotud mõjude hindamise kulude kandmine. Mõjude hindamine tähendab nii keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist, kui ka muude PlanS § 4 lg 2 punktis 5 nimetatud mõjude hindamist. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 34 lõike 1 teise lause järgi võib planeeringu koostamise korraldaja ehitusprojekti koostamise aluseks oleva planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise kulude kandmiseks sõlmida PlanS § 4 lõikes 21 sätestatud lepingu.
Planeeringu koostamise korraldajal on õigus jätta planeering algatamata või lõpetada planeeringu menetlus kulude kandmise võimatuse ilmnemisel (vt PlanS § 28 lg 2 p 3, §29 lg 1 p 3, § 96 lg 2 p 4, § 97 lg 1 p 3, 128 lg 2 p 6, 129 lg 1 p 4). Planeeringu algatamata jätmine või menetluse lõpetamine peab olema väga hästi põhjendatud.
Planeerimisseaduse täiendused annavad planeeringu koostamise korraldajale õiguse jätta planeering algatamata või lõpetada planeeringu koostamine, kui ilmneb, et planeeringu koostamise korraldajal ei ole võimalik oma eelarvest kulusid kanda ja huvitatud isik keeldub kulude kandmisest. Näiteks on detailplaneeringute kohta sätestatud, et detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui planeeringu koostamise korraldaja eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise, koostamise tellimise ja mõjude hindamisega kaasnevate kulude kandmiseks ja planeeringu koostamisest huvitatud isik selliseid kulusid ei kanna (PlanS § 128 lg 6). See ei tähenda, et planeeringu tellimise rahastamine tuleb tingimata üle anda. Planeeringu koostamise korraldajal tuleb esmalt välja selgitada, kas planeeringu koostamine on vajalik ja võimalik tema omavahenditest. Juhul kui see ei ole võimalik, tuleb esitada põhjendused, miks on huvitatud isikuga vaja sõlmida leping kohaliku omavalitsuse tellitava planeeringu rahastamiseks ja vajadusel mõjude hindamise läbiviimiseks vajalike kulude kandmiseks.
Planeeringu koostamise käigus ilmnevate täiendavate uuringute või mõjude hindamise kulude korral lasub samuti planeeringu koostamise korraldajal tõendamiskohustus, miks selliste kulude tegemine vajalik on ehk miks mõne uuringu läbiviimine või täiendav mõjuhindamine planeerimisotsuse tegemiseks vajalik on. Täiendavata kulutuste ilmnemisel tuleb taaskord osapooltel omavahel kokku leppida kulude kandmise suurus ja kulude kandja. Kui sellist kokkulepet ei saavutata, kuid kohalik omavalitsus on esindanud kaalukad põhjendused, miks täiendavate kulutuste kandmine põhjendatud on, võib kohalik omavalitsus planeeringu menetluse lõpetada, viidates näiteks PlanS § 129 lg 1 punktile 4. Sellisel juhul ei kuulu hüvitamisele planeeringu koostamiseks seni tehtud kulutused.
Lisaks peab planeeringu koostamise korraldaja rahastamise üle otsustamisel pidama silmas võrdse kohtlemise printsiipi – kui nt kohalikul omavalitsusel on välja kujunenud praktika, et üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute koostamise kulud kantakse omavalitsuse eelarvest, siis tuleb seda teha kõigil sarnastel juhtumitel või põhjendada selgesti, miks mõnel konkreetsel juhtumil käitutakse teisiti, st planeeringu ja mõjude hindamisega seotud kulude kandmine antakse üle huvitatud isikule.
Planeeringu koostamise korraldaja peab rahastamise lepingu ettevalmistamisel veenduma, et planeeringu rahastamine ei mõjuta planeeringu sisulisi kaalutlusi. Mingil juhul ei saa planeeringu koostamise korraldaja võtta lepinguga kohustust planeering vastu võtta või kehtestada – vastav kaalutluskohustus tuleneb korraldajale vaid seadustest; samuti tuleb vältida lepingupunkte, mis võiksid seada ohtu planeeringuotsuse objektiivsuse.
Täiendavalt selgitusi planeerimisseaduse muudatuste kohta võib lugeda planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast, mis on kättesaadav Riigikogu veebileheküljel.
