Vastus:
Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine on reguleeritud planeerimisseaduse § 140. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkt 2 sätestab, et detailplaneeringu või selle osa võib tunnistada kehtetuks, kui planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Seega on nii kinnistu omaniku kui ka kohaliku omavalitsuse enda soovil kehtetuks tunnistamine võimalik vaid kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse alusel. Kui kehtetuks tunnistamine toimub kohaliku omavalitsuse soovil ning eeldades, et kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud ning et nõudeid haldusmenetlusele ja haldusaktile ei ole rikutud (tegemist on õiguspärase haldusaktiga), on kinnistu omanikul hüvitamise alusena asjakohane käsitleda riigivastutuse seaduse § 16, kus on sätestatud õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine. Selle paragrahvi järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.
Planeerimisseaduse § 140 lõike 1 punkt 1 sätestab ühe olulise eeldusena detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks ka selle, et detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Vastavalt planeerimisseaduse § 6 punktile 11 on planeeringu elluviimine tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine, mis on eelkõige avaliku võimu asutuse ülesanne. Elluviimise all saab mõista eeskätt detailplaneeringu alusel maakorralduslike ja ehitusseadusest tulenevate toimingute tegemist. Kui detailplaneeringu rakendamiseks on juba tõestatult kulutusi tehtud, siis võib kehtetuks tunnistamisega kaasneda kohalikule omavalitsusele ka nende kulutuste kompenseerimine.
