1. SISSEJUHATUS
Viimane detailplaneeringute koostamise juhis pärineb 2003. aastast. See on kolm aastat varem avaldatud trükise kordusväljaanne, mida täiendati ja täpsustati vastavalt 2003 jõustunud planeerimisseadusele. Pärast seda on mitmed kohalikud omavalitsused koostanud oma haldusterritooriumil kehtivad juhendmaterjalid, mis on detailplaneeringute koostamisele esitatavad nõuded muutnud üleriigiliselt väheülevaatlikuks.
2015. aastal jõustunud planeerimisseadus seab kõigile planeeringuliikidele varasemaga võrreldes muutunud nõuded, näiteks üldplaneeringule olla otse projekteerimistingimuste andmise aluseks ja detailplaneeringule määrata ammendavad tingimused ehitiste projekteerimiseks. Seaduse üldiseks eesmärgiks oli ehitusvabaduse suurendamine ja menetluste optimeerimine, sh detailplaneeringu koostamise kohustuse vähendamine. Suurendati näiteks üldplaneeringute rolli ja nähti ette, et kui üldplaneering on koostatud piisavas täpsusastmes, on selle alusel võimalik väljastada projekteerimistingimused ning detailplaneeringu koostamine alati nõutav ei ole. Lisaks võimaldab uus planeerimisseadus ehitada väiksemaid hooneid1ehitusaluse pinnaga kuni 60 m2 ilma ehitusloata. Detailplaneeringu täpsustamist projekteerimistingimustega võimaldab ka ehitusseadustik. Samuti sätestati planeerimisseaduses ruumilise planeerimise aluspõhimõtted ning detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tingimused.
Täiendavaks analüüsiks on ainest andnud ka toimiv ja arenev planeerimispraktika ja selle seosed ehitusvaldkonnaga. Seatud on uusi üleriigilisi eesmärke (nt kliimamuutustega kohanemine, energiatõhusus, elurikkuse tagamine, rahvastiku trendidega seonduv jmt). Samas pole varasemalt tehtud terviklikku analüüsi millega, kus ja kuidas on vaja arvestada detailplaneeringute koostamisel. Puudub ka ellu viidud detailplaneeringute tagasisidena tehtud üldistus, missugune on olnud hea ja toimiva planeeringulahenduse eripära. Selgitamist vajavad muutunud ja lisandunud sätted planeerimisseaduses, sh planeerimise põhimõtetega arvestamise vajadus.
