Ruumilise planeerimise põhiline ülesanne on aidata osapooltel kokku leppida konkreetse maa-ala arengu põhimõtetes ja tingimustes. Nii sellisele kokkuleppele jõudmiseks kui ka kokkuleppe kestlikkuse tagamiseks tuleb ruumilist arengut kavandada demokraatlikult ja pikaajaliselt, koordineerides ja integreerides erinevate elualade arengukavasid. Tervikliku ruumilahenduse koostamisel tuleb tasakaalustatult arvestada majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.
Euroopa ruumilise planeerimise suunad, mida on järgitud ka Eesti süsteemi loomisel, on paika pandud muu hulgas Torremolinose hartas ja Barcelona Hartas.
Planeeringulahenduste kaalutlemine peab olema piisav, et jõuda põhjendatud otsuseni. Muu hulgas aitab selleni jõuda elluviimisega kaasnevate asjakohaste mõjude hindamine, mille käigus nii mõnigi kord on kohustuslik läbi viia ka keskkonnamõju strateegiline hindamine. Keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmisel tuleb kaasnevate mõjudega alati arvestada.
Planeeringu koostamisel tuleb iga kord lahendada olemuslik vastuolu säilitamise ja muutmise vahel – põhilised vaidlused planeeringute koostamisel käivad just selle ümber, mida ja kui palju säilitada või muuta ning miks ja kelle huvides. Selleks, et tagada võimalikult laiapõhjalise ja tasakaalustatud ühiskondliku kokkuleppe saavutamine, on planeeringute koostamine avalik.
Eesti planeerimissüsteem on hierarhiline. Ruumilised planeeringud jagunevad neljaks põhiliigiks. Nendeks on üleriigiline planeering, maakonnaplaneering, üldplaneering ja detailplaneering. Liigilt detailsema planeeringu koostamisel tuleb järgida liigilt üldisemas kehtestatud planeeringus sätestatut, et tagada planeeringute kooskõla ja ruumilise arengu järjepidevus. Teisest küljest on liigilt detailsema planeeringu koostamisel võimalik teha põhjendatud ettepanek liigilt üldisema kehtestatud planeeringu muutmiseks, et tagada operatiivne reageerimine muutuvatele vajadustele. Detailsema planeeringuga saab aga esitada ainult üldistusastmelt järgmise planeerigu muutmise ettepanekut, st näiteks detailplaneeringuga saab teha üldplaneeringu muutmise ettepaneku, kuid ei saa teha ettepanekut maakonnaplaneeringu muutmiseks.
Nelja põhiliigi kõrval on Eestis võimalik koostada ka eriplaneeringuid. Eriplaneeringute koostamine on kahe-etapiline, see algab asukoha eelvalikuga koos kaasneda võiva keskkonnamõju hindamisega üldisemal tasandil ning lõpeb detailse lahenduse koostamisega. Piltlikult öeldes tehakse ühes menetluses esiteks üldisem asukohavaliku planeering ning seejärel detailplaneeringu sarnane detailne lahendus.
Riigi tasandil koostatavad planeeringud on üleriigiline planeering, maakonnaplaneering ja riigi eriplaneering. Riigi planeeringute peamine eesmärk on riigi kui terviku toimimise ja ruumilise arengu vajadusi väljendades kavandada nende vajaduste rahuldamiseks sobiv jõukohane taristu ja asustuse iseloom. Täna kehtiv üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ seab eesmärgiks tagada olemasolevas asustussüsteemis inimestele võimalikult hea elukvaliteet, erinevate piirkondade arengupotentsiaali maksimaalne ärakasutamine ja asustusvõrgu tõrgeteta toimimine. Riigi planeeringutega tutvu riigiplaneering.ee lehel.
Üleriigilise planeeringu teemaplaneeringuna on kehtestatud Eesti mereala planeering, st planeering sisemere, territoriaalmere ja majandusvööndi planeerimiseks. Mereala planeerimise eesmärk on leppida kokku Eesti mereala kasutus pikas perspektiivis, et edendada meremajandust ning panustada merekeskkonna hea keskkonnaseisundi saavutamisse ja säilitamisse.
Regionaaltasandi ruumiline vaade pannakse kokku maakonnaplaneeringutega, mille eesmärk on maakonna, selle osa või muu regiooni ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Varasemalt koostasid Eestis maakonnaplaneeringuid maavanemad. Alates 1. jaanuarist 2018 on lõpetanud tegevuse kõik maavalitsused ja nende senised ülesanded antud üle teistele, selleks määratud riigiasutustele või kohalikele omavalitsustele. Maakonnaplaneeringute koostamise kohustus on antud Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonnale. 2017 kuni 2019 aastatel valmisid maakonnaplaneeringud maakondade kaupa kõigis viieteistkümnes maakonnas.
Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks juhul, kui ehitise asukoha vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht valitakse riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga, mille tasand määratakse kindlat tüüpi ehitise rajamisega kaasneda võiva mõju ulatuse põhjal koostatud nimekirjade alusel. Eriplaneering algatatakse lähiaastatel realiseeritava konkreetse ehitushuvi alusel.
Kohalikul omavalitsusel on ulatuslik planeerimisautonoomia koostada oma territooriumi või selle osa kohta üld- ja detailplaneeringuid ning eriplaneeringuid. Ruumiliseks arenguks vajalike planeeringute koostamine on samas ka kohustus ja avalik teenus. Üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu või selle koostamise kohustuse puudumisel on üldplaneering projekteerimistingimuste andmise alus. Detailplaneeringu olemasolul või selle koostamise kohustus korral projekteeritakse ehitis kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu olemasolul on see ehitusprojekti koostamise alus.
