Maastik mõjutab olulisel määral inimeste elukvaliteeti ja identiteeti. Sel on suur tähtsus ka ühiskonna kultuuri, sotsiaalse heaolu, ökoloogia ja majanduse seisukohalt.
Rahvusmaastikud on sümbolväärtusega alad, kus ilmnevad maa eri osade looduse silmapaistvaimad eripärad, peamiste elatusallikatega seotud maakasutusviisid ja nende mõju maastikupildi kujunemisele. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist. Nende tähtsus peab olema meie rahvuse looduse, kultuuri ja ajaloos üldiselt tunnustatud ning neis ilmnevad ühtaegu meie maastike nii ainulaadsed kui tüüpilised omadused.
Rahvusmaastike väljavalimine on ette nähtud Üleriigilises planeeringus “Eesti 2030+”, kuid idee on algselt pärit Eesti Looduskaitse Seltsilt 1994. aastast.
Eesti liitus 2017. aastal Euroopa Maastikukonventsiooniga – olulise raamkokkuleppega, mis keskendub just nimelt maastike kui elukeskkonna kvaliteedi tõstmisele. See on esimene rahvusvaheline kokkulepe, mille otseseks eesmärgiks on edendada maastike kaitset, korraldust ja planeerimist ning sealjuures ei kaldu see ei kultuuri ega looduse poole, vaid käsitleb neid kahte poolust koos. Veel – konventsioon käsitleb kõiki maastikutüüpe: looduslikke, maa-, linna- ja linnalähialasid, nii silmapaistvaid, harilikke kui rikutud maastikke, rakendudes nii maismaale, siseveekogudele kui merealadele. Seega kogu maastikule.
Maastikukonventsiooni rakendamine ei saa olla ühe valdkonna või asutuse tegevusala ning selle elluviimine peab olema jagatud vastutusega nii kohalikel kui ka piirkondlikel võimudel. Keskkonnaministeeriumis valmis analüüs, et hinnata, kuidas Eesti konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke täidab ning mida parandada.
Rohkem informatsiooni leiab Keskkonnaministeeriumi kodulehelt: Euroopa Maastikukonventsioon.
Maastike tähenduse ja funktsiooni üle arutletakse Postimehe artiklite sarjas
Urve Sinijärv: Kes kujundab maastikke?
Maastik on meie ühine avalik eluruum. Maastikule inimesed igapäevaselt nii väga ei mõtle, kuid see ümbritseb meid ometi kõikjal ja pidevalt. Maastikul on suur avalikkust ühendav roll, seda nii kultuurilises, ökoloogilises kui sotsiaalses mõttes, kirjutab Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Urve Sinijärv.
Teele Nigola: Kes kaitseb inimest?
Loodus- ja keskkonnakaitsest kõneldakse ja kirjutatakse palju. Kaitseme konni ja kurgi, taimi, puid, kooslusi jpm. Siiski võidakse õigustatult küsida, kas pole mitte üks märkimisväärne osa loodusest liiga ühekülgselt liigitatud selleks, kelle eest loodust tuleb kaitsta, arvestamata, et temagi on osa loodusest, kirjutab Eesti Maastikuarhitektide Liidu juhatuse liige Teele Nigola.
Kristiina Kupper: Milleks Tallinnale loodusmaastik?
Haljastust puudutav seadusandlus on vähe reguleeritud ning ei näe ette ka riigi koolitatud erialaspetsialiste otsustusprotsessi kaasamist, kirjutab Tallinna Linnavalitsuse maastikuarhitekt Kristiina Kupper.
Veronika Valk: Kas me hindame oma linnu?
Nüüd, kus iseseisvuse taastamisest on möödas pea veerandsada aastat, võiks küsida, kuidas on viimaste aastakümnete ruumiline planeerimine mõjutanud meie maastikke, unustamata sealjuures linnamaastikke, kirjutab kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik Veronika Valk.
Andres Levald: Maastikuväärtused – kokkulepe läbi planeeringute
Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Andres Levald kirjutab, kas inimese poolt mõjutatud maastik on alati kõrgelt hinnatav kultuurmaastik. Kuidas planeeringutega maastikes püsiväärtusi leida?
Maanteeamet: Teed kui väärtusliku maastiku osa
Läbi aegade on inimest liikuma pannud vajadused. Seda kinnitab ka vanasõna «kel janu, sel jalad». Liikumise käigus on tekkinud teed, millest vanimaks võib pidada korilasrada. Aja arenedes ja seoses inimeste hulga kasvuga kasvanud ka vajadused sobilikemate teede järele, kirjutavad maanteeameti planeeringute osakonna peaspetsialist, maastikuarhitekt Kaarel Lääne, maanteeameti keskkonna talituse juhataja Villu Lükk ja maanteeameti planeeringute osakonna juhataja Andres Urm.
Kadri Tillemann: Riigireform rebastele ehk mitmetasandiline maastikukaitse
Inimnäolisem ja tulemuslikum looduskaitse vajab ülalt-alla käskude kõrval ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna kaasamist. See eeldab aga ka kohaliku tasandi kompetentsi ja poliitilist tahet, kirjutab Keila vallavolikogu liige Kadri Tillemann.
Marju Kõivupuu: Maastik ja pärimus
Maastiku ja pärimuse suhete uurimine on tänapäeva Eestis üks trenditeemasid, millega tegeleb palju huvigruppe, kes koguvad suulist ajalugu, kohapärimust, väärtustavad ja publitseerivad kohapärimust kajastavaid tekste, tegelevad omausu (taas)elustamise ja palju muuga, kirjutab Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu.
Heiki Pärdi ja Elo Lutsepp: Külamaastikud kui meie kultuuri- ja looduspärandi osa
Eesti maastikke on kujundanud meie põlised põhielatusalad – põlluharimine ja karjakasvatus. Mitmekümne tuhande vana talu kõrval vormisid Eesti maaelu ja maastikke tugevasti ka rohkem kui tuhat mõisa. 19. ja 20. sajandil muutsid meie maastikke ning eriti tugevasti külavorme mitu majandus- ja maareformi. Kahtlemata kuuluvad väärtuslike maastike hulka ka Eesti külamaastikud, kirjutavad Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi ja Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepp.
Kalev Sepp: Maastike kaitsekorraldus vajab paindlikumat lähenemist
Kaitsealade asustuse tühjenemine ja hõrenemine on traditsiooniliste maastike seisukohalt suur probleem. On reaalne oht, et kaitstavate objektide ja kohtade väärtus püsiasustuse kadumise tõttu kaob jäädavalt, kirjutab Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepp.
Liina Jänes: Lammutamist toetatakse taastamisest enam
Keskkonnatoetuste puhul on suurem rõhk harjumuspäraselt just looduskeskkonnal, kuid ka ehituspärandi säilitamine vajab tähelepanu, eriti olukorras, kus selle lammutamist toetatakse märkimisväärselt suuremate summadega kui taastamist, kirjutab kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes.
Maastike teema on köitnud asjaosalisi ka väljaspool Postimehe artiklite sarja
Kaidi Jakobson ja Katrin Rannik: Põllumajandusmaastik
Põllumajandusmaastik on metsa järel levikult teine maastikutüüp Eestis. Linnutiivul üle Eesti lennates näeb poolel pinnal metsa, ning arvestades, et põllumajandusliku maastiku pindala on üle ühe miljoni hektari, siis moodustab see metsast üle jäävast pinnast ligi poole, kirjutavad Kaidi Jakobson ja Katrin, Rannik maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroost.
Taavi Pae: Maastikud ja nende liigestamine
Maastike loodusgeograafiline liigestus on läbi aegade olnud üks geograafide lemmikteemasid. Võib isegi öelda, et iga endast lugupidav geograaf on teinud oma maastikulise liigestuse, kirjutab Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli teadur Taavi Pae.
