Sotsiaalse taristu tasu võtmine on levinud instrument Eesti suuremates linnades ning nende lähiümbruse valdades. Sotsiaalse tasu maksmises või väljaehitamiskohustuse rakendamises lepitakse huvitatud isikuga kokku vabatahtlikkuse alusel või näiteks haldusakti kõrvaltingimusena. Sotsiaalse taristuga seotud küsimuste sisustamise osas on KOV-il lai kaalutlusruum. Arendamisest huvitatud isikud on selliste kokkulepete sõlmimisel tihtipeale sundolukorras ning neil puudub ettenähtavus kantavate kulutuste ulatuse osas, mis kokkuvõttes muudab kinnisvaraarendused kallimaks. Sotsiaalse taristu väljaehitamise või sellega seonduvate kulude kandmise üle on õiguslik diskussioon toimunud juba ligi kümme aastat. Erinevalt teede ja tehnorajatiste väljaehitamiskohustuse üleandmisest, ei ole aga siiani õiguslikult selge sotsiaalse taristu ehitiste väljaehitamine või kulude kandmine erasektori poolt. Analüüs käsitleb sotsiaalse taristu tasu õigusraamistiku kujundamist.
Analüüsi koostamise raames kaasati Keila, Kiili, Lääne-Harju, Saaremaa, Saku, Viimsi, Saue ja Tartu vald ning Tallinna ja Tartu linn. Samuti uuriti elamuehitusega tegelevate kinnisvara arendajate arvamust. Tulemusi tutvustati Õiguskantsleri büroole.
Võrdlusriikide õiguse ja praktika analüüsis käsitleti Soome, Leedu, Hollandi ja Hispaania õigust. Teiste Euroopa Liidu lepinguriikide võrdleva analüüsi koostamiseks kaasati Soome, Leedu, Hollandi ja Hispaania õigusspetsialistid või advokaadibürood.
Tehtud uuringust annavad ülevaate Advokaadibüroo Sorainen ja Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE).