Riigikohus tegi 1. märtsil 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-79-16, millega jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse, milles palusid kohustada Sauga valda tagama vaba avalikku juurdepääsu Pärnu jõe kallasrajale. Halduskohus rahuldas kaebuse. Kolmandad isikud esitasid apellatsioonkaebused ringkonnakohtule, mille kohus rahuldas osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse osaliselt ning jättes kaebajate kohustamiskaebuse rahuldamata. Kaebajad esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Riigikohtu seisukohad
1. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks asjaolu, et see puudus hilisemas üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeeringu kehtestamisega muutub kehtetuks üksnes samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering (kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 24 lg 6).
2. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks ka see, et vastav kaust ei ole kohalikus omavalitsuses säilinud. Seni, kuni planeeringu sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Ringkonnakohus on tuvastanud kaudsete tõendite põhjal üheselt planeeringu sisu.
3. Detailplaneeringu maa sihtotstarvet on korraldusega muudetud ja enam pole planeeringus ette nähtud haljasala, mida läbides võiks kallasrajale jõuda. Seetõttu ei eksisteeri enam detailplaneeringust tulenevat kohustust maa avaliku kasutuse tagamiseks.
4. Silmas tuleb pidada kaebuse esitamise ajal kehtinud looduskaitseseaduse § 36 lõikest 1 ja kehtivast keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lõikest 7 tulenevat kohaliku omavalitsusüksuse kohustust tagada avalik juurdepääs kallasrajale. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele ligi pääseda. Seadusest ei tulene isiku subjektiivset õigust nõude konkreetsest kohast juurdepääsu, kuid mõistlikud juurdepääsuvõimalused peavad olema siiski tagatud.
