Riigikohus tegi 8. augustil 2018. a kohtuotsuse haldusasjas 3-16-1472, millega rahuldas MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse, jättis füüsilisest isikust kaebajate kassatsioonkaebused rahuldamata ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Riigikohus tegi tühistatud osas uue otsuse kaebuse rahuldamise ja Hiiu maavanema mereplaneeringu kehtestamise korralduse tuuleenergia tootmise alade tühistamise osas.
Vabariigi Valitsuse korraldusega algatati maakonnaplaneeringute koostamine, millega pandi maavanemale ülesandeks mereplaneeringu koostamine koos keskkonnamõju hindamisega ning selle esitamine järelevalve teostamiseks. Maavanem koostas ning võttis vastu maakonnaplaneeringu, mille kaks valda jätsid kooskõlastamata. Maavanem kehtestas mereplaneeringu, mille peale esitasid puudutatud isikud kaebused. Halduskohus jättis kaebused rahuldamata. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebused, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused.
Riigikohtu seisukohad
1. Mittetulundusühingul võib olla keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 31 lõikest 2 ja § 31 lõike 1 punktist 1 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus.
2. Füüsilisest isikust kaebajatel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks.
3. Kuigi ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (edaspidi EhSRS) § 1 lõige 1 sätestab, et enne planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) uue redaktsiooni jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes PlanS varasemas redaktsioonis sätestatud nõuetest, siis erinevalt varasemast, ei näe hetkel kehtiv seadus populaarkaebuse vormis maakonnaplaneeringu vaidlustamist ette.
4. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu varasema PlanS § 26 lõike 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lõikest 1 ei tulene.
5. Kuigi KeÜS § 30 lõikest 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus pöörduda kohtusse, ei ole see kaebeõigus piiramatu. Vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, mistõttu peab ka kaebuse alus seonduma eelnimetatutega. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega.
6. Varasema keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 2 lõige 2 sätestas keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärgi, mis pidi toimuma planeerimismenetlusega paralleelselt, kuna mängib aktiivset rolli planeeringulahendusel kujunemisel.
7. Mereplaneeringu alusel tuuleparkide rajamine piirdub loamenetlustega, milles keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise kohustus puudub. Mereplaneeringu, kui abstraktse dokumendi eesmärk, on määrata üksnes tuuleenergia tootmise alad ning välistada mujale tuulikute rajamise võimalus.
8. Keskkonnamõju strateegilise hindamise raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja hindamise ülesanded täitmata põhjusel, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele, näeb seadus selle koostamisel ette keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse tulenevalt PlanS varasema redaktsiooni § 7 lõikest 6 ning KeHJS varasema redaktsiooni § 31 punktist 1. Väide, et täpsemat mõjuhindamist takistab määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel, ei ole põhjendatud. Riikliku tasandi planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad.
9. Mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult kindlaks määrata, kuid seoseid maismaaga ei tohiks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse.
