Vastus:
Vastavalt kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lõikele 2 koosneb planeering planeerimise tulemusena valminud seletuskirjast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Kuna tegemist on üldosa sättega, siis kehtib see ka kõigi varem koostatud planeeringute kohta. Sarnane säte oli olemas ka varasemalt kehtinud seadustes. Vastavalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) §-le 2 jäid kõik ka eelnevate seaduste alusel koostatud planeeringud kehtima.
Aja jooksul on planeeringu menetluse ja sisunõuded veidi muutunud – uuenenud ja täpsustunud. Mõnikord tuleb planeeringutes ette kahjuks ka vigu. Õiguspärase haldusaktiga õiguspäraselt kehtima hakanud planeering kehtib vaatamata tema muudele puudustele. Seega juhul, kui on planeeringudokumentides viga – näiteks sama asja kohta on seletuskirjas üks number ja joonisel teine – siis tuleb uurida konkreetset planeeringut. Kuna planeering on ühe maatüki kohta koostatud terviklik ruumilahendus, siis tuleb vaadata läbi ülejäänud planeeringu dokumendid, nendes sisalduvad teised maakasutus- ja ehitustingimused. Analüüsima peab, kumb number sobib ülejäänud planeeringuga paremini kokku. Ehk siis välja peab selgitama, mis oli haldusakti väljaandja algne mõte.
Planeerimisseaduse tegemisel eelnõu juurde koostatud seletuskiri märgib, et tõlgendamisel tuleks lähtuda joonisest, aga tähele tuleb panna, et joonise eelistamise põhjusena märgitakse, et „tulevikus saab just see aluseks planeeringute infosüsteemi kannete tegemisel“ (vt seletuskiri lk 16). Juhul, kui planeering on koostatud sel ajal, kui infosüsteemi kandmine polnud mõttes, siis ei saa ka lugeda joonise eelistamist põhjendatuks.
Seega tuleb planeeringu elluviimisel alati lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest. Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel või vea parandamisel lugeda ka (kättesaadavuse korral) planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. Kindlasti tuleb tähele panna, milline versioon on avalikustatud. Ja võib olla kõige tähtsam on tähele panna, et planeering oleks teistele isikutele oluliste riiveteta elluviidav, st erinevaid huvisid maksimaalselt arvestav.
Akti väljaandjal ehk planeeringu kehtestajal on õigus öelda, kuidas on “õige” akti lugeda. Tõlgenduse alusel saab lünki täita. Vigase planeeringu puhul võib selguse huvides korrigeerida planeeringut nii, et vastavalt PlanS §-le 140 tunnistatakse planeering osaliselt kehtetuks.
