Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga.
Kohalikul omavalitsusel ei ole takistatud kaitsta piirkonna elanike tervist mõjusamalt, kui hädavajalik. Atmosfääri õhu kaitse seaduse § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks.
Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Seega ei saa arendaja normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida.
PlanS § 8 ja § 12 lg 2 (elukeskkonna parendamise põhimõte ja otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõte) tuleneb, et olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada.
Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele.
Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana on võimalusena erandlik ja subjektiivne õigus seda nõuda puudub. Seega on selle kohaldamisel vajalik rakendada kõrgendatud põhjendamiskohustust.
