Planeerimisseaduse 2. peatükk: planeerimise põhimõtted

Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitus- ja planeerimisalastes seadustes ei olnud siduvaid põhimõtteid kuigi palju. Osaliselt aitas see asjaolu kindlasti kaasa planeerimistegevuse eklektilisusele ning üsnagi juhuslikule ruumilisele arengule Eestis. Alates 1.07.2015 kehtiva planeerimisseaduse 2. peatükis on planeerimise põhimõtted senisest märksa põhjalikumalt lahti kirjutatud.

Põhimõtted võib jagada kaheks – planeeringute sisulisi ülesandeid kujundavateks ning menetluslikeks. Planeeringute sisu aitavad kujundada elukeskkonna parendamise ning otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõtted. Menetlusnorme aitavad lahti mõtestada avalikkuse kaasamise ja teavitamise, huvide tasakaalustamise ja lõimimise ning teabe piisavuse põhimõtted.

Planeerimise põhimõtted on olulised, kuna läbi nende rakendamise luuakse eeldused planeeringute kvaliteetsele menetlusele ja sisule. Planeeringute eesmärgiks on ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine ning planeeringulise terviklahenduse loomine vastavas piirkonnas, laiemalt võttes – eelduste loomine hea keskkonna kujunemiseks. Planeerimise põhimõtete järgimine on otseselt nende eesmärkide saavutamise teenistuses – nii protsessi suunamisel kui põhjendatud planeeringulahenduse väljatöötamisel.

Planeeringuid koostatakse alati arvestusega, et need ka ellu viiakse. Ka selles osas on seosed planeerimise põhimõtetega ilmselged. Teabe piisavus on, näiteks, väga oluline selleks, et välja valitud planeeringulahendus oleks kvaliteetne ja oma sisult realistlik. Seejuures saadakse osa teabest ka läbi avalikkuse kaasamise. Viimane aga koos huvide tasakaalustamisega võimaldab jõuda kokkulepeteni, mis on vajalikud planeeringu elluviimise tagamiseks. Kvaliteetne ja läbiräägitud planeering, mis on suunatud keskkonna parendamisele ja teostab seda läbi otstarbeka maakasutuse, on eri osapooltele oluliseks motivaatoriks sellist planeeringulahendust ellu viia.

Maakasutusele ja ehitamisele tuleb planeeringutes mõistetavalt seada piiranguid, aga need piirangud ja nende kohaldamise alused ei saa olla ainult kaalutlemise tulemusena sündinud, vaid peavad tuginema normidele. Seega, kuigi valdkonna omapära tõttu ei ole mõistlik planeerimise jaoks luua väga üksikasjalikku regulatsiooni, siis planeerimise põhimõtete täpsem sõnastamine on igati põhjendatud, kuna see vähendab tõenäosust, et planeeringu koostamise käigus langetatakse otsuseid suvaliselt. Kuna planeeringu koostamise korraldamisel on võrreldes teiste haldusmenetlustega jäetud oluliselt suurem vabadus kaalutlemisel, siis on selgemad ja rohkem lahti kirjutatud planeerimise põhimõtted kindlasti abiks põhjendatud ja õiglasemalt kaalutletud planeeringuotsuste tegemisele.

Põhimõtted ei pea väljenduma otseselt konkreetses planeeringuülesande lahenduses, aga neile tuginemine annab olulised kaalutlusargumendid ühe või teise valiku kasuks otsustamisel.

Planeerimisseaduse 2. peatükis toodud põhimõtete paremaks mõistmiseks on koostatud selgitav dokument: planeerimise põhimõtete rakendamine, mis on jaotatud viieks peatükiks. Iga põhimõtte lahtiseletamisel on kasutatud sama struktuuri. Peatüki juhatab sisse planeerimisseaduse sõnastus, millele järgneb põhimõtte põhiolemuse lühiselgitus. Seejärel viidatakse, kellele ja millist tüüpi planeeringutele eeskätt antud põhimõte rakendub. Kindlasti ei tähenda see, et põhimõtet ei peaks rakendama teised menetlusosalised või et seda ei tuleks silmas pidada lõigus nimetamata planeeringuliikide puhul. Iga peatüki teine pool esitab põhimõtte mõistmiseks vajalikud olulisemad mõisted ning selgitab pikemalt, kuidas toimub konkreetse põhimõtte rakendamine.

Planeerimise põhimõtteid selgitava dokumendi on koostanud Rahandusministeeriumi planeeringute osakond, tuginedes Sandra Mikli (Justiitsministeerium) ja Heikki Kalle (Eesti Keskkonnainstituut) sisendile.