Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.12.2025 kohtuotsus asjas nr 5-25-6
Kohtuasja sisuks oli õiguskantsleri taotlus tunnistada Tallinna Linnavolikogu 15.12.2022 määruse nr 24 „Avalikult kasutatava ehitise ehitamise ja selle rahastamise kord“ § 18 põhiseadusega vastuolus olevaks. Viidatud määruse § 18 reguleeris projekteerimistingimuste ja ehitusloa andmise menetluses lepingu sõlmimist juhul, kui selgub, et ehitamine toob kaasa vajaduse avalikku ehitist rekonstrueerida ja/või laiendada või ehitada uus avalik ehitis. Õiguskantsler leiab, et määruse säte on kehtestatud volitusnormita ning et leping oma olemuselt on kohustuslik ehk selle sõlmimata jätmisel ei anta taotlejale ehitusluba ega projekteerimistingimusi,
Kolleegium leiab, et Tallinn on lepingut sõlmides jõupositsioonil ning kui see jääb tegemata, võib tulemuseks olla projekteerimistingimuste või ehitusloa andmisest keeldumine, mis toob kaasa põhiõiguste riive. Viimane eeldab aga kohaliku omavalitsuse üksuse (KOV) määruse puhul seaduslikku alust. Lisaks märgib kolleegium:
- üldjuhul võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga (HMS § 90 lg 1). Erand sellest on olukord, kui KOV annab määruse kohaliku elu küsimuse korraldamiseks. Sel juhul võib määruse anda ka volitusnormita. Kui seaduses on volitusnorm olemas, tuleb järgida volitusnormi piire (HMS § 90 lg 2). Seaduses sätestatud volitusnorm on vajalik ka siis, kui KOV annab määruse, mis riivab põhiõigusi. See kehtib ka juhul, kui määrus on antud kohaliku elu küsimuste lahendamiseks (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 154 lg 1) (vt nt RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 27) (punkt 39);
- määruse nr 24 § 18 võimalike õiguslike alustena on viidatud PlanS § 131 lõiked 2 ja 21. Need sätted ei ole asjakohased, nende kehtivusala on piiratud detailplaneeringumenetlusega ning PlanS § 131 lõikes 1 nimetatud rajatistega. Samuti on asjakohatu viide KOKS § 35 lõikele 5 (punkt 40);
- kolleegium leiab, et ka HMS § 53 lõike 2 punktid 2 ja 3 ning § 98 lõige 1 nende koostoimes ei saa olla määruse andmise aluseks (vt ka 5-24-34) (punkt 41);
- kui detailplaneeringu alusel toimuvas ehitusloa menetluses ilmneb vajadus avaliku ehitise järele, mida kehtestatud detailplaneeringus ei ole käsitletud, siis on tegemist puudusega detailplaneeringus. Selle saab kõrvaldada üksnes planeeringumenetluses (punkt 45);
- seda, millised kulutused võivad detailplaneeringulahenduse elluviimisega kaasneda (sh vajadus avalike ehitiste järele), peab KOV kaaluma detailplaneeringu menetluses (vt viidatud RKPJKo 5-24-34/13, p-d 41 ja 46). Vajadus avaliku ehitise järele võib tuleneda ka mitme arendusprojekti koosmõjust (vt viidatud RKPJKo 5-24-34/13, p 55) (punkt 46);
- kui arendaja tegevus võib tingida vajaduse avaliku ehitise järele, siis kõik sellega seonduv, sh kas, kuhu ja missugune ehitis rajada ning millistel tingimustel sõlmib KOV selleks halduslepinguid, ei puuduta üksnes arendatavat või sellega külgnevaid kinnistuid. Tegu on avalikkuse kõrgendatud huvisfääri kuuluvate küsimustega, mille lahendamisel on oluline ruumiline mõju. Sellise avaliku ehitise rajamine eeldab terviklikku ruumiplaneerimist, milleks tuleb viia läbi detailplaneeringumenetlus (punkt 47);
- kehtiva detailplaneeringu resolutsioon on täitmiseks kohustuslik, sh detailplaneeringu kehtestanud KOV-ile (vt HMS § 60 lõige 2). Arendaja saab sellises olukorras eeldada, et avaliku ehitise rahastamise küsimus ehitusloa menetluses ei tõusetu ning maad saab kasutada detailplaneeringus nimetatud sihtotstarbel ja selles sätestatud tingimustel (vt PlanS § 126 lg-d 1 ja 4) (punkt 49).
