Vastus:
Planeerimisseaduse § 138 lg 2 näeb ette, et ainult siis võib loobuda avaliku arutelu läbiviimisest ja valdkonna eest vastutava ministri poole pöördumisest, kui kõiki arvamusi on arvesse võetud. Arvamuse sisu on seaduses reguleerimata; me ei saa nõuda, et arvamuse andja kinnitaks oma arvamust uuringute või muude tõenditega. Arvamus on vormivaba.
Arvamuse andja eeldab, et arvamust saates uurib kohalik omavalitsus ise, kas tema esitatud väited on tõesed või mitte; kas esitatud ettepanekuid saab arvestada või mitte. Tema poolt kirja saatmine on nn „suhtlemise algus“, kus arutelul ja riigihalduse ministri juures ärakuulamisel olles selgub, miks ta selle arvamuse andis. Avaliku halduse ülesanne on selgitada välja tegelik huvi.
Planeerimisseaduse § 135 lg 11 kohaselt on vajalik pärast avalikul väljapanekul esitatud arvamuse kohta vastuskirja saatmist korraldada avalik arutelu ja arvamuse arvestamata jätmisel minna ka riigihalduse ministri juurde. Isik võib loobuda oma arvamusest. Kui arvamusest ei loobuta, peab kohalik omavalitsus põhjendama, miks arvamust ei arvesta ja selleks võib viidata näiteks tehtud uuringutele ja muudele asjaoludele.
Planeeringu võib kehtestada sõltumata sellest, kui palju on vastuväiteid või arvamusi. Kohalikul omavalitsusel on diskretsiooniõigus otsustada, kas ja milliseid arvamusi arvesse võtta, kuid tal on kohustus selgitada ja kaalutleda kõiki arvamusi.