Kohtulahendid

3-20-2273/28

Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga.
Kohalikul omavalitsusel ei ole takistatud kaitsta piirkonna elanike tervist mõjusamalt, kui hädavajalik. Atmosfääri õhu kaitse seaduse § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks.
Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Seega ei saa arendaja normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida.
PlanS § 8 ja § 12 lg 2 (elukeskkonna parendamise põhimõte ja otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõte) tuleneb, et olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada.
Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele.
Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana on võimalusena erandlik ja subjektiivne õigus seda nõuda puudub. Seega on selle kohaldamisel vajalik rakendada kõrgendatud põhjendamiskohustust.

3-20-19/62

Müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist ei tohi jätta kasutusloa menetlusse.
Riigikaitselise müra all tuleb mõista vaid riigikaitseliste põhifunktsioonidele vastavat tegevust, ennekõike Kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste tegevust, nt õppusi Kaitseväe harjutusväljakul. Selle alla ei liigitu igasugune tegevus kogu ühiskonda haarava laiapindse riigikaitse raames, nt sisejulgeoleku tagamist.
Riigikaitselise maa sihtotstarbest ei tulene, et kinnistul toimuv tegevus on riigikaitseline.
PlanS §-st 8 (elukeskkonna parendamise põhimõte) tuleneb, et planeerimismenetluses tuleb olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada.
Müraolukorra olulist halvendamist tuleb püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14).

3-20-2247/53

Detailplaneeringut võib kehtetuks tunnistada ka siis, kui seda on juba asutud ellu viima. Seega PlanS § 140 lg 1 p 1 ja p 2 toodud kehtetuks tunnistamise alused on alternatiivsed ehk kehtetuks tunnistamiseks piisab vaid ühe aluse olemasolust.
Detailplaneering teenib ka naabrite huve, sest välistab planeeringuga lubatust suuremate ehitiste ehitamise, ehitamise väljapoole hoonestusala ning tagab miljöö kaitse.
Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasi järgmistesse etappidesse.
Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel peab järgima planeerimisseaduse § 10 toodud huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõtet.
Naabrid ei pea üksikasjalikult tõendama, kuidas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine nende õiguseid ja huve riivab. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks.

Riigikohtu halduskolleegium ei rahuldanud 28. detsembril 2021. a haldusasjas 3-17-2023 kaebust, milles nõuti linnavalitsuse otsuse tühistamist, millega määrati ehitusõigus projekteerimistingimuste väljastamiseks, mitte detailplaneeringu koostamise menetlusega alustamiseks.

Tühistamiskaebuse rahuldamise üldise eelduse sätestab riigivastutuse seaduse § 3 lõige 1, mille järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks.

Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 125 lõike 5 sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda.

Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust. Seega on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. Naabril on õigus, et mõlema menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse.

Puudutatud isikutel võib olla võimalus tugineda PlanS § 125 lõikele 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, seal hulgas olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lõikes 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise.

Põhiseaduse § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel.

3-3-1-73-16

Riigikohus tegi 28. juuni 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-73-16, millega rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja osaliselt halduskohtu otsuse, jättes muus osas halduskohtu otsuse muutmata.

Konguta Vallavolikogu kehtestas määrusega valla üldplaneeringu, mille põhijoonisel on vaidlusaluse planeeritava maa-ala maakasutuse sihtotstarbeks puhke- ja virgestusala, märkega „motorada“. Vallavolikogu kehtestas 18. juuni 2014. a puhke-, virgestus- ja motospordikompleksi rajamiseks detailplaneeringu. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse detailplaneeringu kehtestamisotsuse tühistamiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas. Kolmandad isikud, kes on detailplaneeringust huvitatud isikud, esitasid kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 29.2 lg 1 defineeris olulise ruumilise mõjuga objekti (ORMO) kui objekti, millest tingitult transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus muutuvad objekti kavandatavas asukohas senisega võrreldes oluliselt ja mille mõju ulatub suurele territooriumile. Vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud nimekirjale oli ORMO-ks ka moorosõidukite alaline võidusõidu- või testimisrada.

2. PlanS § 29.2 lg 3 kohaselt tuli ORMO asukoht valida üldplaneeringu kohaselt. Üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine.

3. Käesoleval juhul on vastustaja kontrollinud, kas detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa PlanS § 29.1 lg-s 1 nimetatud mõjude olulise suurenemise võrreldes krossiraja senise kasutusega. Nimelt koostati detailplaneeringu menetluse käigus keskkonnamõju eelhinnang, mille järeldustele tuginedes otsustati keskkonnamõju strateegiline hindamine jätta algatamata.

3-17-2013/31

Riigikohtu halduskolleegium leidis 26. mail 2021. a kohtuotsuses 3-17-2013, et tuuleenergia arendamise kasuks räägib oluline avalik huvi ja nii riigiasutustel kui ka kohalikul omavalitsusel tuleb teha mõistlikke pingutusi selle nimel, et planeeringutes kavandatud tuulepargi rajamine oleks võimalik.

Kohtusse jõudnud vaidlus puudutas Lavassaare turbamaardlas asuvat 892 hektari suurust maa-ala, mis sobis Pärnu maakonnaplaneeringu ja endise Sauga valla üldplaneeringu järgi tuulepargi rajamiseks. Samas on planeeringutes märgitud, et elektrituulikud on võimalik sinna püstitada alles pärast maavara ammendamist.

Eurowind OÜ ja Nelja Energia AS taotlesid 2017. aastal vallalt projekteerimistingimusi, et ehitada turbamaardla alale Elbu ja Nurme rappa tuulepark. Vald lükkas aga taotlused tagasi, sest Maa-amet ja Keskkonnaamet jätsid need kooskõlastamata. Ametid selgitasid, et riigimaal asuvatel kinnistutel toimub parajasti turba kaevandamine ning tuulikute püstitamine võiks halvendada juurdepääsu maavarale ja selle säilimist.

Samuti vaidlesid tuulepargi rajamisele vastu kaks kaevandusfirmat, sest praeguse tehnoloogia järgi kaevandatakse turvast korraga tervel tootmisväljakul ja maavara väljamine kestab rabades veel aastakümneid. Teistsugused meetodid oleks nende hinnangul tehniliselt keerulised ega tagaks turba kasutuskõlblikkust.

OÜ Eurowind vaidlustas valla korralduse halduskohtus. Ettevõte viitas muu hulgas sellele, et planeeringutes on maa-ala peetud tuulikute püstitamiseks sobivaks ja energiamajanduse arengukava järgi peab taastuvatest allikatest pärit elektri osakaal Eestis suurenema. Mujale ei saa aga erinevate piirangute tõttu tuuleparke rajada. Kaebaja väitel oleks võimalik turvas väljata esialgu ainult tuulikute alt ja seda lubab ka valla üldplaneering. Samuti saaks juurdepääsuks kasutada juba turba kaevandamiseks rajatud teid.

Haldus- ja ringkonnakohus jätsid OÜ Eurowind kaebuse rahuldamata, kuid Riigikohtu halduskolleegium tühistas täna varasemad otsused ja kohustas Tori valda – mis on Sauga valla õigusjärglane – taotlust uuesti läbi vaatama.

Kolleegium leidis, et kui planeeringutes on ette nähtud turbaalale tuulepargi rajamine, siis tuleb projekteerimistingimuste andmise üle otsustades teha kõik mõistlikult võimalik, et see plaan saaks teoks. See kohustus laieneb nii kohalikule omavalitsusele kui ka haldusmenetlusse kaasatud Keskkonnaametile ja Maa-ametile.

Riigikohus pidas tähtsaks, et nii tuuleenergia tootmise kui ka seni kasutusele võetud turbaalade ammendamise poolt räägib oluline avalik huvi. Rabade edasist kuivendamist tuleks vältida ning jätkata kaevandamist juba kasutusele võetud turbaaladel. Tuuleenergia tootmisvõimalusi kaaludes peab arvestama ka riigi seatud taastuvenergia tootmise eesmärkidega.

Seejuures võib Riigikohtu hinnangul avalikke huve kõige paremini teenida lahendus, mille puhul mõlemad tegevused toimuvad ühel ajal samas kohas, mistõttu tuleks lähemalt uurida, kas tehnilised lahendused seda võimaldavad.

Kolleegium märkis, et projekteerimistingimused kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. Seega võiksid need anda raamistiku läbirääkimiste pidamiseks igale arendajale. Kuivõrd arendusala paikneb riigi maal, on ehitusõiguse saamisel otsustav see, milline ettevõtja omandab maakasutusõiguse.

3-3-1-6-17

Riigikohus tegi 14. juuni 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-6-17, millega rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning tühistas Kuusalu Vallavolikogu otsuse. Kuusalu Vallavolikogu seadis kaebajale kuuluvale kinnistule valla kasuks sundvalduse, millega tagati avalik läbipääs riigimaanteele. Kaebaja esitas kaebuse volikogu otsuse tühistamiseks halduskohtule, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Ehitusseadustiku § 94 lg-st 1 ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p-st 7 ja § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on olemasoleva eratee alusele kinnistule võimalik seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks.

2. KASVS § 3 lg-st 4 tuleneb nõue, et sundvalduse seadmisele eelneks seaduses nimetatud haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul. Vaidlustatud korralduses puuduvad viited eriplaneeringule ja projekteerimistingimustele, mille alusel sundvaldus seati. Samuti ei ole üldplaneeringus erateed avalikult kasutatava teena ette nähtud.

3. Vallavolikogu varasema otsusega on kinnitatud valla kohalike teede nimekiri, milles on toodud ka vaidlusalune tee. Alates 01.01.2008 kehtima hakanud teeseaduse § 5.1 järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad.

4. Ehkki vaidlusalune tee on juba praegu avalikult kasutatav, ei piisa sellest sundvalduse seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi.

5-20-12

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei leidnud 6. aprilli 2021. a kohtuotsuses 5-20-12/9 vastuolu põhiseadusega õigusaktides, mille alusel Toila vald keeldus tuulepargile ehitusloa andmisest.

Kohtuasjas vaieldi selle üle, kas Toila vald tohtis keelduda ehitusloa väljastamisest Päite-Vaivina tuulepargile. Märtsis 2016 taotles Est Wind Power OÜ vallalt luba 28 elektrituuliku püstitamiseks. Omavalitsus ettevõttele luba ei andnud, sest Kaitseministeerium jättis ehitusprojekti kooskõlastamata, kuna tuulikud vähendaksid radari töövõimet ja ohustaksid nõnda Eesti riigi julgeolekut.

Est Wind Power OÜ vaidlustas valla korralduse halduskohtus ja ettevõtte kaebus rahuldati. Hiljem jõudis samasuguse tulemuseni ka ringkonnakohus, kuid muutis otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu hinnangul olid õigusaktid, millest Kaitseministeerium lähtus projekti kooskõlastamata jätmisel, osaliselt põhiseadusega vastuolus. Seetõttu puudusid ministeeriumil kooskõlastusest keeldumiseks õiguslikud alused ja vald ei saanud omakorda jätta ehitusluba andmata. Samas jagas kohus ministeeriumi seisukohta, et riigikaitse huvid võivad selles asjas õigustada ehitusloast keeldumist ning algatas Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas, et vaidlusalused ehitusseadustiku ja kaitseministri määruse sätted pole põhiseadusega vastuolus.

Ehitusseadustiku alusel välja antud ministri määruses on sätestatud riigikaitselise ehitise – näiteks radari – töövõime kriteeriumid. Kui kavandatav ehitis vähendab radari töövõimet, siis ei saa kohalik omavalitsus sellele ehitusluba anda.

Kolleegium märkis, et vaidlusalune piirang riivab ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Samas võib demokraatlikus ühiskonnas põhiõigusi ja -vabadusi piirata, kui eesmärk on põhiseadusega kooskõlas ja riive selle saavutamiseks proportsionaalne.

Põhiõiguste piirangud peavad olema sätestatud seaduse tasemele ning neid ei tohi delegeerida täitevvõimule. Riigikohus nentis, et keeld vähendada riigikaitselise ehitise töövõimet tuleneb seadusest ja ministri määrusega on kehtestatud üksnes tehnilised kriteeriumid. Seadus on ka piisavalt täpne ja ministri määrus on sellega kooskõlas.

Kolleegiumi hinnangul ei riiva vaidlusalused sätted põhiõigusi ka ebaproportsionaalselt, nagu väitis kaebaja. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et riivel on kaalukas legitiimne eesmärk – tagada Eesti riigi kaitsevõime. Samuti pole kahtluse alla seatud meetme sobivust või vajalikkust. Kaebaja ei pea aga oma õiguste riivet mõõdukaks, sest igasugune riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine ei õigusta tema arvates ehituskeeldu.

Riigikohus selgitas, et määrus ei välista ehitusloa andmist radarisüsteemi töövõime igasuguse mõjutamise puhul – seal pole silmas peetud mitte radari maksimaalset töövõimet, vaid eesmärgi saavutamiseks piisavat normatiivset töövõimet.

Kuigi keeld ehitada tuulegeneraatorid võib kinnistu väärtust vähendada, pole selline omandiõiguse piirang Riigikohtu hinnangul niivõrd ulatuslik, et tegemist oleks omandi nõusolekuta võõrandamisega. Kinnistut on ka edaspidi võimalik majanduslikult mõistlikult kasutada, mistõttu saab riivet pidada omandi kitsenduseks. Hoonestusõigust omandades ei saanud kaebajal olla kindlat teadmist, et tal lubatakse ehitada tuulepark.

Kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis ringkonnakohtu taotluse rahuldamata, siis on vallal nüüd võimalik 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsus sisuliselt vaidlustada Riigikohtu halduskolleegiumis.

3-3-1-79-16

Riigikohus tegi 1. märtsil 2017. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-79-16, millega jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse, milles palusid kohustada Sauga valda tagama vaba avalikku juurdepääsu Pärnu jõe kallasrajale. Halduskohus rahuldas kaebuse. Kolmandad isikud esitasid apellatsioonkaebused ringkonnakohtule, mille kohus rahuldas osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse osaliselt ning jättes kaebajate kohustamiskaebuse rahuldamata. Kaebajad esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks asjaolu, et see puudus hilisemas üldplaneeringus esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeeringu kehtestamisega muutub kehtetuks üksnes samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering (kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 24 lg 6).

2. Detailplaneeringut ei muuda kehtetuks ka see, et vastav kaust ei ole kohalikus omavalitsuses säilinud. Seni, kuni planeeringu sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Ringkonnakohus on tuvastanud kaudsete tõendite põhjal üheselt planeeringu sisu.

3. Detailplaneeringu maa sihtotstarvet on korraldusega muudetud ja enam pole planeeringus ette nähtud haljasala, mida läbides võiks kallasrajale jõuda. Seetõttu ei eksisteeri enam detailplaneeringust tulenevat kohustust maa avaliku kasutuse tagamiseks.

4. Silmas tuleb pidada kaebuse esitamise ajal kehtinud looduskaitseseaduse § 36 lõikest 1 ja kehtivast keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lõikest 7 tulenevat kohaliku omavalitsusüksuse kohustust tagada avalik juurdepääs kallasrajale. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele ligi pääseda. Seadusest ei tulene isiku subjektiivset õigust nõude konkreetsest kohast juurdepääsu, kuid mõistlikud juurdepääsuvõimalused peavad olema siiski tagatud.

3-18-529/137

Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 19. mail 2020. a haldusasjas 3-18-529/137 osaliselt keskkonnaühenduste ARB ja Eesti Looduskaitse Seltsi kassatsioonkaebuse ning tühistas Rail Balticu trassi Pärnu maakonnaplaneeringu trassilõikude 3A, 4A ja 4H osas. Ülejäänud osas jättis Riigikohus haldus- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Harju ja Rapla maakonnaplaneeringud jäid jõusse.

Riigikohtu halduskolleegiumi sõnul kehtestas riigihalduse minister Pärnu maakonnaplaneeringu õigusvastaselt, kuna välja polnud selgitatud mõju, mida Rail Baltic avaldab trassi kõrval asuvale Luitemaa linnualale. Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada, et kavandatav tegevus mõjutab oluliselt Natura ala kaitse eesmärke.

Luitemaa linnuala Natura eelhinnangus nimetati mitmeid raudtee võimalikku ebasoodsat mõju leevendavaid meetmeid, sealhulgas näiteks nõuded minimeerida müra ja ajastada ehitustööd väljapoole lindude pesitsusaega. Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale. Kas ja kuidas on võimalik raudteega kaasnevat mõju leevendada, tuleb välja selgitada just Natura hindamise, mitte eelhindamise etapis.

Keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus uuriti küll raudtee mõju must-toonekurgedele, merikotkastele ja metsistele, kuid need uuringud ei asenda Natura hindamist, mis võimaldab selgitada, kas kavandatav tegevus ohustab Luitemaa linnuala terviklikkust ja kaitse eesmärke. Kogutud andmed Luitemaa linnuala loodusväärtuste kohta on lünklikud. Sealjuures pole ammendavalt hinnatud, milline on Luitemaa linnuala kaitse eesmärgiks olevate linnuliikide olukord ja nende elupaikade seisund linnualal tervikuna ning kuidas mõjutaks raudtee linnuala terviklikkust. Natura hindamise aruande järeldused ei tohi sisaldada lünki ning peavad hajutama kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes.

Lisaks Luitemaa linnuala kõrvale jääva raudteetrassi lõigule 4A tühistas Riigikohus Pärnu maakonnaplaneeringus ka kaks trassilõiguga 4A ühendatud lõiku (3A ja 4H), et Rahandusministeeriumile jääks piisav kaalumisruum tuvastatud vea kõrvaldamiseks. Pärnu maakonnaplaneeringu tühistamise järel on Rahandusministeeriumil võimalik valida, kas algatada uus või uuendada vana planeerimismenetlus – mõlemal juhul tuleb teha Natura hindamine.

Planeeringu võib kehtestada juhul, kui nõuete järgi tehtud Natura hindamise tulemusel on võimalik veenduda, et kavandatav raudtee ei kahjusta Natura ala terviklikkust ega kaitse eesmärke. Kui Luitemaa Natura hindamise tulemustest nähtub, et raudtee võib Luitemaa linnuala terviklikkust kahjustada, on Vabariigi Valitsusel keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse järgi siiski võimalus kehtestada Pärnu maakonnaplaneering ka kavandatud kujul. Vabariigi Valitsus võib seda teha juhul, kui alternatiivseid lahendusi pole ning raudtee rajamine on vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel.

Tulenevalt riigikohtu otsusest kaalub rahandusministeerium koostöös teiste ministeeriumitega esmajärjekorras Pärnu maakonnaplaneeringu uuendamist, mille raames viiakse läbi Rail Balticu trassi ehitamiseks asjakohane mõjude hindamine Luitemaa Natura ala piirkonnas.

3-13-385

Riigikohus tegi 5. märtsil 2019. a kohtuotsuse haldusasjas 3-13-385, millega rahuldas Rapla valla kassatsioonikaebuse osaliselt: tühistas Ringkonnakohtu otsuse reoveepumpla kasutusloa õigusvastaseks tunnistamise osas. Ülejäänud osas jättis halduskolleegium otsuse muutmata.

Vallavalitsus väljastas kasutusloa detailplaneeringukohaste juurdepääsuteede ja insenervõrkude kasutamiseks, mille peale esitas juurdepääsutee äärne ettevõtte kaebuse halduskohtule kasutusloa tühistamiseks või alternatiivselt kasutusloa korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus tunnistas kasutusloa õigusvastaseks. Vald esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas tühistades halduskohtu otsuse osaliselt. Vald esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest. Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente.

2. Kui detailplaneeringu seletuskirjas sätestatakse, et planeeringulahenduse elluviimiseks on vajalik ühes etapis välja ehitada kõik kavandatud juurdepääsuteed, siis on see põhimõte planeeringu elluviimisel siduv, kuna tegemist on lahendusega, mis sätestati läbirääkimiste tulemusena. Tegemist on kohaliku omavalitsuse, arendaja ja naaberkinnisasja omaniku vahelise kompromissiga.

3. Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale, ehk planeeringu koostamisest huvitatud isikule, kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida planeeringuga kehtestatud nõudeid.

4. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras.

5. Nii varasemalt kehtinud ehitusseaduse § 13 lõikes 1 ning kehtivas planeerimisseaduse § 131 on sätestatud põhimõte, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, valgustuse ja kanalisatsiooni väljaehitamise tagab kohalik omavalitsus, kui kokku ei ole lepitud teisiti. Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel. Seega on isikul võimalik kohustamisnõude kaudu taotleda mahasõitude valmisehitamist kohalikult omavalitsuselt kui planeeringu korraldajalt.

6. Õigusvastane ehitusluba ei välista igal juhul kasutusloa andmist. Seega oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga.

5-18-4/10

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 18. jaanuar 2019 kohtuotsusega 5-18-4/10 rahuldamata Tartu Linnavolikogu taotluse tunnistada kehtetuks planeerimisseaduse need sätted, mis kehtestavad riigi eriplaneeringu koostamise alused ja piirangud, ning sätted, mis võimaldavad riigi eriplaneeringu koostamisest huvitatud isikul kanda riigi eriplaneeringu mõjude hindamisega seotud kulud. Tartu Linnavolikogu esitatud taotluse kohaselt on need sätted vastuolus kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhiseadusliku tagatisega ning õigusselgusetud.

Kolleegium leidis esmalt, et kuigi Tartu Linnavolikogu vaidlustatud planeerimisseaduse sätted pole normitehniliselt laitmatud, ei ole nad põhiseadusvastaselt õigusselgusetud, kuna neid on võimalik harilikke tõlgendamismeetodeid rakendades mõistlikul viisil sisustada (otsuse p 68).

Teiseks leidis kolleegium, et planeerimisseaduse § 27 lõiked 1–3, mis sätestavad riigi eriplaneeringu koostamise alused ja piirangud, ei piira põhiseadusvastaselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kolleegiumi hinnangul on riigi eriplaneeringu kui riigile oluliste objektide püstitamist tagava instrumendi koostamine riigielu küsimus, mille reguleerimisel on Riigikogul suur otsustusruum (otsuse p 79). Võimaldades koostada riigi eriplaneeringu PlanS § 27 lõigetes 1–3 sätestatud tingimuste järgimise korral ilma puudutatud omavalitsusüksuse siduva nõusolekuta, ei ole seadusandja seda otsustusruumi meelevaldselt kasutanud (otsuse p 80).

Riigi eriplaneeringu koostamisest huvitatud isiku osalemise kohta selle mõjude hindamise rahastamisel märkis kolleegium, et seda võimaldavad sätted ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust, kuna ka juhul, kui mõjude hindamise kulud kannab riigi eriplaneeringust huvitatud isik, on riigi eriplaneeringu algatamise eelduseks PlanS § 27 lõigetes 1–3 toodud tingimuste täitmine, samuti ei saa selline isik (planeeringu korraldaja õiguspärase tegevuse korral) rahastamise kaudu mõjutada edasist eriplaneerimismenetlust (otsuse p 54).

Kolleegium hindas vaidlustatud sätete kooskõla põhiseadusega PSJKS § 8 alusel abstraktse normikontrolli menetluses. Kolleegium rõhutas, et iga konkreetse riigi eriplaneeringuga kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigusesse sekkumise õiguspärasuse tagavad PlanS § 27 lõigetes 1–3 sätestatud tingimuste täitmise põhjendamise nõue, suure riikliku või rahvusvahelise huvi kohalike huvidega kaalumise kohustus, puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuste kaasamine erinevates menetlusetappides ning Vabariigi Valitsuse eriplaneeringu menetluses vastu võetud kaalutlusotsuste kohtulik kontroll (otsuse p 88).

3-16-1472

Riigikohus tegi 8. augustil 2018. a kohtuotsuse haldusasjas 3-16-1472, millega rahuldas MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse, jättis füüsilisest isikust kaebajate kassatsioonkaebused rahuldamata ning tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Riigikohus tegi tühistatud osas uue otsuse kaebuse rahuldamise ja Hiiu maavanema mereplaneeringu kehtestamise korralduse tuuleenergia tootmise alade tühistamise osas.

Vabariigi Valitsuse korraldusega algatati maakonnaplaneeringute koostamine, millega pandi maavanemale ülesandeks mereplaneeringu koostamine koos keskkonnamõju hindamisega ning selle esitamine järelevalve teostamiseks. Maavanem koostas ning võttis vastu maakonnaplaneeringu, mille kaks valda jätsid kooskõlastamata. Maavanem kehtestas mereplaneeringu, mille peale esitasid puudutatud isikud kaebused. Halduskohus jättis kaebused rahuldamata. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebused, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused.

Riigikohtu seisukohad

1. Mittetulundusühingul võib olla keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 31 lõikest 2 ja § 31 lõike 1 punktist 1 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus.

2. Füüsilisest isikust kaebajatel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks.

3. Kuigi ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (edaspidi EhSRS) § 1 lõige 1 sätestab, et enne planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) uue redaktsiooni jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes PlanS varasemas redaktsioonis sätestatud nõuetest, siis erinevalt varasemast, ei näe hetkel kehtiv seadus populaarkaebuse vormis maakonnaplaneeringu vaidlustamist ette.

4. Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu varasema PlanS § 26 lõike 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lõikest 1 ei tulene.

5. Kuigi KeÜS § 30 lõikest 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus pöörduda kohtusse, ei ole see kaebeõigus piiramatu. Vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, mistõttu peab ka kaebuse alus seonduma eelnimetatutega. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega.

6. Varasema keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 2 lõige 2 sätestas keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärgi, mis pidi toimuma planeerimismenetlusega paralleelselt, kuna mängib aktiivset rolli planeeringulahendusel kujunemisel.

7. Mereplaneeringu alusel tuuleparkide rajamine piirdub loamenetlustega, milles keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise kohustus puudub. Mereplaneeringu, kui abstraktse dokumendi eesmärk, on määrata üksnes tuuleenergia tootmise alad ning välistada mujale tuulikute rajamise võimalus.

8. Keskkonnamõju strateegilise hindamise raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja hindamise ülesanded täitmata põhjusel, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele, näeb seadus selle koostamisel ette keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse tulenevalt PlanS varasema redaktsiooni § 7 lõikest 6 ning KeHJS varasema redaktsiooni § 31 punktist 1. Väide, et täpsemat mõjuhindamist takistab määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel, ei ole põhjendatud. Riikliku tasandi planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad.

9. Mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult kindlaks määrata, kuid seoseid maismaaga ei tohiks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse.

3-3-1-23-16

Riigikohus tegi 30. novembril 2016. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-23-16, millega rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. Luunja Vallavolikogu (volikogu, vastustaja) kehtestas üldplaneeringu. Isikud esitasid kaebuse halduskohtule, milles palusid tühistada määruse, millega üldplaneering kehtestati. Volikogu tunnistas määruse kehtetuks. Halduskohus lõpetas kaebuse menetluse.

Vaideotsusega rahuldas volikogu isiku X (kaebaja) vaide osas, milles nõuti kinnistute üldplaneeringu kohta haldusakti vastuvõtmist. Vaie jäeti rahuldamata määruse kehtetuks tunnistamise nõudes. Isik X esitas halduskohtule kaebuse vaideotsuse tühistamiseks või volikogu kohustamiseks kehtestama kinnistute maaüksuste ala üldplaneeringu. Halduskohus rahuldas isiku X kaebuse. Luunja vald esitas apellatsioonkaebuse, mille kohus rahuldas. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et ulatusliku kaalumisruumiga haldusaktide kohtuliku vaidlustamise korral toob haldusakti põhjendamata jätmine üldjuhul kaasa haldusakti tühistamise, sest kohtul ei pruugi olla võimalik hinnata haldusakti andmise aluseks olnud mõttekäigu õiguspärasust. Vastustaja on selles kohtuasjas möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult.

2. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on praegu maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Vastustaja on seda õigust rikkunud.

3. Praeguse kohtuvaidluse tulemuse äraootamine ei saa ka kuidagi lihtsustada ega kiirendada volikogu tööd uue planeerimisotsuse läbimõtlemisel. Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. Praegune kohtuvaidlus puudutab menetluslikke küsimusi. Kohus ei saa selles asjas asuda hindama, kas planeering tuleb uuesti kehtestada vastuvõetud kujul.

4. Selles asjas ei ole uus kaasamine vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga. Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti.

5. Haldusakt jõustub teatavaks tegemisest. Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust või haldusorgani otsust.

üldplaneering

3-3-1-57-16

Riigikohtus tegi 9. novembril 2016. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-57-16, millega jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X andis Vaivara Vallavalitsusega sõlmitud lepinguga erateena avalikuks kasutamiseks enda kinnistul asuva tee. Isik X esitas vallavalitsusele teate lepingu ülesütlemise kavatsuse kohta. Vaivara Vallavolikogu otsustas seada tähtajatu sundvalduse Vaivara valla kasuks teeservituudina (avalikult kasutatav tee) kinnistule. Isik X esitas kaebuse halduskohtule, mille kohus rahuldamata jättis. Ringkonnakohus jättis isiku X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Isik X esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukohad

1. Vaidlustatud vallavolikogu otsus oli üldplaneeringu elluviimiseks vajalik. TeeS § 4 lg 3 järgi oli eratee avalikuks kasutamiseks määramise eelduseks üldjuhul omanikuga sõlmitud leping. Kaebaja oli taganenud TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppest vallaga ja seega ei olnud üldplaneeringu järgimist võimalik tagada lepingu sõlmimisega.

2. Kaebaja omandipõhiõigust vähem riivavate asjaõiguslike kokkulepete sõlmimine ümberkaudsete kinnistute omanike ja kaebaja vahel ei oleks taganud üldplaneeringu elluviimist. Valla üldplaneering nägi ette tee kasutamist avaliku teena, mitte üksnes sellelt läbipääsu tagamist naaberkinnistutele. KOV üksuse kui juriidilise isiku kasuks piiratud asjaõiguse seadmine eelnimetatud õiguslikel alustel kas lepinguga või sundvaldusega kujundab vaid kinnisasja omaniku ja KOV üksuse kahepoolset õigussuhet. Sellest tuleneb, et tee vaidlusalune lõik ei muutunud ainuüksi kaebaja kinnistule sundvalduse seadmisega veel avalikult kasutatavaks teeks.

3. Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega omandatud piiratud asjaõigus on KOV üksusele vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks.

4. Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks. AÕS § 155 lg‑st 1 tuleneb samuti, et kinnisasja omaniku vahetumisel ei või uus omanik, sõltumata kitsenduse kandmisest kinnistusraamatusse, takistada avalikult kasutatavaks määratud tee kasutust.

5. AÕS § 141 lg 1 järgi kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. See säte kohaldub tee avalikult kasutatavaks määramise otsuse alusel tekkiva seadusjärgse kitsenduse suhtes, mitte aga KOV üksuse kasuks seatava isikliku kasutusõiguse puhul. Isikliku kasutusõiguse tekkimine eeldab AÕS § 64.1 järgi asjakohase kande tegemist kinnistusraamatusse KOV üksuse avalduse alusel Kui eratee määratakse avalikuks kasutamiseks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse alusel, peab isiklik kasutusõigus enne olema kantud kinnistusraamatusse.

3-3-1-31-16

Riigikohus tegi 18. oktoobril 2016. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-31-16, millega jättis Haaslava Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet väljastas OÜ-le X maavara kaevandamise loa, mille lisatingimuse kohaselt peab asjassepuutuva katastriüksuse karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks olema määratud mäetööstusmaa. Haaslava Vallavalitsus jagas katastriüksuse kaheks iseseisvaks katastriüksuseks, kuid mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks määras vallavalitsus maatulundusmaa. Vallavalitsus otsustas mitte muuta karjäärialuse maa sihtotstarvet. OÜ X esitas halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vallavalitsust muutma maa sihtotstarvet mäetööstusmaaks. Halduskohus rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus jättis vallavalitsuse apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vallavalitsus pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukohad

1. Ainuüksi lisatingimuse tõttu ei tekkinud OÜ-l X veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust kaevandamiseks liivakarjääris. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut.

2. Roheline võrgustik on vallavalitsuse üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada. OÜ-l X lubatakse kaevata kuni 13. veebruarini 2027 liivakarjääris katastriüksusel 776 000 m3 liiva ja 153 000 m3 kruusa. See on vastuolus vallavalitsuse üldplaneeringus seatud tingimusega, mille järgi tuleb rohelise võrgustiku tagamiseks jätta rohelise võrgustiku alad intensiivsest maakasutusest välja. Metsa katastriüksusel kaevandamine erinevalt üldplaneeringus kavandatust tähendab seega üldplaneeringu põhilahenduse olulist muutmist.

3. Vallavalitsuse üldplaneering on vallavalitsusele siduv. Kaevandamise vastuolu korral vallavalitsuse üldplaneeringuga ei saa seega kaevandamisega alustada enne üldplaneeringu muutmist, kui vastupidist ei näe selgelt ette mõni üldplaneeringust kõrgem õigusakt. MaaPS § 25 lg 1 järgi tekib õigus kaevandada kaevandamisloa alusel. Kaevandamisloast tulenev õigus ei ole aga piiranguteta ja selle adressaat peab järgima ka teisi asjakohaseid õigusakte. Kaevandamisluba ei reguleeri kinnisasja sihtotstarvet.

4. Selleks et vaidlusalusel katastriüksusel saaks alustada kaevandamist, on vajalik, et vallavalitsus muudab oma kehtivat üldplaneeringut, mis keelab rohelise võrgustiku alal intensiivse maakasutuse. Seejärel on võimalik muuta vaidlusaluse maa sihtotstarvet ja määrata selleks senise maatulundusmaa asemel mäetööstusmaa.

5. Määrav on Keskkonnaameti järeldus, et karjääri rajamine katastriüksusele ei mõjuta rohelise võrgustiku toimimist. Vallavalitsus pidanuks sellise järelduse eiramisel näitama ära selle olulised puudused. KOV üksus ei või aga planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale. Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning praegusel juhul nendega seotud erahuvidega.

6. Vallavalitsus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel piiratud diskretsiooni piires kaalunud tasakaalustatult kaevandamisloa adressaadi erahuve ja nendega seotud riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve. Haaslava Vallavalitsuse otsus mitte muuta katastriüksuse sihtotstarvet on kaalutlusveaga otsus.

3-3-1-88-15

Riigikohtus tegi 8. augustil 2016. a kohtuotsuse haldusasjas 3-3-1-88-15, millega tühistas Hanila Vallavolikogu 14. veebruari 2013. a otsuse nr 124 “Esivere külas Uue-Madise kinnistu detailplaneeringu kehtestamine”. Riigikohtu hinnangul ei arvesta Hanila vallavolikogu otsusega kehtestatud detailplaneering tuulegeneraatorite tekitatava müra ja lähedal asuva Natura-alaga ning on vastuolus valla üldplaneeringu ja maakonna teemaplaneeringuga.

Riigikohtu seisukohad

1. Detailplaneeringu ega selle kehtestamise otsusega ei ole ette nähtud püstitatavate tuulikute maksimaalset nimivõimsust 2,3 MW. Planeeringu kehtestamise otsuse tekstis on küll viide sellisele kokkuleppele vastustaja ja kolmanda isiku vahel, kuid kokkuleppe tulemusena ei ole planeeringu teksti ega põhijoonist muudetud ega planeeringu kehtestamise otsusele seatud selgesõnalist kõrvaltingimust.

2. Arvestades, et just tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema praegusel juhul peamine meede kaebaja kinnistule ulatuva müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning sellest lähtudes tehti uuringud, on tegemist olulise tingimusega, mis tulnuks planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada.

3. Tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et isikul on ka elamut ümbritseval õuealal õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses.

4. Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama.

5. Ei saa nõustuda vastustaja ja kohtute seisukohaga, et üldplaneeringus märgitud tuulegeneraatorite koguvõimsuse ületamine 6 MW võrra ei ole käsitatav olulise või ulatusliku üldplaneeringu muutmisena. Vaidlusalune detailplaneering ei ole üldplaneeringuga kooskõlas.

6. Vaidlusaluses planeerimismenetluses koostatud eksperdihinnang ei saa nõuetekohast nn Natura hindamist asendada. Vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses on rikutud kohustust viia läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine. Keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) ei asenda koostatud eksperdihinnang, mis ei vasta KSH nõuetele.

7. Vaidlusalune haldusakt on õigusvastane kaalutlusvigade tõttu ja müranormi ületamise ohu kõrvaldamata jätmise tõttu, vastuolus üldplaneeringuga ning õigusvastaselt on jäetud läbi viimata KSH.

Trending now