Üldplaneeringu menetlus

viimati muudetud 31.07.2019

MENETLUS = PLANEERIMISALASE TEGEVUSE KORRALDAJA

Kohalikel omavalitsustel on üldplaneeringu koostamisel juhtiv roll. See tähendab kohustust võtta vastutus nii planeeringulahenduse koostamise, koostöö kui ka planeeringu elluviimise eest. Planeerimisalase tegevuse korraldajal on menetluse läbiviimiseks kõik haldusmenetluse seadusest tulenevad õigused ja kohustused. Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (HmS § 3 lg 2). Planeerimismenetluse käigus teavitatakse osapooli, kaasatakse ning tehakse koostööd. Planeerimismenetluse toimingute, näiteks kooskõlastamist või kaasamist puudutavate toimingute tegemine, samuti avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamine, on haldusorgani ülesanne. Nende toimingute delegeerimine eraõiguslikele isikutele ei ole lubatud, sest nendel tegevustel on eriti planeerimismenetluses oma avatuse tõttu väga oluline mõju objektiivse lõpptulemuse saavutamisele. Üksikisikule peab olema selge, et tal on võimalik esitada oma arvamused ja vastuväited otsustajale, kes neid vastavalt haldusmenetluse seadusele menetleb. Lõplik vastutaja tulemuse eest on alati kohalik omavalitsus.

ÜLDPLANEERINGU JA KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH) ALGATAMINE

Enne üldplaneeringu algatamist on oluline ette valmistada volikogule sisuliseks aruteluks piisavalt läbitöötatud algmaterjal, mitte veel valmis otsus. Valla- või linnavolikogu vajab muuhulgas teavet, mille alusel hinnata tööde mahtu ja ajakulu. Paneerimismenetluse ja KSH puhul on tegemist ühe menetlusega, kus planeeringu koostamine hõlmab endas ka KSHd. Üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatab kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega. Üldplaneeringu ja KSH algatamise otsuses märgitakse:

  • üldplaneeringu koostamise eesmärk
  • kohaliku omavalitsuse üksuse osa kohta koostatud planeeringu puhul planeeritava planeeringuala asukoht ja selle suurus, sealhulgas planeeringuala piir
  • algatamise otsusega tutvumise aeg ja koht

Üldplaneeringu ja KSH algatamisest teavitatakse, täpsemalt vaata PlanS § 77. Algatamise teade avaldatakse muuhulgas Ametlikes Teadaannetes ja planeeringu koostamise korraldaja veebilehel. Koos haldusreformi seadusega jõustus 05.07.2017. aastal Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) täiendus, mille kohaselt oli reformi käigus moodustunud valdade ja linnade volikogudel kohustus algatada uue ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneering ühe aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates (vt ETHS § 141 lg 11). Kõik haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena moodustunud kohaliku omavalitsuse üksused on uue üldplaneeringu algatanud. Seisuga juuli 2019. a koostab 79st kohalikust omavalitsusest uut üldplaneeringut 65.

KAASAMINE

Planeeringu koostamise korraldaja peab avalikkust planeerimis­menetlusest arusaadavalt teavitama, menetlusse piisavalt kaasama ning korraldama planeeringu koostamise käigus planeeringu tutvustamiseks vajalikke väljapanekuid ja avalikke arutelusid. Koostamise korraldajal tuleb avalikustada planeering koostamise vältel oma kodulehel. Igaühel on õigus osaleda planeerimismenetluses ja selle ajal avaldada arvamust planeeringu kohta.

Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb planeeringu koostamise korraldaja planeeringus vajalikud muudatused ehk otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid arvamusi arvestada ja milliseid mitte. Planeeringu koostamise korraldajal on kohustus kaaluda iga esitatud arvamust ja anda arvamuse andjale tagasisidet, kas arvamus võeti arvesse. Arvamuste mittearvestamist peab põhjendama. Arvamuse arvestamine on koostamise korraldaja otsustada, kindlasti on omal kohal ka planeerija selgitused ja kaalutlused.

Praktikas võivad osapooled mõista kaasamise sisu mitmeti ja ootused kaasamisele olla erinevad. Seetõttu on oluline, et iga kaasamisprotsessi ja teavitamise puhul eristatakse ja selgitatakse osapooltele täpselt, mis on juba varasemalt kokku lepitud maakonnaplaneeringus, milliste asjaolude üle ja kuidas toimub otsustamine üldplaneeringus, millistes küsimustes oodatakse osapoolte seisukohti/arvamust ja millistel juhtudel nendega arvestatakse. Kaasamine peab olema teadlikult juhitud protsess, mille õnnestumiseks on asjakohane koostada kaasamiskava. Kaasamiskava koondab ja samas ka avalikustab teavet, keda (sh ka näiteks kohalikud ajalehed), millises etapis ja kuidas kaasatakse ning mida tehakse kaasamise tulemusega. Läbitud menetlusetappide lõikes on soovitav hinnata kaasamiskava tulemuslikkust ja vajadusel teha korrektuure. Kaasamiskava aitab hoida planeeringumenetlust juhitavana ka juhul kui näiteks omavalitsuses üldplaneeringut koostav või koostamist korraldav ametnik vahetub.

Kaasamine planeeringu koostamisel ei tähenda ainult planeerimisseaduse menetlusnõuete järgimist. Kaasamine peab olema kaasatavatele intellektuaalselt arusaadav ja kättesaadav (füüsiliselt, ajaliselt). Iga planeeringu puhul peab planeeringu koostamise korraldaja leidma parimad viisid, kuidas osapooled saaksid esitatavast infost aru ning saaksid enda seisukohti esitada. Kaasaegsed kaasamis- ja avalikustamistööriistad pakuvad võimalusi vahendada inimesteni arusaam kavandatavast tegevusest ning sellega kaasnevatest mõjudest (näiteks: asjakohastel juhtudel 3D-visualiseerimine, veebipõhiste kaasamisinstrumentide kasutamine, keskväljakul valgustabloode paigaldamine planeeringu avalikustamise ajaks jms).

KOOSTÖÖ

Koostöötegijad on valitsusasutused ja piirnevad omavalitsused. Koostööd tegevate osapoolte kaalutlused ja põhjendused peavad olema arusaadavad, selged ja avalikult kättesaadavad. Otstarbekas on panustada põhjenduste sisukale avamisele ja heale lahti kirjutamisele.

Koostöötegijal on õigus esitada lisaks ka arvamusi, mis peavad olema eristatavad kooskõlastusest. Vabariigi Valitsuse määruses nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ toodud koostöötegijate nimekiri pole lõplik. Põhjendatud juhul tuleb teha koostööd ja kooskõlastada ka määruses nimetamata juhtudel ja asutustega, kelle valitsemisalasse või tegevusvaldkonda küsimus kuulub.  Kui koostöö ja kooskõlastamise kohustus ei tulene määruse nr 133 § 3, tuleb planeeringu valitsusasutusele esitamisel kaaskirjas sisuliselt põhjendada koostöö ja kooskõlastamise vajalikkust, millise küsimuste lahendamiseks see on vajalik. Vältida tuleb planeeringu „igaks juhuks“ kooskõlastamisele saatmist, sh dubleerimist erinevate asutuste vahel. Ühtlasi ei piisa planeeringu kooskõlastamiseks saatmisel, kui koostöö tegijad on nimetatud planeeringu lähteseisukohtades, kuid koostöö tegemise vajadust ei ole sisuliselt põhjendatud.

Oskusliku koostöö osaks on teise osapoole vaadete tundmine ja ära kuulamine, mis võimaldab kujundada enda tasakaalustatud seisukoha, mis omakorda loob eelduse kokkulepeteks.

KEHTIVA(TE) ÜLDPLANEERINGU(TE) ÜLEVAATAMISE TULEMUSED KUI KOOSTATAVA ÜLDPLANEERINGU ALUSANALÜÜS

Tulenevalt planeerimisseadusest, kohaliku omavalitsuse volikogu vaatab iga viie aasta tagant üldplaneeringu üle ja selgitab välja muuhulgas planeeringukohase arengu tulemused; planeeringu elluviimisel ilmnenud olulised mõjud majanduslikule, sotsiaalsele, kultuurilisele ja looduskeskkonnale ning oluliste negatiivsete mõjude vähendamise tingimused; kehtivad detailplaneeringud, et tagada nende vastavus üldplaneeringule ja muud planeeringu elluviimisega seotud olulised küsimused.

Kehtiva üldplaneeringu ülevaatamise tulemused on esmane ja vältimatult vajalik sisend uue üldplaneeringu lähteseisukohtadele, olles ühinenud või liitunud kohaliku omavalitsuse puhul osa kogu haldusterritooriumi ruumilise arengu analüüsist. Kehtiva üldplaneeringu ülevaatamise tulemustest (analüüsist) selgub, millised varem seatud tingimused täidavad oma eesmärki soovitud arengu saavutamisel ja millised enam mitte (võttes arvesse ka kohaliku omavalitsuse arengukava). Sisulise analüüsi väärtus on eelkõige mõistmine, mida  ja miks tuleb muuta, mis on vajalik ja mis ajale jalgu jäänud.

Pikaajalise ruumilise arengu alusena peab üldplaneering sisaldama kohaliku omavalitsuse üldist ruumilise arengu visiooni, mida saab hakata kujundama pärast olemasoleva olukorra analüüsi. Visioon väljendab ruumilisi tu­levikusoove – kuidas asjad peaksid olema – ja sisaldab juhtivat ideed, kandvat mõtet, millele edasine areng tugineb.

ÜLDPLANEERINGU LÄHTESEISUKOHAD (LS) JA MÕJUDE HINDAMISE, SH KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH), VÄLJATÖÖTAMISE KAVATSUS (VTK)

Planeeringu lähteseisukohad on (PlanS § 6 lg 12) üldplaneeringu algatamisel või pärast algatamist koostatav dokument, milles planeeringu koostamise korraldaja kirjeldab planeeringu koostamise vajadust, planeeringu koostamise eesmärki, ülesandeid, mida planeeringuga kavatsetakse lahendada; esitab planeeringu koostamise eeldatava ajakava ning annab ülevaate planeeringu koostamiseks vajalike uuringute tegemisest, planeeringu koostamisse kaasatavatest isikutest.

Menetluslikud nõuded üldplaneeringule tulenevad planeerimisseadusest, nõuded KSH aruande sisule ja muudele tingimustele tulenevad keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (PlanS § 2 lg 3).

Mõjude hindamine: Planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesanne on (PlanS § 4 lg 5) planeeringu elluviimisega kaasnevate asjakohaste majanduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine, sealhulgas KSH korraldamine (käesolevas tekstis käsitletud üldistatult kui „mõjude hindamine“). Soovitatav on läbi mõelda, millised on hindamist vajavad tavalised asjakohased mõjud. Planeeringu koostamise korraldaja peab veenduma, et nendega arvestamiseks on töörühmal olemas nõutavad teadmised. Üldplaneeringu lähteseisukohtades on vaja välja tuua, kuidas kavatsetakse asjakohaseid mõjusid hinnata. Vajadusel on otstarbekas kaasata planeeringulahenduse väljatöötamisse lisaks valdkondliku pädevusega spetsialiste.

Uuringud: Arvestades muuhulgas kehtiva(te) üldplaneeringu(te) ülevaatamise tulemustest saadud indikatsiooni, kavandatakse analüüside ja uuringute koostamine. Viimaseid on otstarbekas koostada eelkõige vajadusest lähtuvalt. Uuringul ja/või analüüsil peab olema piisavalt alusandmeid ning konkreetne tulemus üldplaneeringu lahenduse koostamiseks ja põhjendatud ruumiotsuste tegemiseks. Vajaduse kohta võib küsida nõu ekspertidelt, kuid otsus tuleb langetada kohalikul omavalitsusel. Arvestama peab, et analüüsi/uuringu vajadus võib selguda ka üldplaneeringu lähteseisukohtade koostamisele järgnevates etappides. Teave üldplaneeringute uuringute ja analüüside toetusmeetme taotlusvooru „Üldplaneeringu koostamiseks vajalikud uuringud ja analüüsid“ kohta on leitav Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) veebilehel.

Pärast üldplaneeringu ja KSH algatamist koostab üldplaneeringu koostamise korraldaja KSH väljatöötamise kavatsuse, mis kirjeldab ka asjakohaste mõjude hindamise kavatsust. KSH väljatöötamise kavatsuses märgitakse: keskkonnamõju hindamise ulatus ja eeldatav ajakava ning üldplaneeringu rakendamisega eeldatavalt kaasneda võiv oluline keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, piiriülese keskkonnamõju esinemise võimalikkus, võimalik mõju Natura 2000 võrgustiku alale ja muu planeeringu koostamise korraldajale teadaolev asjasse puutuv teave.

Asjaomastel asutustel on võimalik rääkida kaasa KSH väljatöötamise kavatsuse ja selle alusel koostatava aruande ning planeeringu koostamises. Üldplaneeringu lähteseisukohad ja KSH väljatöötamise kavatsus esitatakse planeeringu koostamisel osalevatele koostöötegijatele ettepanekute esitamiseks, lähtudes nende pädevusvaldkonnast. Peale vajalikke muudatusi üldplaneeringu lähteseisukohad ja KSH väljatöötamise kavatsus koos esitatud ettepanekutega avalikustatakse üldplaneeringu koostamise korraldaja veebilehel.

ÜLDPLANEERINGU JA MÕJUDE HINDAMISE, SH KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH), KONSULTATSIOONIHANGE

Üldplaneeringu ja selle osana mõjude hindamise, sh KSH, koostamine on intellektuaalselt keerukas tegevus, mis nõuab tasemel meeskonda ja oskuslikku koostööd. Sageli on otstarbekas välise oskusteabe kaasamine üldplaneeringu koostamisse. Konsultandi eksperditeadmise rakendamise eesmärk ja töö tulemus peavad olema täpselt määratletud. Soovitav on panustada tehnilise kirjelduse läbimõtlemisse, kui ühte esmasesse sammu kvaliteetse üldplaneeringu saavutamisel, sealhulgas pakkumuse hindamise kriteeriumite sõnastamise selgusele. Mida paremini on üldplaneeringu eeltöö käigus läbi kaalutud planeeringu koostamise viisid, lähteseisukohad ja omavalitsuse ootused, seda põhjendatum saab nende kirjeldus riigihanke alusdokumentides. Mis omakorda võimaldab konsultandil asjakohaselt vajalikku tööde mahtu määrata ja kulusid hinnata – põhjalikumalt läbi kaalutud hinnapakkumine on soodsam.

Madalaima hinnaga pakkumus ei võrdu üldplaneeringu puhul automaatselt majanduslikult soodsaima pakkumusega. Riigihangete seadus võimaldab läbi viia väärtuspõhiseid hankeid, kus lisaks maksumusele saab seada ka sisulisi hindamiskriteeriume. Hanke ettevalmistamisel on kasulik tutvuda juhendiga „Soovitused ruumilise planeerimise konsultatsioonihanke läbiviimiseks“. Kogemused on näidanud, et tegutsedes targa ja nõudliku tellijana, on võimalik saada oluliselt kvaliteetsemaid tulemusi.

ÜLDPLANEERINGU EELNÕU (ESKIIS)

Ruumilise struktuuri lahendusvariantide kirjeldamiseks, selgitamiseks ja kaalumiseks võib üldplaneeringu koostamise kestel või iseseisva tööna, koostada mitmesuguseid kavandeid ja (visuaalseid) analüüse. Sedalaadi töödel on olnud erinevaid nimetusi nagu ruumimudel, struktuurplaan, masterplaan, planeeringukontseptsioon, arenguvariant, planeeringu eskiis, ruumiline visioon, stsenaarium, ruumilise arengu ettepanek, ehituskava vms.

Siinkohal on käsitletud üldplaneeringu eelnõud ja samatähenduslikuna planeeringu eskiisi (ka eskiislahendusega), mis on enamasti üldplaneeringu täpsusastmes esialgne lahendus, millega töötatakse edasi kuni vastuvõtmiseni volikogu poolt. Peale üldplaneeringu vastuvõtmist on tegu juba planeeringulahendusega/põhilahendusega.

Eskiis võib olla tervikuna nii skemaatilisem kui ka sisaldada täpsemaid/detailsemaid lahendusi alade kohta, mis sellist käsitlemist vajavad (näiteks keskus, liiklussõlm, muu oluline ala või ka teema). Konkreetse ala täpsemad lahendused on eriti olulise tähtsusega linnalises keskkonnas ja aitavad kaasa üldplaneeringu lahenduse kujundamisele. Täpsemate lahenduste või ka arenguvariantide koostamine võib olla kasulik koostööks erinevate osapooltega ja kaasatavatega. Saadud tagasiside aitab leida antud teemas või asukohas parimat lahendust. Arenguvariantide puhul, kus eesmärgiks on valida üks sobivaim mitmest võimalikust, on vajalik kirjeldada ka valikukriteeriumeid.

Üldplaneeringu aluseks oleva eskiisi tutvustamisel avalikkusele ja volikogule kehtivad kõik üldised avalikkusega suhtlemise põhimõtted. Teavitamisel ja avalikustamisel (sh koostöö tegija jaoks) on oluline välja tuua, et tegu on eskiisi, mitte veel planeeringulahenduse avalikustamisega.

Oluline on meeles pidada, et kohalik omavalitsus peab olema valmis kuni planeeringu kehtestamise hetkeni, nii oma vajadustest lähtuvalt kui ka arvestades kaasamise, koostöö ja kooskõlastamise ning avalikustamise käigus saadud sisendit, täiendama oma üldplaneeringu lahendust.

VALITSUSASUTUSTE SEISUKOHAD ÜLDPLANEERINGU JA MÕJUDE HINDAMISE, SH KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH), ARUANDE KOOSTAMISEKS

Valitsusasutuste ettekanded juuni 2019. Vaata ettekanded Põlvamaa ja Võrumaa omavalitsusjuhtidele, volikogude liikmetele, planeerijatele ja planeerimisvaldkonna eest vastutajatele 12. juunil 2019 toimunud infopäevalt „Ministeeriumite ja ametite ootused seoses kohalike omavalitsuste koostatavate üldplaneeringutega“

Valitsusasutuste ettekanded mai 2019. Vaata planeeringuid kooskõlastavate ja arvamusi andvate ametiasutuste ettekandeid Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna piirkondlike talituste esindajate regulaarselt kohtumiselt 7. mail 2019, rubriigis „Koolitusmaterjalid 2019“:

Valitsusasutuste poolt avaldatud avalikult kättesaadavad üldised suunised üldplaneeringu koostamiseks:

ÜLDPLANEERINGU JA MÕJUDE HINDAMISE, SH KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH), ARUANDE EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE

Kooskõlastamine toimub vaid haldusorganite vahel ning on oma olemuselt siduv. Kooskõlastamata jätmise siduvuse eelduseks on, et viide õigusaktile on selge ja asjakohane (sh halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, HmS § 3 lg 2). Kooskõlastamine on koostöö tulemusel kokkulepitu kinnituseks või kinnitamata jätmiseks.

Kui koostöö ja kooskõlastamise kohustus ei tulene määruse nr 133 § 3, tuleb planeeringu valitsusasutusele esitamisel kaaskirjas sisuliselt põhjendada koostöö ja kooskõlastamise vajalikkust, millise küsimuste lahendamiseks see on vajalik. Vältida tuleb planeeringu „igaks juhuks“ kooskõlastamisele saatmist, sh dubleerimist erinevate asutuste vahel. Ühtlasi ei piisa planeeringu kooskõlastamiseks saatmisel, kui koostöö tegijad on nimetatud planeeringu lähteseisukohtades, kuid koostöö tegemise vajadust ei ole sisuliselt põhjendatud.

Koostöötegijal on õigus esitada lisaks ka arvamusi, mis peavad olema eristatavad kooskõlastusest. Vabariigi Valitsuse määruses nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ toodud koostöötegijate nimekiri pole lõplik. Põhjendatud juhul tuleb teha koostööd ja kooskõlastada ka määruses nimetamata juhtudel ja asutustega, kelle valitsemisalasse või tegevusvaldkonda küsimus kuulub. Valdkonna eest vastutav minister võib määrata planeeringule täiendavaid kooskõlastusi.

Kõik kooskõlastused tuleb saada enne üldplaneeringu vastuvõtmist. Kooskõlastuse eesmärgiks on eelkõige kehtestatava planeeringu õiguspärasuse tagamine ja seega tuleb asutusel, kellele planeering kooskõlastamiseks esitatakse, kontrollida planeeringu vastavust enda tegevusvaldkonda reguleerivatele õigusaktidele.

Kui kooskõlastus on tingimuslik, siis tuleb toodud tingimused viia sisse ka üldplaneeringu seletuskirja ja joonistele, et planeeringu ellurakendamisel oleks tagatud nendega arvestamine.

Kui avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud muudatused muudavad üldplaneeringu põhilahendusi või toovad kaasa vajaduse KSH aruande oluliseks muutmiseks, korratakse üldplaneeringu ja KSH aruande kooskõlastamist valitsusasutustega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi muudatus puudutab, samuti korraldatakse uus avalik väljapanek ja avalik arutelu.

PLANEERINGULAHENDUS

Planeeringulahendus on (PlanS § 6 lg 15) planeeringuala kohta koostatav terviklik ruumilahendus, mis elluviimisel võimaldab planeeringuga kavandatud maa ja ehitiste sihtotstarbelist kasutamist planeeringuga määratud maakasutus- ja ehitustingimustest kinnipidamisel. Pärast seda kui üldplaneering on volikogu poolt vastuvõetud, on tegu planeeringulahendusega / planeeringu põhilahendusega. Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud muudatused võivad muuta üldplaneeringu põhilahendusi või tuua kaasa vajaduse KSH aruande muutmiseks.

Planeeringu põhilahendus on (PlanS § 6 lg 14) planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise.

Oluline on meeles pidada, et kohalik omavalitsus peab olema valmis kuni planeeringu kehtestamise hetkeni, nii oma vajadustest lähtuvalt kui ka arvestades kaasamise, koostöö ja kooskõlastamise ning avalikustamise käigus saadud sisendit, täiendama oma üldplaneeringu lahendust.

ÜLDPLANEERINGU JA MÕJUDE HINDAMISE, SH KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE (KSH), ARUANDE VASTUVÕTMINE

Üldplaneeringu vastuvõtmisega kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu, et üldplaneering vastab õigusaktidele ning üldplaneering on koostatud vastavuses valla või linna ruumilise arengu eesmärkidega. Samuti kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu, et üldplaneeringu koostamisel on võetud arvesse mõjude hindamise, sh KSH, tulemusi.

Üldplaneeringu ja KSH aruande vastuvõtmisega lõpeb planeeringu ja KSH eraldi dokumentidena koostamine. Nii planeering kui KSH peavad vastuvõtmise ajaks olema valmis avalikkusele tutvustamiseks. Pärast üldplaneeringusse mõjude hindamise tulemuste ja tingimuslikest kooskõlastustest tingimuste lisamist (juhul kui neid on), on kahest dokumendist (ÜP ja KSH) saanud vastuvõtmiseks üks dokument. Edaspidi (peale vastuvõtmist) on planeerimis­menetluses tegemist ainult üldplaneeringuga kuna selle koostamisel on võetud arvesse mõjude hindamise, sh KSH, tulemusi. Seega – üldplaneering peab sisaldama endas mõjude hindamise olulisi tulemusi ja vajadusel seiremeetmeid. KSH aruanne ise on planeeringu lisa (PlanS § 3 lg 4).

Planeeringu vastuvõtmise otsus on kaalutlusotsus, mille langetamine eeldab huvide kaalumist. Volikogu annab hinnangu eelnenud menetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähtekohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud volikogule vastuvõtmiseks esitatud üldplaneeringus. Samuti tuvastatakse planeeringu vastuvõtmise otsusega selle kehtestamise eeldused, näiteks nõutavate kooskõlastuste olemasolu.

Planeeringu vastuvõtmise otsust saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada vaid juhul, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mille puhul on juba planeerimismenetluse käigus alust arvata, et menetluse tulemusel kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane.

ÜLDPLANEERINGU AVALIKUSTAMINE

Avalikustamise korraldamine on planeeringu koostamise korraldaja ainupädevus. Avalikustamise, sh kaasamise ja teavitamise, intensiivsus on proportsionaalne ruumis kavandatavate muudatuste olulisusega. Üldplaneeringu kui suure kaaluga ruumilist arengut suunava dokumendi puhul tasub kaaluda, seaduses nõutule lisaks, täiendavaid viise (näiteks: täiendav arutelu, artikkel ajalehes või veebilehes, arutelud veebigruppides, teated ja arutelud kogukonna mobiilirakendus jne) info viimiseks kõigini, kellel võib olla kavandatava tegevuse vastu huvi või keda tegevus võib mõjutada. Informatsiooni levimist ei taga ainult see, et teave on põhimõtteliselt või isegi küllalt hõlpsasti kättesaadav. Selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib.

Üldplaneeringu lähteseisukohad ja KSH väljatöötamise kavatsus koos esitatud ettepanekutega avalikustatakse üldplaneeringu koostamise korraldaja veebilehel. Järgmisena toimub üldplaneeringu (eelnõu) ja KSH aruande eelnõu avalik väljapanek ja selle tulemuste avalik arutelu (täpsemalt vaata PlanS § 82-84).

Peale üldplaneeringu ja KSH aruande eelnõu kooskõlastamist ja volikogu poolt üldplaneeringu vastuvõtmist toimub üldplaneeringu avalik väljapanek ja selle tulemuste avalik arutelu (täpsemalt vaata PlanS § 87-89).

Avalikule väljapanekule esitatavast üldplaneeringust peavad selguma kavandatavad muudatused, esitatud lahenduste kaalutletud põhjendused ja vajadusel selgitused, üldplaneeringu elluviimise tingimused ja muu asjakohane. Planeeringulahenduse kujunemine peab olema igal ajahetkel järjepidevalt jälgitav igale isikule, ilma et ta oleks varasemates arengutes osalenud või nendega kursis. Koos üldplaneeringuga avalikustatakse üldplaneeringu kohta antud kooskõlastused ja arvamused.

Avaliku väljapaneku ajal kirjalikult arvamusi esitanud isikutele teatab üldplaneeringu koostamise korraldaja oma põhjendatud seisukoha arvamuste kohta ning avaliku arutelu toimumise aja ja koha, kus esitatud arvamusi saab kaitsta ja põhjendada. Üldplaneeringu koostamise korraldaja seisukoht arvamuse suhtes on osa arvamuse esitaja ja haldusorgani avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Arvamuse esitaja võib täiendava märgukirja teel seisukohaga mitte nõustuda. Vastus võimaldab arendada avalikku diskussiooni ajakirjanduses, isikute ühendustes, huvigruppides jne.

Avalikul arutelul tutvustab üldplaneeringu koostamise korraldaja avaliku väljapaneku kestel esitatud kirjalikke arvamusi ja oma seisukohti nende kohta, põhjendab üldplaneeringu koostamisel valitud lahendusi ning vastab muudele üldplaneeringut ja KSH aruande eelnõud käsitlevatele küsimustele. Arvamuste esitajale, kelle arvamust planeeringu koostamisel arvesse ei võetud, tuleb sisuliselt vastata ja põhjendada, miks esitatud arvamusega ei arvestatud. Oluline on, et isikutele oleks pärast avalikku arutelu selge, milline on lõplik planeeringu lahendus. Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehakse üldplaneeringus vajalikud muudatused. Muudatuste tegemisel peab üldplaneeringu koostamise korraldaja arvestama PlanSis sisalduvaid põhimõtteid ning seaduse eesmärki, samuti konkreetse planeeringuga seatud eesmärki.

ÜLDPLANEERINGU HEAKSKIITMINE

Üldplaneeringu õiguspärasele kehtestamisele peab eelnema valdkonna eest vastutava ministri (Rahandusministeerium, riigihalduse minister) või tema volitatud ametniku poolt antud heakskiit. Heakskiidu andmine planeeringule on siduva iseloomuga menetlustoiming.

Vajalikud tegevused üldplaneeringu heakskiitmiseks viib läbi Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna (REHO) maakondliku talituse planeerija. Tegevuste käigus kontrollitakse planeeringu vastavust õigusaktidele, sh menetlusnõuetele ja maakonnaplaneeringule – võimalike ruumimuudatuste kaalutlust ja sisulist põhjendatust, samuti KSH menetluse vastavust õigusaktidele, eesmärgiga tagada kehtestatavate planeeringute õiguspärasus.

Kui kohalikus omavalitsuses ei ole saavutatud kokkuleppeid isikutega, kes avalikul väljapanekul esitasid kirjalikke arvamusi, mida ei arvestatud, kuulab REHO talituse planeerija ära vastavad isikud ja üldplaneeringu koostamise korraldaja (kui kohtueelne lepitusmenetlus). Ärakuulamine / lepitamine annab enne planeeringu kehtestamist veelkord võimaluse läbi rääkida ja kokku leppida erapooletu osapoole vahendusel. Mis omakorda loob eelduse hilisemate kohtuvaidluste vältimiseks.

Kui ärakuulamisel / lepitamisel planeeringu koostamise korraldaja ja arvestamata jäänud ettepanekuid esitanud isikute vahel kokkulepet ei saavutata, esitab REHO talituse planeerija nendele oma kirjaliku arvamuse arvestamata jäänud arvamuste kohta.

Rahandusministeerium annab maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava üldplaneeringu puhul nõusoleku maakonnaplaneeringu muutmiseks või keeldub nõusoleku andmisest. Kui üldplaneering jääb heaks kiitmata, esitab Rahandusministeerium üldplaneeringu koostamise korraldajale oma põhjendatud seisukoha heaks kiitmata jätmise põhjuste kohta. Põhjendatud vajaduse korral võib Rahandusministeerium teha ettepaneku kehtestada üldplaneering osaliselt.

ÜLDPLANEERINGU KEHTESTAMINE

Heakskiidetud üldplaneeringu kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega, kus kehtestamise otsuse sisu on planeering.

Planeeringu kehtestamisotsus peab olema kaalutletud ja igakülgselt põhjendatud ning välja toodud vähemalt põhjenduse põhimotiivid (näiteks Tallinna linn koostab kehtestamisotsuste juurde ka seletuskirja, kus on toodud täpsemad selgitused ja kaalutlused). Otsuses teistele menetluses esitatud dokumentidele viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa kehtestamisotsuse põhjendusest ja millised olid planeeringu kehtestaja kaalutlused.

Kohalik omavalitsus peab planeeringukaalutlust tehes kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas on vajalik piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.

Üldplaneeringu kehtestamisest teatavitamisel tuleb lähtuda nii planeerimisseaduse § 91 Üldplaneeringu kehtestamine kui ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 44  Strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamisest teavitamine.

Hoolimata asjaolust, et omavalitsused on varem kehtestanud üldplaneeringuid volikogu määrusega, on sisuliselt tegemist üldkorraldusega ehk haldusotsusega, mille osas tuleb kohaldada HMSis sätestatud haldusakti regulatsiooni. Vastavalt EhSRS § 12 lõikele 3 kaotavad kehtivuse varem kehtinud planeeringud, kui on kehtestatud sama piirkonna uus planeering. Määrused, millega planeeringud kehtestati ja mis avaldati Riigi Teatajas, on aga kehtivad – nende kehtivus ei ole nimetatud sättest mõjutatud. Riigi Teatajas avaldatud aktide terviktekstide kehtivuse lõppemiseks on vajalik kehtetuks tunnistav määrus.

JUHENDID

Üldplaneeringute koostamist raamistab tervikuna vajadus kohandada/suunata üldplaneeringu lahenduse kaudu asustust, elukeskkonda ja taristut valdavates piirkondades sobivaks kahanevale ja vananevale elanikkonnale.

Kõige olulisem on mõista ja arvestada, et ruumilisel planeerimisel on vajalik kohaneda uute oludega, selleks tuleb järgida „Suuniseid kahanevate piirkondade säästlikuks ruumiliseks planeerimiseks“. Asulate olukorda väljaspool keskuslinnu kirjeldab „Eesti väikeasulate uuring“, mis teeb ettepanekud väikeasulate elujõu hoidmiseks nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Uuring pakub asustusüksuste tasemel üleriigiliselt võrreldavaid alusandmeid, mis on vajalikud asustuse arengu täpsustamiseks linnade ja valdade üldplaneeringutes ning teistes arengudokumentides.

Samuti on vajalik rakendada planeerimisseaduse planeerimise põhimõtteid ja „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“ ehk nõustikku. Soovitame kasutada nendes juhendites toodud mõisteid. Rohevõrgustiku osas on nõustiku vastav peatükk ja „Rohevõrgustiku planeerimisjuhend“ teineteist täiendavad.

ÜLDPLANEERINGU MENETLUSE SKEEM