Maakonnaplaneering

Maakonnaplaneering koostatakse eelkõige maakonna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemiseks, kohalike omavalitsuste üleste huvide väljendamiseks ning riiklike ja kohalike vajaduste ja huvide tasakaalustamiseks. Maakonnaplaneeringuga antakse suunised üldplaneeringu koostamiseks.

Pärast planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist 1995.aastal tehti riigi tasandil otsus, et kolme aasta jooksul valmiksid maakonnaplaneeringud. Maakonnaplaneering oli esimene strateegiline dokument, mis sidus kokku erinevad valdkonnad riigi tasandil ning omavalitsuste huvid.

Enamik kehtivaid maakonnaplaneeringuid kehtestati ajavahemikus 1998-1999. Ühelt poolt andsid maakonnaplaneeringud sisendi omavalitsuste planeeringutesse ning teisalt samaaegselt koostatud üleriigilisse planeeringusse „Eesti 2010“. Seejärel on maakonnaplaneeringuid ajakohastatud teemaplaneeringutega.

Esimese maakonnaplaneeringute koostamise tsükli käigus koostatud planeeringud on oma sisult ja kvaliteedilt väga ebaühtlased. Vaatamata teemaplaneeringutega tehtud täpsustustele ja täiendustele on need enamjaolt sisult vananenud. Maakondades, kus on koostatud palju teemaplaneeringuid, on tervikliku pildi saamine raskendatud.

Senine ruumiline planeerimine on lähtunud igas valdkonnas kasvu soovidest ja kasvu jätkumisest, reaalseid protsesse ja prognoose arvesse võtmata. Kasvu planeerimisest tulenev ressursside kasutamise vajadus on kõigil tasanditel ebaratsionaalne ja ületab meie võimalused. Ruumilise planeerimise uueks paradigmaks on kestlik kahanemine. Selle sisuks on kohanemine kahaneva ja vananeva elanikkonnaga üha enam linnastuvas riigis, mille rahvusvaheline majanduslik konkurentsivõime vajab tugevdamist. Panustada saame eeskätt olemasoleva asustussüsteemi ja taristu paremasse toimimisse.

Maakonnaplaneering on riigi tasandi ruumiline planeering, mis lähtub üleriigilise planeeringu põhimõtetest. Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ peamine arengueesmärk on tagada elamisvõimalused Eesti igas asustatud paigas. Üleriigilise planeeringu elluviimiseks püstitati eesmärk vaadata üle maakonnaplaneeringud ja uuendada need, arvestades riigi ruumilise arengu vajadusi ja piirkondlikke eripärasid. Eesti elujõulisuse väljaspool Tallinna ja Tartu lähitagamaad määrab eeskätt maakonnakeskuste ja mõne suurema, oma tagamaa majandusliku vedajana toimiva linna edukus. Kogu Eesti saab hoida elatavana esmatasandi teenuste kättesaadavuse ja liikumisvõimaluste tagamise kaudu toimepiirkondades.

2013. aastasuvel algatas Vabariigi Valitsus uute maakonnaplaneeringute koostamise. Selleks antud üldiste lähteseisukohtade sihiks on viia maakonnaplaneeringute koostamine kogu riigis ühtsetele alustele. Lisaks maakonna eripärastele teemadele peavad maakonnaplaneeringud käsitlema teatavat kindlat üleriigilisest planeeringust tulenevat või ametkondlikest vajadustest lähtuvat teemaderingi ning olema metoodiliselt võimalikult sarnased. Selleks on planeerimisseaduse kohaseid ülesandeid uute maakonnaplaneeringute koostamise kontekstis täpsustatud. Kogu protsessi jooksul annab planeeringute osakond nende lahendamiseks metoodilisi nõuandeid ning juhendeid.

Maakonnaplaneeringu vahendiks on tasakaalustatud ja kestliku asustuse, sealhulgas keskuste võrgustiku toimimist ja rahvastiku paiknemist suunavate oluliste tingimuste määramine ja keskuste planeerimise põhimõtete määratlemine. Neid rakendatakse kohaliku omavalitsuse planeeringute kaudu. Seejuures tuleb arvestada, et planeeringuperioodi pikkust arvestades võib halduskorraldus oluliselt muutuda.

Asustuse arengu suunamise ülesanne on nüüdses maakonnaplaneerimise ringis kõige uuenduslikum ja need põhimõtted tuleb ühtselt ellu viia kõigis maakondades. Kesksed läbi töötamist vajavad allteemad on toimepiirkonnad ja sotsiaalne taristu. Toimepiirkonna määratlemine aitab mõista ja planeerida keskuste võrgustiku, linnalise asustusega tiheasumite ja ümbritseva maa-asustuse vastastikuseid seoseid, sh liikumist toimepiirkonna sees, samuti kavandada vastavaid taristuid. Toimepiirkonna keskuste planeerimisel tuleb arvestada toimepiirkonna suurusega ning hinnangutega rahvastiku muutusele toimepiirkonnas. See on oluline töökohtade, teenuste ja nende kättesaadavuse kavandamisel.

Varasema maakonnaplaneeringutega võrreldes on koostatavas maakonnaplaneeringus märksa olulisemaks muutunud planeeringu elluviimise tegevuskava, mis sisaldab ka kokkuleppeid. Tegevuskava tegevused toetavad planeeringu eesmärkide saavutamist kõigis olulistes valdkondades ja selle alusel jälgitakse planeeringu eesmärkide poole liikumist tegevussuundade ja üksiktegevuste tasandil. Planeeringu elluviimise tegevuskavas võidakse sätestada kava ülevaatamise tähtajad ja korraldus.

Planeering on mõjus vaid siis kui kõik arvukad osapooled (sh ministeeriumid ja ametiasutused), kellest sõltub planeeringulahenduse elluviimine, saavad planeerimisprotsessi käigus planeeringu osalisteks. Partnerite rohkus ja avalike arutelude vajadus muudavad maakonnaplaneeringu koostamise protsessi aeganõudvaks, kuid sellest võidab tulemuse kvaliteet ning planeeringu elluviidavus.