Millistel juhtudel tuleb esitada planeering kooskõlastamiseks?

Vastus:

Planeerimisseaduses (edaspidi PlanS) on iga planeeringu liigi juures sätestatud, kellega tuleb koostööd teha ja keda tuleb planeerimismenetlusse kaasata (nt üldplaneering PlanS § 76 ja detailplaneering PlnaS § 127). Planeeringu koostamise korraldaja – üld- ja detailplaneeringute puhul kohaliku omavalitsuse üksus – teeb koostööd teiste haldusorganitega. Koostöö lõpeb kooskõlastusega või kooskõlastamata jätmisega, seetõttu võib koostööd tegevat haldusorganit nimetada ka kooskõlastajaks.

PlanS § 4 lg 4 alusel on kehtestatud määrus, mis täpsustab koostöö tegemist ja planeeringute kooskõlastamist. Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määrus nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ on planeerimisseaduse rakendamise abivahend, mis aitab sisustada koostöö tegemise mõtet, et milline haldusorgan millisel juhul ja millise valdkonna eest vastutab. Määruses on toodud avatud nimekiri, kuna seaduse ega ka määruse tasandil ei ole võimalik anda ammendavat loetelu kõikidest võimalikest koostöö juhtumitest.

Koostöö raames võtab kooskõlastuse andja planeeringut kooskõlastades kaasvastutuse (annab kinnituse), et tema haldusala teemad on planeeringus piisavalt hästi ja elluviidavalt käsitletud. Kooskõlastajat loetakse meneltusosaliseks (vt haldusmenetluse seaduse § 11 lg 1 punkt 4). Koostööd tehes peab kooskõlastajale andma selgituse ja põhjenduse, miks planeeringu koostamise korraldaja teda menetlusse kaasab ja milles seisneb tema puutepunkt planeeringulahendusega. Kõikide teiste teemade (mitte tema vastutusvaldkonna) puhul on kooskõlastust andev haldusorgan kaasatav ning ta saab soovi korral esitada oma arvamuse.

Heakskiidu andjal on õigus teatud planeerimismenetlustes määrata koostöötegijaid ja kaasatavaid, vt üldplaneeringu puhul PlanS § 81 lg 3 ja üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul § 142 lg 4. Kohaliku omavalitsuse poolt koostatavate planeeringute puhul on heakskiidu andja (planeeringuline järelevalve) riigihalduse minister. Eelkõige on selline roll talle antud seetõttu, et kohaliku omavalituse planeeringud peavad aluseks võtma maakonnaplaneeringud – nn riiklikud suunised maakasutuseks ja ehitustegevuseks. Heakskiidu andja kontrollib enne kohaliku omavalitsuse poolset planeeringu kehtestamist, et koostatav planeering vastaks maakonnaplaneeringus sätestatud riiklikele kavadele. Talle on antud ülesanne juba planeeringu koostamise ajal varases staadiumis (lähteseisukohtade ja lahenduse väljatöötamise kavatsuse etapis) nn „kõrvalt vaataja pilguga“ teha ettepanek lisada neid asutusi koostöö tegijateks, kelle kooskõlastuseta võiks planeeringulahendus olla puudulik või viia valedele järeldustele. Mõnikord ei oska või ei taha kohalik omavalitsus ise näha kokkupuutepunkti oma planeeringu ja koostöö tegija vahel.

Täiendavate koostöö tegijate määramisel tuleb põhjendada, miks on vajalik nendega teha koostööd planeerimismenetluses. Nii kohalik omavalitsus kui ka heakskiidu andja, määrates täiendavaid koostöötegijaid, peab lähtuma planeeringu sisust ja mõtlema sellele, milliste valitsusasutuste valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb.