Eeldus on, et detailplaneering koostatakse sisulises kooskõlas ruumilise lahenduse kujunemist suunavate strateegiliste arengudokumentidega, milleks on asjakohased liigilt üldisemad planeeringud, strateegiad ja arengukavad. Planeerimisseadus seab põhimõtte, et kohalikku huvi väljendav planeering lähtub kohalikest huvidest ja on kooskõlas riiklikke huve väljendavate planeeringute ja arengukavadega. Planeerimisel peab arvesse võtma asjakohaseid ruumilist arengut mõjutavaid strateegiaid, riskianalüüse, kehtivaid planeeringuid, arengukavasid ning teisi ruumilist arengut mõjutavaid dokumente ja muud asjakohast teavet.
Detailplaneeringus on asjakohane kirjeldada selle põhimõtte arvestamist. Vajadusel on võimalik ka strateegilisest arengudokumendist lahknemine, kui lahendus on piisavalt kaalutud ja põhjendatud andmaks kohapõhised vastused üldistele pikaaegsetele arengusuundumustele. Kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemise või uuendamise vajadusel tuleb koostada üldplaneering või üldplaneeringut muutev detailplaneering.
Strateegilise arengu raamistikus pannakse detailplaneeringuga mõistlik ja teadmispõhine alus eelkõige ehitustegevusele lähiaastatel.
Arengutrende tuleb analüüsida samaväärselt heaks kiidetud strateegiliste dokumentidega, eriti kui viimased ei ole piisavalt ajakohased. Eestis on trendide esitamine olnud suhteliselt olematu – kehtivate dokumentide kajastamine ja neile viitamine on ohutu ja tagab sujuva menetluse, kuid selle tõttu võivad asjakohased trendid tihti arvestamata jääda.
Sageli tekib küsimus, kas iga koostatava detailplaneeringu puhul tuleb kõik strateegiad üle vaadata? Ideaalpildis on strateegilistest dokumentidest tulenev üldplaneeringusse kantud ja piisab kui lähtuda üldplaneeringust. Praktikas on paljudes omavalitsustes 15 ja enam aastat vanad üldplaneeringud , milles pole arvestatud tänaseid arengusuundumusi. Sellises olukorras tuleb kaaluda, kas kaalumisvajaduse puhul järgida ainult kehtivat, kuid ajale jalgu jäänud üldplaneeringut või põhjendatult arvestada võibolla alles koostamise algusjärgus olevat tulevikku suunatud üldplaneeringut või strateegilist arengudokumenti.
Järelikult on vajadus, et kohalikus omavalitsuses ruumilise planeerimise eest vastutav isik on kursis tänapäevaste lähenemistega ja oskab detailplaneeringu lähtesisukohtades juhtida tähelepanu strateegiatest tulenevatele uusmõtlemistele. Juhul kui omavalitsuse spetsialist teab vaid strateegiate nimetusi, kuid ei tunne sisu, siis ei ole võimalik tagada nende strateegiate elluviimist. Täiendavate tingimuste seadmine detailplaneeringu koostamisele peab olema põhjendatud, et vältida nn ametniku suva.
Asjakohastele strateegiatele ning erinevatele riigi ja kohalike omavalitsuse arengudokumentidele ning nende arvestamise vajadusele tähelepanu juhtimine on võimalik detailplaneeringu lähteseisukohtade üldtingimuste kaudu. See toetab nende koostamise vajadust ka neis kohalikes omavalitsustes, kus lähteseisukohtade koostamist ei ole seni oluliseks peetud.
Laiem väljakutse Eesti ruumilises planeerimises tervikuna on valdavalt puuduv tava strateegilise planeerimise meetodite rakendamiseks detailplaneeringute koostamise osana.
Detailplaneeringutes ei koostata arengustsenaariume ega hinnata erinevate lahenduste tugevaid ja nõrku külgi. Samuti ei tehta valikuid asjakohase ruumianalüüsi tulemusena vaid pigem subjektiivsetest hinnangutest või tellija soovidest lähtuvalt.
Keskkonnahoidlikkesse lahendustesse ning ökoloogiliselt tasakaalus elukeskkonna jätkusuutlikku arengusse panustamise eelduseks on kaasava disaini põhimõtete viimine detailplaneeringute kaudu säästlikku arhitektuuripraktikasse. Muuhulgas elukestva õppe kaudu tuleb läbivalt parandada detailplaneeringu algatamises, koostamises ja elluviimises osalevate avaliku ja erasektori esindajate võtmepädevusi — eelkõige ruumiloome- ja disainipädevust –, asjatundlikkust, vastutusvõimet ja otsustusjulgust ruumi arengut mõjutavate otsuste kujundamisel ja elluviimisel.