Suur pilt – omavalitsused vahetasid kogemusi üldplaneeringus asustuse arengu kavandamises

Märtsikuus toimusid plaanipäraselt üldplaneeringute koostamise praktilised töötoad alapealkirjaga “Suur pilt” Viljandis, Põlvas ja Sõmerul. Üleriigilise eriolukorra tõttu jäid Pärnu ja Tallinna töötoad esialgu ära. Need korraldati aprilli lõpus juba uueks normaalsuseks kujunenud veebiversioonis.

See oli järjekorras juba kuues seeria möödunud suvel alguse saanud töötubade programmist – kui esimesed viis töötuba olid teoreetilis-praktilised, siis tänavu kevadel jätkati praktiliste töötubadega. Kogu poolepäevase töötoa vältel keskendutakse omavalitsuste endi praktiliste kogemuste jagamisele ja töö käigus tekkinud küsimuste lahendamisele – ekspertide teoreetilisi ettekandeid töötubade päevakavas enam ei ole.

Töötubade arutelud keskendusid seekord ühele üldplaneeringu põhiülesandele – asustuse suunamisele ja sellega seotud teemadele. Üheks oluliseks aruteluteemaks olid asustuse suunamisega seotud erinevad mõisted ja nende praktiline sisustamine üldplaneeringus. Kasutavates mõistetes paremaks orienteerumiseks koostas Rahandusministeerium töötubade eel maakonnaplaneeringutes asustuse suunamisega seotud mõistete ülevaate. Töötubades keskendus mitu arutelu sellele, missuguseid erineva iseloomuga asustusalade definitsioone üldplaneeringus kasutada ning kuidas neile sobivaid elluviimise tingimusi seada. Üks inspireeriv näide selle kohta oli Haljala valla üldplaneeringust, kus omavalitsus on oma vajadusele vastavalt sisustanud mõiste „kompaktse hoonestusega ala“ – valla jaoks olulised asustusalad väljaspool alevike piire on kavas piiritleda ning neile määrata kohapõhised maakasutus- ja ehitustingimused. Oma kogemusi ja üleskerkinud küsimusi, mis on seotud erinevatest riiklikest ja kohalikest õigusaktidest tulenevate tiheasustusala mõistetega tutvustasid ka Lääne-Nigula valla esindajad.

Mitmelgi puhul arutati selle üle, missugustest sisulistest kaalutlustest lähtuvalt teha otsuseid asustusalade ulatuse määramisel nii kasvava kui kahaneva rahvastikuga aladel. Põlva töötoas arutati, milliseid suunised selles osas annavad maakonnaplaneeringud. Valdavalt leiti, et kahaneva rahvastikuga piirkondades tuleb asustusalade piiritlemisel kindlasti võtta arvesse realistlikke rahvastikuprognoose ning maakonnaplaneeringuga kavandatud keskuste võrgustik ja seal eristatud keskuste tasemed ja nendega seostatud teenused on omavalitsustele üldplaneeringut koostades kindlasti abiks. Samas tõdeti, et üldplaneeringu koostamise käigus võib olla vajadus maakonnaplaneeringuga ettenähtud teenuste valikut täpsustada. Kui omavalitsusel on teada, et rahvastikuprotsesside ja era- või riigisektori arengute tõttu mõne teenuse osutamine keskuses ei ole enam tõenäoline, siis pole sellega üldplaneeringu koostamise raames otstarbekas arvestada.

Tartu ja Pärnu linnade ning Saku valla näidete põhjal käsitleti asustuse suunamisega seotud võimalusi ja väljakutseid valglinnastumise ning kinnisvaraarendusega seotud surve tingimustes. Arutelude olulisemaks järelduseks oli vajadus teadvustada endale „suurt pilti“ – omavalitsuse strateegilisi arengusihte ja nende reaalse elluviimise võimekust. Sellisel moel on suurem võimalus realiseerida üldplaneeringuga kavandatud asustusalade olemasolevatele ja tulevastele elanikele ootuspärane ja kvaliteetne elukeskkond, mis on omavalitsuste lõikes ka üheks konkurentsieeliseks. Maardu linnas asuva Muuga aedlinna näitel tuli arutlusele elanike ootustele vastamine kaasamise vaatest. Diskuteeriti, millal ja missuguse detailsusega infot on mõistlik avalikkusele tutvustada, et kaasamisprotsess kujuneks sisukaks ja konstruktiivseks.

Väljakutseid pakkuvaks ülesandeks üldplaneeringus ja ka aruteluteemaks töötoas oli  linna-aleviku vahetus läheduses asuvate suvilapiirkondade käsitlused. Eriti – missuguseid tingimusi nendes piirkondades seada, arvestades ruumikaalutlusi ja kohalikku poliitilist tahet. Need teemad on ühtviisi aktuaalsed nii Tallinna tagamaal, kui ka näiteks Rapla, Võru ja Valga piirkonnas.

Praegu kehtivate üldplaneeringute n.-ö. eluaja jooksul on üsna laialdaselt teadvustatud vajadust asustusüksuste lahkmejoonte ülevaatamiseks ja nende tegelike oludega vastavusse viimiseks. Asustuse suunamise teemaga haakusid otseselt arutelud selle üle, kas ja kuidas seostada lahkmejoonte muutmist maakasutus- ja ehitustingimuste määramisega, arvestades teenustega nagu näiteks prügivedu, ning ühised veetrassid, teedevõrk jms. Tihti on asustusalade tegelik kasvamine ja kahanemine toonud kaasa vajaduse muuta asustusüksuste piire – näiteks olukorras, kus linna halduspiiridesse jääb ulatuslik asustamata ala. Teemat avasid Viljandi töötoas Türi vald ja Viljandi vald oma näidetega ning Põlva töötoas Põlva vald Ahja aleviku piiride täpsustamise vajaduse näitel. Lahkmejoonte muutmise protsess on üldplaneeringust sõltumatu menetlus, mida omavalitsused saavad oma vajadustele vastavalt algatada ja läbi viia. Sellegipoolest tõdeti, et üldplaneering kui avalikkust kaasav protsess, sh suure pildi avamine, ja selle käigus läbiviidav asustusalade ulatuse analüüsimine on oluliseks sisendiks lahkmejoonte korrigeerimisel.

Mitmed omavalitsused tõid välja kogemusi ja probleeme, mis on seotud asustusalade ja maakasutusfunktsioonide kombineerimisega. Sõmeru töötoas arutati, kuidas kombineerida tööstus- ja elamualasid Kunda piirkonnas ning missuguseid tingimusi seada maardlate piirkonnas Rakvere vallas selliselt, et leida tasakaal majandusarengu, loodusväärtuste kaitse ja kohalike elanike ootuste vahel. Anija valla näitel käsitleti dilemmasid, mis on seotud vajadusega kaitsta väärtuslikke põllumaid kasvava asustussurvega piirkondades.