Loodusväärtused aitavad väärtustada üldplaneeringut

Jaanuaris 2020 toimusid üldplaneeringute koostamise teoreetilis-praktilised töötoad loodusväärtuste- ja piirangutega seotud teemadel. Töötoad alapealkirjaga “Väärtused ja piirangud (loodus ja ökosüsteemiteenused)” toimusid nii Viljandis, Tallinnas, Sõmerul, Põlvas kui ka Pärnus. Töötubades osales kokku ligi 120 inimest.

Teoreetilisest osast salvestatud video on leitav siit ja materjalid siit.

Töötoas käsitleti looduskaitse ja elurikkusega seotud teemasid selles võtmes, mida omavalitsused saavad üldplaneeringuga teha kohalike ja riiklike väärtuste määratlemiseks ja kaitsmiseks. Läbivalt ja põhjalikumalt peatuti rohevõrgustikuga seonduvatel nüanssidel. Erinevate nurkade alt pöörati tähelepanu ka ranna- ja kaldaaladele – käsitleti looduskaitseseadusest tulenevaid kitsendusi, piiranguid ja võimalusi, samuti üleujutusaladega seonduvat. Lisaks loodusväärtustele peatuti ka väärtuslike põllumajandusmaade kaitsmise võimalustel.

Töötuba algas keskkonnaekspert Kadri Tillemanni sissejuhatava ettekandega. Juttu oli sellest, kuidas kohaliku omavalitsustasandi rolli elurikkuse kaitsel on hakatud üha enam tähtsustama, seda nii rahvusvahelisel kui ka siseriiklikul tasandil. Roheline võrgustik kui üks üldplaneeringu ülesannetest on üks võimalustest kohalikke (loodus)väärtusi kaitsta – ettekandes toodi välja seoseid ökoloogilise võrgustikuga ja võimalustega saada sealt inspiratsiooni rohelise võrgustiku ruumielementide määratlemisel, samuti servaefekti käsitlemisel. Rohelise võrgustiku kavandamise üheks võimaluseks on läheneda loodusväärtustele kasutades ökosüsteemi teenuste (ÖS) kontseptsiooni – ettekandes tutvustati ÖS teooriat ja kategooriad, infoallikaid ja Harku valla näidet, kus uuriti, kuidas ÖS lähenemine aitab rohelise võrgustiku ruumielemente määratleda/täpsustada. Kuna ranna- ja kaldaaladel ning nendega seotud „sinivõrgustikul“ on samuti oluline roll ökosüsteemide ja elupaikade sidususe tagamisel, siis tuli juttu ka võimalustest mis aitavad sealseid väärtusi kaardistada ja väärtustada.

Oma ootuseid üldplaneeringutele tutvustasid ka Keskkonnaameti esindajad – looduskaitse valdkonnas keskenduti looduskaitseseadusest tulenevatele võimalustele üldplaneeringuga kohalikke loodusväärtusi kaitsta ja seda eelkõige ranna- ja kalda aladel. Keskkonnaamet selgitas asjaolusid, mis on seotud ranna- ja kalda ehituskeeluvööndi muudatustega. Põlva töötoas osalesid ka Keskkonnaameti maapõuebüroo esindajad, kes rääkisid maardlate ja mäeeraldistega seonduvast – nende jaotusest ja mõjust ning võimalustest, kuidas omavalitsused saavad kaevandamistegevuste kavandamisel uuringu- ja kaevandamislubade menetluste käigus osaleda. Ranna- ja kaldaaladega oli seotud ka Päästeameti ettekanne – räägiti ootustest üldplaneeringutele, mis aitaksid asustusaladel ennetada ja paremini toime tulla erakorraliste üleujutustega. Päästeamet tõi välja võimalusi üleujutustega seotud hädaolukordadega paremini hakkama saamiseks – näiteks saavad omavalitsused üldplaneeringutega seada üleujutusaladel tingimusi, mis väldiksid elamute esimeste korruste, aga ka olulise taristuelementide (elektrivarustus, kanalisatsioon) ja ohtlike ettevõtete ohtu sattumist.

Helve Hunt Maaeluministeeriumist tutvustas oma ettekandes seaduseelnõu, mille eesmärk on anda omavalitsustele ülesanne määrata üldplaneeringuga väärtuslikud põllumaad ja anda suunised nende kaitse- ja kasutustingimuste määramiseks. Eelnõu, mis oma praeguse sisu kohaselt täpsustab ja muudab ka planeerimisseadust, peaks varsti jõudma eelnõude infosüsteemi (EIS) avalikustamiseks ja kooskõlastamiseks ning selle käigus on ka omavalitsustel võimalus oma ettepanekuid esitada. Eelnõu suunistega arvestamine muutub omavalitsustele kohustuslikuks siis, kui see seadusena jõustub. Aga kuna väärtuslike põllumaade kaitse vajadust on käsitletud ka maakonnaplaneeringutes, on teema käsitlemine üldplaneeringutes oluline ka sel juhul, kui üldplaneering saab valmis enne seaduse jõustumist.

Maastikuarhitekt Edgar Kaare keskendus oma ettekandes rohevõrgustiku planeerimisele asulates ja nende lähialadel – ta tutvustas võimalusi ja viise Rohevõrgustiku planeerimisjuhendist ja oma praktikast, mis aitaksid omavalitsustel rohevõrgustiku asustusaladega paremini siduda ja kohandada ning rohelist asularuumi kujundada. Ta tutvustas Keila üldplaneeringu eskiislahendust kui näidet, mis rohevõrgustiku planeerimisele väga põhjalikult läheneb.

Töötoa praktilises osas oli samuti fookuses rohevõrgustik – erinevate maakonnaplaneeringute näidete põhjal prooviti läbi, mida omavalitsused maakonnaplaneeringu rohevõrgustikku täpsustades peavad silmas pidama. Kuna maakonna rohevõrgustiku ruumielemendid ja tingimused on võrreldes omavalitsustasandiga suurema üldistusastme ja mõõtkavaga, siis tuleb üldplaneeringu koostamise käigus seda kindlasti täpsemalt sisustada. Rohevõrgustiku täpsustamise vajadust tõdesid ka töötoa osalised, kui vaatlesid erinevaid näiteid, kus maakondliku võrgustiku ruumielemendid olid nähtavad 1:50 000 (baaskaart) ja 1:10 000 (põhikaart) mõõtkavades. Kõikide näidete puhul, mida töötubades käsitleti, peeti vajalikuks ruumielementide piirid ühildada paremini looduses eristatavate kõlviku- või maakattetüüpide piiridega või mõningatel juhtudel ka kinnistu piiridega. Täpsustamist vajas ka rohevõrgustik siis, kui ta paiknes taristu ja asustusalade lähedal. Leiti võimalusi korrigeerida koridoride ja tugialade piire selliselt, et teed ja teekoridorid jääksid väljapoole rohevõrgustikku. Tuvastati olukordi, kus maakonnaplaneeringu üldisusastmes rohevõrgustiku planeerimine oli mõne asustusala osaliselt rohevõrgustiku sisse arvanud – sellisel juhul leiti, et üldjoontes võiks rohevõrgustikku detailsemalt kavandada nii, et kogu asustusala jääks ikka võrgustikust välja.

Praktilises osas käsitletud maakonnaplaneeringute lähenemine võrgustiku ruumielementidele on erinev – on lahendusi, mis ruumielemente ei erista ja neid, kus tugialad ja koridorid (Viljandi maakonnaplaneeringus ka astmelauad) on eristatud. Üldjoontes leiti näiteid käsitledes, et üldplaneeringutes on otstarbekas tugialasid ja koridore kindlasti eristada ja piiritleda sõltumata sellest, kas maakonnaplaneeringu tasandil ruumielementide eristamist esineb või mitte. Ka juhtudel, kus maakonnaplaneeringus olid kasutusel erinevad ruumielemendid, nähti vajadust nende piire kohalikul tasandil täpsustada. Selgus, et maakonnaplaneeringu täpsustamine ei tähenda vaid seal ettenähtud ruumielementide piiride korrigeerimist – nähti vajadust ka ruumielemente lisada, ümber paigutada ja eemaldada.

Maakonnaplaneeringus määratud rohevõrgustiku kasutustingimustes nähti pigem üldiseid suuniseid, millest üldplaneeringu tingimuste väljatöötamisel lähtuda. Üldiselt leiti, et rohevõrgustiku kasutustingimused (väljapool kaitsealasid) üldplaneeringus võiksid olla pigem paindlikud ja anda üldisemaid suuniseid, mida saaks üldplaneeringut rakendades arvesse võtta. Paremaks peeti mitte väga konkreetseid kitsendusi seada võimalikule ehitus- ja kasutustegevusele. Oldi üldiselt arvamusel, et rohevõrgustikus ei peaks lausaliselt ehitustegevust välistama ja teatud tingimustel võiks olla lubatud nii elamuehitus, taristu rajamine kui ka kaevandamine. Võimalike kaalutluspiiridena pakuti välja võimalusi seada piiranguid kruntide suurustele ja kasutatavusele ning ehitiste kõrgusele, omavahelistele kaugustele, mahule ja tarastamisele ning tuua välja tegevusi rohevõrgustikus, mille eelduseks oleks detailplaneeringu koostamine ja/või keskkonnamõjude hindamise läbiviimine. Selgus ka olukordi, kus tingimusi oleks mõistlik koha- ja funktsioonipõhiselt eristada – näiteks juhtudel, kus võrgustikualadel on pigem kõrge puhkemajandus- kui looduskaitsepotentsiaal. Olgugi, et valdavalt nõustuti maakondliku rohevõrgustiku põhjaliku ja kohapõhise täpsustamise vajadusega nii ruumielementide kui tingimuse osas, leiti, et see vajab omavalitsusepoolset süvendatud tahet teemaga tegeleda ning ressursse, et täpsed ja asjakohased lahendused üldplaneeringus välja töötada.