Tingimuste seadmise võimalustest üldplaneeringus

Üldplaneeringute koostamise töötoad jätkusid novembris 2019 sarja kolmanda töötoaga „Asustusest tulenevad väärtused ja piirangud (kuidas?)“. Ka seekord toimusid samasisulised töötoad viies erinevas Eesti kohas – Viljandis, Sõmerul, Valgas, Tallinnas ja Pärnus. Töötubades osales kokku ligikaudu 120 inimest.

Teoreetilisest osast salvestatud video on leitav siit ja materjalid siit.

Töötoa teemadering oli lai. Ühiseks nimetajaks oli vajadus otsida ja leida võimalusi, kuidas omavalitsused saaksid üldplaneeringutes märkimiseks töötada välja parimad tingimused. Üldplaneeringus on vaja leida ja argumenteerida väga erinevaid asustust suunavaid maakasutus- ja ehitustingimusi, mis võimaldaks ühelt poolt kohapõhist ja teiselt poolt piisavalt paindlikku elukeskkonna kujundamist. Ja seda nii linnalises kui maalises piirkonnas. Need välja töötatud tingimused saavad üldplaneeringu elluviimise käigus sisendiks detailplaneerimisele ja projekteerimisele. Töötoas käsitleti nii tingimuste seadmise kui ka omandi kitsendamisega seotud praktilisi nüansse ja sellega seotud kaalutlusvajadusi ja –piire. Tõdeti, et üldplaneeringuga määratud tingimuste praktiline mõju hilisemale ruumi kasutamisele võib olla väga suur. Pearõhk peab olema suunatud tulevikku, et tekiks ja säiliks kvaliteetne ruum.

Töötuba algas arhitekt Tõnu Laigu ettekandega, kes tihedas koostöös maaomanikega viib üldplaneeringuid ellu koostades detailplaneeringuid ja ehitusprojekte. Oma praktikale tugines rõhutas ta vajadust näha üldplaneeringute maakasutus- ja ehitustingimustes ette piisavalt vabadust selleks, et omanike põhiseaduslikud õigused ei saaks riivatud ning arhitektidele jääks piisavalt loomevabadust. Samas ei tohi üldplaneering olla päris ilma tingimusteta, vaid peaks suunama arengut parema kvaliteediga ruumi tekkimisele. Tõnu toodud näited Harku vallast ja Nõmmelt ilmestasid vajadust vältida nn „planeeringulõksu“ olukordade tekkimist, kus keerukalt või vildakalt sõnastatud üldplaneeringu tingimuse tõttu ei saa omanik täisväärtuslikult oma maad kasutada. Hoolikalt tuleb läbi mõelda just need üldplaneeringu tingimused, mis hilisemas elluviimise faasis on nii sisuliseks kui õiguslikuks põhjenduseks detailplaneeringute algatamisele ja projekteerimistingimuste väljastamisele. Tõnu nõustus, et nii üldplaneeringu koostamise nõustikus kui nii mitmeski maakonnaplaneeringus väljapakutud ruumimudeli koostamine on võtmetähtsusega tiheasumite kujundamisele – see aitab seatavaid tingimusi süsteemsemalt läbi mõelda ning hiljem hõlbustab üldplaneeringu elluviimist. Tema soovitus oli võimaluse korral kaaluda just 3D ruumimudelite kasutamist.

Maastikuarhitekt Edgar Kaare ettekanne keskendus seekord suunistele ja soovitustele, kuidas omavalitsused võiksid head elukeskkonda ja avalikku ruumi kujundada. Asustustingimuste väljatöötamiseks võib saada nõu, abi ja inspiratsiooni eriala spetsialistidelt ning omavalitsus saab tegutseda selles valdkonnas nii-öelda targa tellijana. Edgar käsitles võimalusi, mida saavad pakkuda asjatundjate väikekonsultatsioonid, eskiislahenduste/ideekavandite koostamine, arhitektuuri- ja planeeringuvõitluste ja idee-konkursside läbiviimine ja erinevates kaasaegsetes standardites sisalduvad põhimõtted. Töötubade käigus toimunud arutelude käigus tõdeti, et neid võimalusi saab kasutada nii üldplaneeringu koostamise faasis tingimuste väljatöötamise sisendina kui ka põhjendatud juhtudel määrata nende läbiviimise/arvesse võtmise vajadus ka üldplaneeringust hilisemas faasis.

Töötoa kolmas teoreetiline osa käsitles liikuvust ja transpordivõrgustikke. Kaur Sarv ja Mari Jüssi rääkisid oma ettekandes liikuvustrendidest ning vajadustest ja võimalustest kaasaegseid liikuvuse planeerimise suundumusi üldplaneeringute koostamisel arvestada. Nad rõhutasid tarvidust näha ette lahendusi autostumise pidurdamiseks ning erinevate transpordiliikide integreerimiseks ning tõid välja, et just koolidega seotud liikuvus on valdkond, kus omavalitsused saavad ka üldplaneeringute tasandil säästlike liikuvusviiside juurutamisse panustada. Nende ettekandes sisaldus mitmeid uuringutulemuste ülevaateid ning juhendeid liikuvuse planeerimiseks, millega tasub üldplaneeringuid koostades tutvuda.

Marek Lind täiendas liikuvusteemat Maanteeameti vaatega – ta tõi välja soovitusi, mis on seotud transpordivõrgustiku planeerimisega ning tutvustas nii teederegistri kui Maa-ameti uuemaid kaardirakendusi, mis hõlbustavad omavalitsuste ja Maanteeameti koostööd muuhulgas ka üldplaneeringute koostamisel. Ta leidis, et ka Maanteeameti poolt kasutatavad mõisted/lahendused „olulise liiklussagedusega teelõik ehk OLT“ ja „oluliselt muudetav teelõik ehk OMT“ aitavad kaasa sellele, et riigimaanteedega seotud planeerimislahenduste koostamise ja kooskõlastamise protsess saaks käimasolevate üldplaneeringute koostamisel olema sujuv ja paindlik. Piisavate põhjenduste ja kaalukate argumentide korral tuleks panustada võimalustesse leida kompromisslahendusi, mis rahuldavad nii kohalike vajadusi kui riigi huve.

Töötoa praktilises osas viidi läbi rühmatöö – osalejad mõtlesid töötubade piirkonda kuuluvate väikeasulate näidete varal läbi asustustingimuste seadmisega seotud praktilisi lahendusi ja küsimusi. Rühmatöö lähteülesanne nägi ette nii linnalise asula/detailplaneeringu kohustusega ala täpsustamist kui ka näidistingimuste väljapakkumist, mis sobiks asustuse, maakasutuse ja liikuvuse suunamiseks. Valik rühmatööde käigus tekkinud tõdemusi, ideid ja mõtteid olid järgmised:

  • üldplaneeringus sätestatud suunised asustustingimuste seadmiseks on valdavalt asjakohased ja abiks üldplaneeringutes asumite asustustingimuste seadmisel, küll aga vajavad täpsustamist mõõtkavade erisustest tulenevad erinevate alade piirid, kus üldplaneeringu tase võimaldab teostada täpsemat piiritlemist kas kinnistute, kõlvikute või muude looduslike piire arvestades;
  • detailplaneeringu (DP) kohustusega alade määramise põhimõttena toodi valdavalt välja, et väljaspool seadusega ettenähtud alasid täiendavaid DP-kohustusega alasid pigem mitte ette näha ja olemasolevaid alasid võimaluse korral vähendada töötades pigem üldplaneeringu koostamise käigus välja projekteerimistingimuste aluseks olevad tingimused;
  • üldplaneeringu menetluses nähti võimalust läbi vaadata asumite administratiivsed staatused – on ette tulnud juhuseid, kus on peetud vajalikuks näha ette haldusüksuste liikide muutmist alevikust külaks või vastupidi, seejuures toodi välja praktilisi nüansse, mida arvestada linnalise asustuse piiritlemisel üldisemalt: tarvis korrigeerida asustusüksuste piire;
  • teemadering, mida arvestada tihedamalt asustatud maa-alade piiritlemisel, on näiteks reoveekogumisala (lisaks üldised seosed ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arengukavaga), haja-asustuse programmi abikõlblikkus, maamaksuarvestuse erisused, haldusüksuse liigist tulenev teede/tänavate staatus ning sellega seonduvad hooldusrahastamise põhimõtteid;
  • olgugi, et töötubades osalejad valdavas osas ei olnud seni ruumimudeli koostamise võimaluse kasutamist tõsiselt kaalunud, teadvustati nii mõnegi rühmatöö käigus, et käsitletava asula asustustingimuste seadmisel ja nende illustreerimisel tasub kaaluda ruumimudeli koostamist; tõdeti, et väikeasulate tarbeks saab seda teha mõistliku ressursikuluga;
  • näidistingimuste seadmisel toodi välja erinevaid lähenemisi: kui üldplaneeringuga täiendavate asustustingimuste rakendamist paindlikkuse tagamiseks sooviti üldse vältida, siis samas valdavalt peeti täpsustavate kohapõhiste tingimuste seadmist siiski vajalikuks;
  • näidistingimuste seadmisel toodi välja erinevaid lähenemisi: kui üldplaneeringuga täiendavate asustustingimuste rakendamist paindlikkuse tagamiseks sooviti üldse vältida, siis samas valdavalt peeti täpsustavate kohapõhiste tingimuste seadmist siiski vajalikuks;
  • pakuti välja lahendusi, mis aitaks asustust suunata viisil, mis arvestab maksimaalselt liikuvusega ning liikuvusest tingitud mõjudega (nt asustusalade piiritlemine olemasoleva/kavandatava teedevõrguga, ümbersõitude väljapakkumise vältimine juhtudel, kui läbival liiklusel on asumi ettevõtluse säilimisel/arengul oluline roll ning maanteedelt avanevad vaated);
  • leiti, et üldplaneering peaks täpsustama maakonnaplaneeringutega kavandatud kergliiklusteede võrgustikku eelkõige just teede/teelõikude prioriteetsusastmete osas – kergteede vajadust on maakondade tasandil nähtud väga suures ulatuses ning selleks, et planeeringu elluviimiseks ressursse kavandada (iga-aastane eelarveplaneerimine, sisend võimalikest toetusmeetmetest taotlemiseks), on vaja määrata esmavajadused vastavalt piirkonna liikuvustrendidele ja vajadustele;
  • rõhutati vajadust teede ja tänavatega seonduvate tingimuste seadmisel teadvustada üldplaneeringu tasandi kohasust ja otstarbekust (isegi, kui nähti vajadust piirkiiruse vähendamiseks, siis märgiti, et see pole üldplaneeringu ülesanne) – piirduti tee- ja tänavatrasside markeerimisega ning oluliselt muudetavate teelõikude määratlemisega.

Töötoa praktiline osa ilmestas vajadust vaadata üldplaneeringu koostamise käigus läbi omavalitsuse väikeasulad/erineva tasandi keskused ja nende lähialad ning kaaluda läbi nende tarbeks kohapõhiste asustus- ja maakasutustingimuste seadmist. Leiti, et selleks on sobiv ka töötoas „läbimängitud“ kaasav ja koosloomeline formaat, kuhu reaalses elus saaks kaasata piirkonda tundvad võtmesihtrühmade esindajaid ning vajadusel ka eksperte (nt maastikuarhitekt, arhitekt, teedeinsener, liikuvusspetsialist jms).