Ruumilise keskkonna kahanevale ja vananevale elanikkonnale kohandamine

3. detsembril 2018 toimus Riigikogu probleemkomisjoni rahvastikukriisi lahendamiseks istung, millel oli päevakorras ruumilise keskkonna kahanevale ja vananevale elanikkonnale kohandamine. Komisjonile tegi esitluse (vt ettekanne) planeeringute osakonna nõunik Andres Levald, kes selgitas kohandamise mõistet ja sisu ruumilises planeerimises ja ruumiloomes laiemalt, tutvustas kohandamise laiemat vaadet Euroopas ning kohandavat planeerimist Eestis.

Pidevate muutustega kohandamise pikaajalist plaani vajavad nii kahaneva ja vananeva elanikkonnaga piirkonnad kui ka kasvavad ja noorenevad piirkonnad. Muutusi ennetav tegevus muudab kohandamise võimaluseks, reaktiivne tegevus väljakutseks ning muutuste eiramine probleemiks. Kui ruum kohaneb stiihiliselt, suurenevad taristu majandamise kulud, ei teki kvaliteetne ruum, teenused ei ole kättesaadavad ning süveneb rahulolematus elukeskkonnaga.

Senine ruumiline planeerimine on lähtunud igas valdkonnas kasvu soovidest ja kasvu jätkumisest, reaalseid protsesse ja prognoose arvesse võtmata. Kasvu planeerimisest tulenev ressursside kasutamise vajadus on kõigil tasanditel ebaratsionaalne ja ületab meie võimalused. Uueks paradigmaks on kestlik kahanemine, ehk elukeskkonna kohandamine kahanevale ja vähenevale elanikkonnale sobivaks. Kohaliku tasandi arengulubaduste andmisel tuleb seega lähtuda prognoosidest, mitte illusioonidest. Oluline on, et kogu ruumiloome, sh ruumilise planeerimise eesmärgiks oleks ruumi kohandamine eelkõige inimese vajadustele vastavaks.

Kohandava planeerimise tulemus ei ole mitte niivõrd planeering kui usaldus. Inimesed ootavad avatud suhtlemist, ärakuulamist, dialoogi ja osalemise võimalust nii planeeringu ettevalmistamisel, koostamisel kui ka pärast seda. Elukeskkonna kvaliteedi säilitamine kahaneva elanikkonna tingimustes eeldab tegevuste valdkonna- ja tasandite ülest läbimõtlemist, ruumilist koondamist ja ümberkorraldamist. Kogu Eesti saab hoida elatavana esmatasandi teenuste kättesaadavuse ja liikumisvõimaluste tagamise kaudu toimepiirkondades.

Maakonnaplaneering annab suunised asustuse arengu tingimusi täpsustavate üldplaneeringute koostamiseks. On selge vajadus linnalise ning maalise asustusega alade senisest selgema piiritlemise ja arengu tingimuste määratlemise järele. Maakonnaplaneeringute järgimine on kohaliku omavalitsuse ulatuslikku autonoomiat arvestades üks väheseid võimalusi kajastada üldplaneeringutes üleriigilist vaadet ning riiklikke ja regionaalseid arenguvajadusi. Koostamisel on Eesti asustuse elujõu uuring ja sellest lähtuvad konkreetsed soovitused üldplaneeringute koostamiseks.

Kehtiva asja- ja ajakohase üldplaneeringu olemasolul ja koostamise kohustuse puudumisel on võimalik koostada üldplaneeringu teemaplaneering, osa hõlmav üldplaneering, detailplaneering või projekteerimistingimused. Seega pole tervikliku üldplaneeringu koostamine sageli vajalik. Piirkonna terviklahendust, selle toimivust ja inimkesksust tuleb aga silmas pidada ka siis, kui tegevus on võimalik planeeringuta. Kohandaval ruumiloomel tuleb läbivalt arvestada universaalse disaini põhimõtetega kõiki kaasava elukeskkonna kavandamiseks.