Ruumilise planeerimise roheline raamat

Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juhtimisel on koostamisel ruumilise planeerimise roheline raamat. Rohelise raamatu eesmärk on analüüsida ruumilise planeerimise probleemkohti, mis ei ole seotud ainult planeerimisseaduse muudatustega ja pakkuda neile võimalikke lahendusi. Rohelise raamatu koostamisele võivad järgneda seadusemuudatused või ettepanekud institutsionaalseteks muudatusteks. Rohelise raamatu eeldatav valmimisaeg on 2018. aasta lõpp.

Esimene kohtumine toimus 1. novembril 2017 Tartus, mil selgitati rohelise raamatu koostamise vajadust ja protsessi, tutvustati rohelises raamatus käsitletavaid valdkondi ja käsitlusviise.

Käsitletavad valdkonnad (eeldatavalt):

  1. Ruumiotsused tehakse valdkondlike õigusaktide või üksikotsustega, väljaspool ruumilist planeerimist. Analüüsid erinevates EL liikmesriikides on näidanud, et valdkondlikud regulatsioonid näiteks looduskaitse, keskkonnanormatiivide, maavarade, kultuuripärandi jm osas on muutunud sedavõrd tugevaks, et see ahendab oluliselt ruumilise planeerimise tasakaalustavat rolli. Ruumilise planeerimise roll ruumiloomes on vajalik uuesti määratleda.
  2. Strateegiline ja ruumiline planeerimine ei toimu terviklikult ei riigi ega kohaliku omavalitsuse tasandil. Eestis on seosed ruumiliste ja strateegiliste arengudokumentide vahel olnud nõrgad nii kohalikul kui riiklikul tasandil, aga ka mõlema tasandi vahel.
  3. Riigi ja kohaliku omavalitsuse funktsioonid ruumikasutuse suunamisel läbi ruumilise planeerimise on ebaselged, samuti kasutatavad instrumendid. Riigi instrumendid ruumilise arengu suunamisel on olnud seadus, üleriigiline planeering ja maakonnaplaneeringud; kohaliku omavalitsuse tasandil eelkõige üldplaneering. Tähtustumas on kohaliku omavalitsuse roll regionaalse arengu kavandamisel. Piir riigi ja kohaliku omavalitsuse otsustuse vahel ruumilise arengu suunamisel ei ole üheselt määratletud.
  4. Ehitamise aluseks olevate planeeringute (detailplaneering, kohaliku omavalitsuse eriplaneering, riigi eriplaneering) menetluses kriitilise tähtsusega osapoolte (korraldaja, planeerija, huvitatud isik) rollid ei vasta nende tegelikele funktsioonidele planeeringu elluviimisel. Kohalikul omavalitsusel peaks ruumilise arengu suunamisel olema keskne roll. Samal ajal on tihti maakasutuse suunamisel tugevam positsioon planeeringu elluviimisest huvitatud isikul. Vajalik on täpsemalt mõtestada huvitatud isiku (n-ö arendaja), planeeringuotsuse langetaja ning planeerija (reeglina sisseostetav teenus) rollid planeeringumenetlustes.
  5. Planeeringud on liialt kitsendavad ja planeeringuprotsessid aeglased, mis pidurdab ettevõtluse arengut. Planeeringud on staatilised, paindumatud. Ehitamise aluseks olevad planeeringud on enamjaolt seotud mingi ärihuvi realiseerimisega. Kehtestatud planeeringud, mis on muuhulgas kokkulepe avalikkusega mingi piirkonna ruumi arenguks, kehtivad muutumatuna kuni nende kehtetuks tunnistamiseni. Ettevõtluses võivad asjaolud muutuda väga kiiresti, samuti vajadused maakasutusele. Kehtestatud planeeringud ei anna võimalust muutunud oludele reageerimiseks.
  6. Ruumilises planeerimises on kõrge korruptsiooni- või mõjutuse oht. Mõjutus- või korruptiivset tegevust on kasutatud planeeringuotsuste saavutamiseks, millele on viidatud nii meedias kui Kaitsepolitsei aastaraamatus.
  7. Planeeringu elluviimisega kaasnev majanduslik tulu ja kulu ei jaotu õiglaselt. Planeeringu kehtestamisega kaasneb sageli maa väärtuse kasv, sellele järgnevalt maa täiendav väärindamine läbi ehitustegevuse. Eesti kohalikud omavalitsused on rakendanud erinevaid mehhanisme eelarvesse vahendite saamiseks sotsiaalse ja tehnilise taristu arendamiseks, mille vajadus ehitustegevusega otseselt või kaudselt kaasneb. Analüüsida tuleb loodava lisandväärtuse jaotumist kohaliku omavalitsuse ja planeeringu elluviimisest huvitatud isiku vahel.
  8. Planeeringute koostamise regulatsioon ja praktika ei taga häid ruumiotsuseid. Planeerimismenetluse korrektne läbimine ei taga planeeringulahenduse sisulist sobivust antud piirkonda või planeeringuga kavandatud tegevuse efektiivset elluviimist.
  9. Planeeringute tellimise rahastamise praktika (rahastamine huvitatud isiku poolt) mõjutab oluliselt planeeringulahendusi. Eesti valdav praktika planeeringute tellimise rahastamisel on, et koostamise eest tasub planeeringu elluviimisest huvitatud isik. Välja on toodud, et vastav praktika toob kaasa selle, et planeeringu elluviimisest huvitatud isik määrab ka planeeringulahenduse sisu, mis ei vasta planeeringu kehtestaja tajutavale rollile planeeringuotsuse langetamisel.
  10. Mõjude hindamine planeeringu koostamisel ei toeta paremate (säästva arengu põhimõtteid edendavate, positiivseid mõjusid suurendavate) planeeringulahenduste väljatöötamist. Tänases olukorras on planeering ja mõjude hindamine eraldi dokumendid, mille puhul puudub otsene sisuline sidudus. Mõjude hindamine lähtub eelkõige looduskaitselistest aspektidest ja arvestab eelkõige nende väärtuste hoidmist ja kaitsmist, jättes arvestamata sotsiaalsed, kultuurilised ja majanduslikud mõjud.

Rohelise raamatu koostamisel analüüsitakse iga valdkonda, püüdes leida tõenduspõhised vastused järgnevatele küsimustele: 1. Kas asjaolud on nii nagu tundub? 2. Kui asjaolud tõepoolest sellised on, siis mis on selle tagajärg/mõju? 3. Millised on võimalikud parendusvariandid?

Rohelise raamatu koostamises kaasa mõtlema on oodatud kõik, Rahandusministeerium teeb osapooltega koostööd kogu koostamise jooksul. Kui soovite edaspidi Rahandusministeeriumilt teavitusi rohelise raamatu koostamise käigus läbi viidavatest suurematest aruteludest, sisestage palun oma andmed siin: REGISTREERUMINE

Lisaks vaata jooksvalt planeerimise rohelise raamatu lehekülejelt.