Ühinenud kohalikud omavalitsused vajavad uusi üldplaneeringuid

Autor Andres Levald, Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik.

Kvaliteetne keskkond on muutunud olulisemaks kui kunagi varem. Kvaliteetset ja ligitõmbavat elu-, ettevõtlus- ja looduskeskkonda vajavad nii kohalikud elanikud kui külalised. Arengu teadliku suunamise mõjusaks vahendiks on kvaliteetsed planeeringud. Keskkonna kvaliteeti ei taga planeeringute paljusus vaid ennekõike sisuliselt põhjendatud ja tegelikult elluviidavate planeeringute olemasolu ning eesmärgistatud koostöö planeeringutes kavandatu teostamiseks.

Haldusreformi seaduses on säte, et pärast ühinemist peab uus kohalik omavalitsus koostama ka uue üldplaneeringu. Tähtis ei ole dokument selle enda pärast, vaid et kohalik omavalitsus mõtleks terviklikult läbi kogu oma territooriumi ruumilise lahenduse.

Neljandat aastat kehtib Eestis üleriigiline planeering Eesti 2030+, mille Vabariigi Valitsus kehtestas 30. augustil 2012. Erinevalt varasemast üleriigilisest planeeringu Eesti 2010 tõusis selle koostamisel ruumilise arengu suunamise keskseks teemaks elamisvõimaluste tagamine Eesti igas asustatud paigas.

Eesti elanikkond väheneb, vananeb ja linnastub. Seatud eesmärkide saavutamiseks neis tingimustes on vajalik linnas pakutavate kvaliteetteenuste kättesaadavuse, linliku ja liikuva eluviisi ning maal elamise eeliste paindlik kombineerimine. Omakorda on selle eelduseks hästi sidustatud asulate võrgustiku arendamise kaudu töökohtade ja teenuste tagamine koos võrgustunud ühiskonna- ja ruumikorraldusega laiemas mõttes.

Üleriigiline planeering annab üldised suunised maakonnaplaneeringute ja kohalike omavalitsuste üldplaneeringute koostamiseks ja loob võimaluse riigi tasandi valdkondlike arengukavade või strateegiate paremaks seostamiseks.

Maakonnaplaneeringud kehtestati 15 aastat tagasi ajavahemikus 1998-1999, valdavalt enne eelmist üleriigilist planeeringut. Seejärel on neid ajakohastatud teemaplaneeringutega. Üleriigilise planeeringu kehtestamise järel algatas Vabariigi Valitsus 2013. aastal selle alusel uute maakonnaplaneeringute koostamise. Maakonnaplaneeringute koostamine algatati teadmises, et tegemist on aeganõudva protsessiga, mille käigus pälvib oluliselt tähelepanu erinevate valdkondade arenguvajaduste ning riiklike ja kohalike huvide tasakaalustamine.

Maakonnaplaneeringute koostamist koordineeriva ministeeriumi huvi on kogu protsessi vältel olnud, et maakonnaplaneeringud koostatakse kogu riigis ühtsetel alustel. Töö käigus selgus lisaks ühtsetele lähteseisukohtadele, juhistele ja uuringutele vajadus täiendavate juhendite koostamise järele valdkondade käsitluste ühtlustamiseks ja prognoositavale arengule vastavate asjakohaste ruumiliste lahenduste väljatöötamiseks. Eeldatust ajamahukam on olnud lähenemiste kokkuleppimine, mis oleksid ühtselt rakendatavad kõigis Eesti maakondades ning arengu alusena samas valitsusasutustele vastuvõetavad. Arvestada tuleb ka Rail Balticu ja kõrgepingeliinide trassikoridoride ja merealade maakonnaplaneeringutega. Eeltoodu  tingis planeeringute valmimise algse tähtaja pikendamise käesoleva aasta lõpuni.

Peame äärmiselt oluliseks maakonnaplaneeringute elluviidavust. Kuna saadud on lisaaega, siis oleme tänaseks andnud maakondadele täiendavad juhised elluviimise tegevuskavade koostamiseks. Siinkohal peab iga maakond ise oma võtmetegevused sõnastama ja asjaomaste ametitega kokkulepped saavutama, et riigis liigutaks ruumilises arengus ka harukondlike ministeeriumitega maksimaalselt ühes suunas.

Maakonnaplaneeringutes pannakse erilist rõhku kohalikele omavalitsustele üldplaneeringute uuendamisel seatavatele selgetele ülesannetele. See on kohaliku omavalitsuse ulatuslikku autonoomiat arvestades üks väheseid võimalusi riigi arenguvajadusi neis dokumentides kajastada. Maakonnaplaneeringute koostamise aluseks ei olnud halduspiirid vaid piiriülesed toimepiirkonnad ja keskuste võrgustik, mistõttu need võimaldavad arvestada ruumilise arengu kavandamisel regionaalset vaadet.

Üldplaneeringuga määratakse valla või linna ruumilise arengu kujundamise põhimõtted ning selle järgi toimub maakasutuse ja ehitamise suunamine. kehtivad üldplaneeringud on tänaseks küll kõigil kohalikel omavalitsustel mõne üksiku erandiga olemas, kuid need erinevad nii lähtealuste kui koostamisaja poolest. Nii uue planeerimisseaduse põhimõtted, üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ ja maakonnaplaneeringute suunised vajavad väljundit kohalikul tasandil.

Pärast haldusreformi tekib olukord, kus ühe kohaliku omavalitsuse territooriumi erinevatel osadel võib kehtida mitu erinevat üldplaneeringut. Üldplaneeringud, mis on koostatud varasematest halduspiiridest lähtudes ja omavahelise konkurentsi tingimustes ei pruugi olla asjakohased ühise arengu suunamiseks. On loomulik, et ühineval kohalikul omavalitsusel tuleb ümber mõtestada väga erinevaid strateegilisi arengudokumente, sealhulgas üle vaadata kehtivaid planeeringuid. Uue üldplaneeringu koostamine on kohustuslik kolme aasta jooksul pärast ühinenud kohaliku omavalitsuse volikogu valimist. Üldplaneeringu koostamist tuleb käsitleda kui ühinemisläbirääkimiste jätku koostoimivate ruumilise arengu põhimõtete kokkuleppimiseks. Ühinemisläbirääkimiste käigus on aga mõistlik sõnastada uue üldplaneeringu lähteseisukohad.

Rahandusministeeriumi planeeringute osakond on kohalike omavalitsuste abistamiseks välja töötamas üldplaneeringute koostamise juhiseid, mis valmivad 2017. aasta teisel poolaastal. Läbi on viidud kohalike omavalitsuste veebiküsitlus, tehtud tulemuste esialgne analüüs ning töögrupid kogunevad sügisel.