Milline on teenuste hea kättesaadavuse mõõdupuu?

Artikkel ilmunud ajalehes Regi. Autor Kristiina Kruuse.

Lasteaed, apteek, toidupood – need on vaid mõned näited teenustest, mille lähedus ja kättesaadavus mõjutavad oluliselt inimeste elukvaliteeti. Igaüks soovib vajalikke teenuseid saada võimalikult kodu lähedal. Ent mis on ka majanduslikult otstarbekas?

Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus (RAKE) uuris siseministeeriumi tellimusel avalike ja erateenuste ruumilist kättesaadavust. Uuringu eesmärk oli pakkuda välja kriteeriumid, mis aitaksid suunata teenustevõrgu kujundamist kogu Eestis ühtsetel alustel. Täpsemalt öeldes – kuhu kavandada koolid, raamatukogud ning muud era- ja avalikud teenused selliselt, et tarbijad oleksid rahul ja teenusepakkuja tuleks majanduslikult välja.

Siseministeeriumi planeeringute osakonna nõuniku Tiit Oidjärve sõnul on tegemist olulise uuringuga maakonnaplaneeringute uuendamise kontekstis. „Perspektiivset asustusmustrit pole võimalik demokraatlikult kokku leppida ilma teenuseid analüüsimata. Valminud uuring on teadaolevalt Eestis esmakordne kompleksne metoodiline ülevaade era- ja avalike teenuste kavandamise alustest, mis annab põhjendatud aluse asustuse suunamiseks maakonnaplaneeringutes,” selgitas ta.

Teenuste liigitus

Uuringu ühe autori, RAKE analüütiku Veiko Sepa selgitusel vaatlesid nad 45 era- ja avaliku teenuse kasutamise sagedust ja majanduslikku tasuvust seotult elanike arvuga.

Uuringu tulemusel liigitati teenused viide rühma. „Vältimatud ja sageli kasutatavad teenused, nagu näiteks lasteaed või põhikool, peavad asuma võimalikult elukoha lähedal,” kõneles ta. „Elukohast kaugemal võivad asuda harvemini kasutatavad teenused, sest nendeni jõudmiseks vajaminev aeg on summaarsena väiksem ning ka mõju elukvaliteedile nõrgem.” Samuti võib harvemini kasutatavate teenuste valiku aluseks saada ennekõike kvaliteet, mitte asukoht.

Teenuste tasuvust on Veiko Sepa selgitusel võimalik määratleda mitmeti. „Kommertsteenuste puhul kujundab nõudlus üsna üheselt selle, kas teenust on võimalik mõnes asukohas jätkusuutlikult ja kvaliteetselt osutada või mitte,” rääkis ta. Avalike teenuste või kogukonnateenuste pakkumisel on Veiko Sepa sõnul seevastu küsimus ühiskondlikes ja kogukondlikes väärtustes: kui palju ollakse valmis teenuse eest maksma ning milline on kulude mõistlik jaotus piirkonniti.

Tiit Oidjärve hinnangul on uuringu üks olulisi praktilisi väärtusi määratlus, millisest elanike arvust alates on mõistlik piirkonniti teenuseid kavandada. Näiteks ühistranspordi terminali või kultuurimaja rajamisest on uuringu järgi otstarbekas rääkida, kui keskuse ning selle tagamaa elanike arv on vähemalt 4500. Kohalike põhiteenuste – nagu raamatukogu, lasteaed või rahvamaja – loomiseks on vaja vähemalt 1500 elanikku ning kohalikke lihtteenuseid, nagu algkool, postipunkt või toidu- ja esmatarbekauplus, saab pakkuda, kui piirkonna elanike arv on minimaalselt 500.

Uuringus on teenuste hea kättesaadavuse mõõdupuuna määratletud ka aeg, kui kaua võiks inimestel maksimaalselt kuluda teenuse pakkumise kohta jõudmiseks. Näiteks kohalike lihtteenuste (nt postipunkt, algkool, spordiväljak) puhul on selleks kuni 25 minutit, mis teeb umbes 2 km jalgsi. Põhiteenuste (nt piirkonnapolitseiniku vastuvõtupunkt, haruapteek) puhul 30 minutit ehk 2,5 km jalgsi ning kohalike kvaliteetteenuste (nt apteek, hambaravi, eakate hooldekodu, maagümnaasium) puhul 45 minutit ehk ligi 27 km ühissõidukiga või 53 km autoga.

Suurem pilt

Teenuskeskuste määratlemisel ei tohiks Veiko Sepa hinnangul seada eesmärgiks teenuste säilitamist ilmtingimata seal, kus need on juba olemas, vaid vaadata tuleb suuremat pilti. Seejuures peab arvestama nii elanikkonna vähenemise ja vananemisega kui ka uute, näiteks e-teenuste lisandumisega.

Kui teenuste planeerimisel jääda passiivsesse rolli ja kokkuleppeid ei saavutata, on Veiko Sepa sõnul mustemaks stsenaariumiks teenuste ja ühes nendega ka elanikkonna koondumine järjest enam suurtesse keskustesse.

„Selle asemel, et oodata, kuni kahe teenuseosutaja konkurentsis üks teise alistab, on vähemalt avalike teenuste planeerimisel mõistlik jõuda piirkondlikule kokkuleppele, kus ressursid koondatakse teenuste kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamiseks teenuskeskustesse,” lisas ta.

Uuringu tulemused saavad siseministeeriumi nõuniku Tiit Oidjärve sõnul kohe praktilise väljundi maakonnaplaneeringute kaudu. Kõikides Eesti maakondades on planeeringud koostamisel ja neis määratletakse ka maakonna keskuste võrgustik. Samuti on uuring aluseks kohaliku halduse reformi aruteludele. Uuringut rahastasid Euroopa Sotsiaalfond ja siseministeerium ning selle leiab siseministeeriumi veebilehelt.

KOMMENTAARID

Tiia Kallas, Viljandi maavalitsuse planeeringutalituse juhataja

Maakonnaplaneeringu koostamisel oleme Viljandimaal teenuskeskuste küsimuse lahendamise algusjärgus ning kõnealuse uuringu tulemusi saab edukalt kasutada maakonnaplaneeringu koostamisel.

Täiendavalt tuleb arvestada maakonna piirkondlikke eripärasid, kuulata erinevate huvirühmade seisukohti ja arutada teemat kohalike omavalitsustega, mille järel saab välja töötada lõpliku planeeringulahenduse.

Kaido Padar, Omniva postiteenuste divisjoni juht

Võimalikult ulatusliku postivõrgu ja suure teenuste valiku üleval pidamine ühelt poolt ning äriettevõtte kasumiootuste täitmine teiselt poolt on keeruline ülesanne.

Meie lahenduseks on senisest suurem koostöö partneritega ja uued lahendused. Postiteenuste pakkumiseks ei pea enam igas külas olema postkontor, vaid neid teenuseid saab osutada ka külapoes asuv postipunkt, iseteeninduslik pakiautomaat või vajaduse korral kaugeimasse metsatallu jõudev kirjakandja. See, et postiteenused liiguvad parema kättesaadavuse huvides postkontoritest välja kohtadesse, kus inimesed oma igapäevaseid talitusi teevad, on ülemaailmne trend.

Kuid ükskõik kui iseteeninduslikuks ja digitaalseks meie elu muutub, jäävad inimeste kodud ja kontorid asuma ikka Eestimaa eri paikades ning tuleb leida mitmesuguseid viise, kuidas neile saadetisi kätte toimetada.