Elanikkonna kahanemine ja vananemine esitab väljakutseid

Artikkel ilmunud ajalehes Regi. Autor Andres Levald.

Eestile on omane looduslähedus ja elukeskkonna mitmekesisus, elamiseks sobiva maa rohkus ja tihe teedevõrk. Ühtlasi oleme kahaneva ja vananeva rahvastikuga riik, mis samal ajal nii linnastub kui ka ääremaastub.

Prognoositavalt väheneb Eesti elanikkond 2040. aastaks umbes 100 000 elaniku võrra. Vähenemine ei toimu aga ühtlaselt kogu Eestis. Üksnes Harju- ja Tartumaal on linnadesse koondumise tõttu ette näha nappi elanike arvu kasvu. Seevastu Järva- ja Hiiumaal võib kahanemine olla isegi üle 30 protsendi. Ülejäänud maakondades jääb see valdavalt 20–30 protsendi vahele.

Samal ajal kasvab üle 65-aastaste inimeste osakaal tänapäevaga võrreldes osas maakondades (Hiiu, Valga, Ida-Virumaa) kahekordseks ja läheneb 40 protsendile elanikkonnast. Noored lähevad linnadesse, nii mõnedki lahkuvad Eestist. Rahvastikupüramiidi teravik suundub tasapisi allapoole.

Kuid inimesed on kõige väärtuslikum vara, mida hoida. Inimeste põhivajaduste rahuldamist mõjutab elukoha, hariduse, teenuste ja vaba aja veetmise võimalusi pakkuv asustussüsteem. Samuti töökohtade olemasolu ja teenuste kättesaadavus kas kodukohas või selle lähiümbruses.

Suurem plaan

Planeeringute hierarhias kõige kõrgemal asuv üleriigiline planeering «Eesti 2030+» on seadnud peamiseks arengueesmärgiks tagada elamisvõimalused Eesti igas asulas. Meie hõredalt asustatud maal, kus elab keskmiselt vaid 29 elanikku ruutkilomeetril, ei ole kuigi lihtne seda teha.

Mõistlik on õppida ka teiste riikide kogemustest. Häid võrdlusmomente pakub näiteks Soome või siis Saksamaa idaosa Saksi liidumaa, asustustihedus on neis vastavalt 18 ja 220 elanikku ruutkilomeetri kohta.

Siseministeeriumi planeeringute osakond ja Eesti Planeerijate Ühing sõlmisid koostööleppe, et õppida tundma kahaneva rahvastiku tingimustes toimuva planeerimise parimaid praktikaid ja tutvustada neid Eestis.

Alustuseks tehti 14.–17. aprillini kahekümne osalejaga õppereis Saksi liidumaale. Leipzigi maateadusinstituudis (Leibnitz-Institut für Länderkunde) anti ülevaade Saksamaa rahvastiku prognoositud arengust ja sellega arvestamisest asustussüsteemi planeerimisel.

Leipzigist jätkas rühm reisi regionaalrongiga Grimmasse. Seal saime näha, kuidas linn, mida Saksamaa taasühinemise järel iseloomustas pankrotistunud tööstus ja kahanenud elanikkond, on võitnud ühinemisest ümbritsevate küladega. Planeerijaid võtsid vastu ka Meißeni ja Lommatzschi linnapea, kellega arutati erineva suurusega kohalike omavalitsuste koostöö eeliseid ja probleeme.

Esinduslikul arutelul Saksimaa siseministeeriumis Dresdenis vahetasid Eesti planeerijad mõtteid regionaalplaneerimise, demograafilise arengu ning maapiirkondade ruumilise arengu teemadel. Järgnes jutuajamine Bautzeni linnavalitsuses ning tutvumine Ülem-Lausitzi planeerimisega.

Uudsena mõjus kolme eraldi paikneva linna – Bautzeni, Hoyerswerda ja Görlitzi – koostöö, et ühiselt täita kõrgema tasandi keskuse ülesandeid. Need linnad on teadvustanud endale piirkondliku koostoimimise ja ühise turunduse vajadust.

Õppereisile järgnes 7. mail rahvusvaheline seminar „Ruumiline planeerimine kahaneva elanikkonna tingimustes″ Tallinna Ülikoolis. Lisaks planeerimisasjatundjatele Saksamaalt (maastikuarhitekt-linnaplaneerija Ernst Panse) ja Soomest (professor Juha Kotilainen) tutvustas kahaneva rahvastikuga ümbruskonnas toimetuleku kogemusi Poola suurlinna Lodźi linnaplaneerija-arhitekt Lukasz Pancewicz. Eestit esindas Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra, kes rääkis piirilinna Valga võimalustest teel tulevikku. Seminar lõppes töötubadega ja järgmisel päeval peetud kokkuvõtva aruteluga siseministeeriumis.

Lahenduste otsinguil

Teiste kogemustest õppides tuleb leida Eestile sobivad lahendused. Koostamisel olevate maakonnaplaneeringute põhimõtted peavad teostuma üldplaneeringutes. Just planeeringute kaudu saab kohalikul tasandil kokku leppida selles, kuidas suunata kasutada olev raha eelkõige positiivsetesse ettevõtmistesse, mis tagavad elanikkonna püsimise tulevikus.

Kindlasti tuleb leida lahendus, kuidas tagada asustuse kompaktsus keskustes, et toetada kogukondade teket ja lävimist. Üle peab vaatama ka nn põllukülade planeeringud, mis tihtipeale ei ole ellu viidud nii, nagu esialgu kavandatud.

Samuti on kahaneva ja vananeva ühiskonna kohustus kestma jäämiseks toetada noorte toimetulekuvõimalusi, et hoida ära olukorda, kus nad on töö või teenuste otsingul sunnitud oma kodukohast lahkuma. Selle eelduseks on valmisolek ühiselt tegutseda kõigil tasanditel.

Kuidas seda kõige mõistlikumalt teha, vajab veel ühist arutamist. Koostöös planeerijate ühinguga valmivad juuni lõpuks üldised soovitused kahaneva rahvastiku tingimustes tulevikku suunatud planeeringute koostamiseks.

KOMMENTAAR

Jiří Tintěra, Valga linnaarhitekt

Teadmine, et Eesti ühiskond kahaneb ja et kahanemise mõju on piirkonniti väga erinev, on meil üldiselt olemas. Puuduvad aga teadmised, mida selle keerulise ja kompleksse probleemiga ette võtta. Selleks on välisriikide kogemused olulised.

Seminar „Ruumiline planeerimine kahaneva elanikkonna tingimustes” oli Valga linnavalitsuse silmis väga tänuväärne ettevõtmine. See oli minu teada esimene üritus, kus riik korraldas elanike arvu kahanemisega seotud probleemide arutelu. Seminaril osalejatel (peamiselt Eesti planeerijatel) oli võimalus tutvuda Soome, Saksamaa ja Poola kogemustega.

Teiste kogemused aitavad meil mõista, et sarnased protsessid toimuvad ka mujal Euroopas ja me ei ole nendega silmitsi seistes üksi. Seminari eesmärk ei olnud ega saanudki olla kõnealuse teemaga seotud probleemide lahendamine. Laiema arutelu stardipauguna oli see aga väga tähtis.