Vastus:
Planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lõike1 punkt 1 sätestab, et detailplaneeringu või selle osa võib tunnistada kehtetuks, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima.
Planeeringu kehtetuks tunnistamiseks on vaja põhjendatud otsust. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 64 lõigetele 2 ja 3 otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Tegemist on mitteammendava loeteluga, olenevalt konkreetsest olukorrast võib kaalumisele tulla veel täiendavaid asjaolusid.
PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kohaselt on üheks oluliseks asjaoluks see, kas planeeringut on asutud ellu viima. Planeeringu elluviimine on PlanS § 6 punktis 11 sätestatud kui tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine, mis on eelkõige avaliku võimu asutuse ülesanne. Elluviimata planeeringu alusel ei ole tehtud elluviimiseks vajalikke toiminguid: nt pole moodustatud planeeringujärgseid katastriüksusi või pole muudetud katastri sihtotstarvet, pole välja antud ehitusluba, isegi projekteerima pole asutud. Seega eeldatakse, et avalikul võimul pole teada mingit informatsiooni, et planeeringus sätestatut soovitakse realiseerida. Kehtetuks tunnistamise menetlust nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel võib alustada siis, kui avalikul võimul puudub igasugune info, et mingeidki detailplaneeringukohaseid toiminguid oleks tehtud.
